29 jaanuar 2012

Paulo Coelho. Aleph

Coelho on autor, kelle raamatute tõlkeid ma innukalt loen. Paistab, et iga aasta sügisel võib seda sündmust oodata. Vähemalt viimastel aastatel on see nii olnud. Ja jõuluvana on piisavalt tark ja hea, et mulle alati uus Coelho kinkida. See on tõepoolest autor, kelle romaane ma hea meelega oma riiulis hoian, et neid siis aeg-ajalt üle lugeda.
Kummaline lugu on nende raamatutega. Kirjanik justkui ei võta endale ainuõigust loomisele, raamat sünnib autori ja lugeja koostöös. Ja kõik sõltub lugeja tujust: mõnikord ergutab tekst lugejat kaasa ja edasi mõtlema, mõnikord aga ei kõneta teda üldse. Ja siis - võttes sama raamatu lahti mingil teisel ajahetkel ning teises meeleolus, leiad sealt jälle midagi uut, mida varem ei märganud. Sellepärast on Coelho üks mu lemmikutest. Mulle lihtsalt meeldivad üllatused.
See raamat - nagu ka tutvustus ütleb, on sügavalt autobiograafiline. Lugu räägib (nagu vist kõik tema lood) otsimisest. Peamiselt iseenda otsimisest. Ja - nagu "Alkeemikuski" - kirjeldab kirjanik seda, kuidas lähedal olevaid väärtusi hakkad märkama vaid siis, kui oled neid väga kaua ja kaugelt otsinud.
Selle raamatu lugemise kõrvalt pidin olude sunnil õppima Piaget, Võgotski ja teiste arenguteooriaid. Kummaline kontrast tekkis sellest kõigest: Piaget, kes väidab, et teismeline ja täiskasvanu suudab maailma adekvaatselt tajuda, ning sinna kõrvale Coelho, kes peidab ridade vahele mõtte, et mitte ükski inimene ei suuda maailma tajuda sellisena, nagu see tegelikult on. Eks ma ikka eksamil kirjutasin kuulekalt sellest, mida Piaget asjast arvas, aga südames pooldan siiski Coelho mõttekäiku. Vot selline silmakirjatseja siis!
Usun, et on olemas kahte sorti inimesi: need, kellele Coelho raamatud kohe üldse ei meeldi ja need, kes neid meelsasti loevad. Mina kuulun viimaste hulka.

07 jaanuar 2012

Margus Tamm. Unesnõiduja

Selle raamatu kohta on nii palju arvustusi ilmunud, et ei julgegi nagu midagi kirjutada. Tükk aega üritasin seda kätte saada, sest mõni aeg tagasi rääkis meedia sellest palju.
Algus on paljutõotav, mulle meeldib see omamoodi huumor, millega autor alustab. Raamatu edenedes on raske aru saada, mis selle kõige mõte on. Õnneks kuulsin kunagi R2 intervjuud autoriga, see oli abiks. Nimelt väitis ta, et tegelikult kasvas see kõik välja blogimisest. Nii koosnebki kogu lugu üksikustest killukestest, mida seob tšuktsi muinasjutt. Igatahes huvitav lähenemine. Autor kirjeldab erinevaid inimesi erinevates situatsioonides, suur osa sellest on edasi antud kahekõne vormis. Nii panebki mõtlema see, et mõnikord veidralt või tüütult käituvad inimesed on tegelikult ülimalt põnevad. Eriti meeldib mulle kahekõne tüdruksõbra vanaemaga. Küllap me kõik ju mõtleme mõnikord, et vanainimesed, kes enam õieti ei näe ega kuule ning selle kõige taustal häirimatult oma joru ajavad, on veidi tüütud. Kuid seesuguse vestluse üleskirjutamine annab asjale hoopisiki teise mõõtme. Täpselt sama on inimestega erinevatest kultuurikontekstidest. Neid on siin päris palju ja erinevaid. Igal juhul avab see kõik tardunud maailmapildiga inimese silmad.
Ja veel - milline võrratu keel! Tahaks ise ka niimoodi kirjutada.