25 veebruar 2014

Tomas Bannerhed. Kaarnad

Tomas Bannerhed on selle romaani eest auhindu noppinud - järelikult on tegemist looga, mis on lugemist väärt. Raamatute puhul on see tore lugu, et iga kord avaneb lugeja ees täiesti uus maailm. "Kaarnate" oma on põhjamaine ja raskemeelne.
Peategelane Klas on 12-aastane poiss. Ta on andekas, kuid omaealiste hulgas pigem erak. Eelkõige huvitab teda loodus, eriti linnud. Tema teadmised selles vallas on silmapaistvad, lisaks oskab ta tähele panna muutusi linnuriigis ning märgata looduses erinevaid liike. Tema isal on mitmendat põlve talu Smalandis, raske tööga teenitud ja üleval peetud. Kogu perekonna energia kulub eelnevate põlvkondade pärandi hoidmisele ilma, et nad ise mõtleks, milleks see kõik. Asjad peavad olema nii, nagu vanasti. Seda koormat kandes unustatakse iseenda vajadused. Töö on lihtsalt töö enda pärast. 
Loo keskne tegelane on isa, kes kõike juhib. Olemise talumatu raskus rusub teda üha enam ja enam - kuni ta seda kõike enam lihtsalt ei talu. Ja kogu pere peab koos temaga kannatama. Keegi ei püstita isegi mitte küsimust, kas nad seda tahavad. Lihtsalt peab.
Ja sellele kõigele vastandub linnuriik. Näib, et ainsad õnnelikud olevused selles raamatumaailmas ongi linnud. Klas tahaks oma kodu ja perega seotud maailmast välja saada, võtta tiivad ja lennata linnuna ära. Aga teisalt hoiab teda kinni kohusetunne oma isa ees. See on omamoodi armastus, mis ei ole mugav, hea ja turvaline, vaid raske. Liiga raske, et kanda seda üksi. Aga peab ju.
Kuidagi tuttav on see raamatut läbiv "peab". Küllap oli see eelmise sajandi seitsmekümnendatele omane, sõltumata asukohast. Ka siin oli see "peab" täiesti olemas. On vist praegugi, sest inimesed on needsamad. Tasub küsida, kas töö iseenesest on väärtus ja eesmärk. Ja kas inimene peab valitsema tööd või töö inimest. Klas peab iseennast laiskvorstiks, sest tema ei ole nõus rügama nii, nagu ema ja isa. Samas nõuavad temale pandud kõrged ootused just nimelt lakkamatut tööd isatalus. Tema on ju vanima pojana pärija. Ja vanemad ei tule selle pealegi, missuguse koorma nad oma pojale sellega panevad. 
Jälle tuttav seos: elame selleks, et meie lastele midagi jääks. Usume, et nad viivad meie alustatut edasi, ilma et endale küsime, kas nad seda üldse tahavad. Ei saa teiste inimeste eest nende elu ära elada, isegi mitte oma laste oma. Ja oma laste elu planeerimine ei ole mingi heategu.
Bannerhed kirjutab äärmiselt detailitäpselt ja naturalistlikult. Ta kirjeldab looduse ilu, kuid ei kohku tagasi ka võigaste seikade ees. Näiteks kirjeldab ta ühe mullika sünnitust ja jänese nülgimist. Võiks küsida, kas ikka peab. Aga miks ka mitte, need asjad on ju olemas.

22 veebruar 2014

Sjon. Virvarebane

Suur valge lumeväli. Rebane ja mees. Püssiga. Külm. Tundub, nagu ei olekski justkui midagi kirjutada. Aga Sjon kirjutab, ja teeb seda köitvalt ning hästi. 
Tegevus toimub 19. sajandi teise poole Islandil. Lisaks mehe ja rebase loole jookseb paralleelselt üks teine lugu ühest teisest mehest, kellel on soojad suhted downi sündroomiga tütarlapsega. Kaks lugu saavad raamatu lõpul kokku, mõnevõrra üllatuslikult. Mingil hetkel kaob piir reaalsuse ja kujutluste, inimese ja looma, normaalsuse ja ebanormaalsuse vahel. Kõik on üks. 
Tagakaanel olev tutvustus nimetab seda raamatut proosapoeemiks, mis meenutab sümfooniat. Nii ongi. Klassikaliseks lühiromaaniks seda tõepoolest pidada ei saa, sest see on nii teistmoodi. Ei ole nii, nagu tavaliselt, et loed raamatu läbi, lugu on lõppenud ja kõik arusaadav. Ei ole ka nii, et otsad jääksid lahti, et oleks mõtteainet edasi mõtlemiseks. Kogu lugu, keskkond, kus asjad toimuvad, seosed asjade ja inimeste vahel, virvarebase kuju - see oleks justkui pärit ühest teisest maailmast, mis on meie omast väga kaugel. Sellepärast ongi raske öelda, mis see täpselt on. Igatahes on see midagi, mida ei saa päriselt kirjedada, seda tuleb ise lugeda.
Aga kaanepilt on vahva. Meenutab mulle minu enda väikest loomaaeda ja teeb sellepärast südame soojaks.

20 veebruar 2014

Lars Kepler. Tuletunnistaja

Lars Kepleri raamatud paistavad silma eriti õõvastava kaanekujundusega: "Hüpnotisööri" kaanel on rohkelt verd ja "Painajalikul lepingul" hirmunud nägu. "Tuletunnistaja" lisab aga tuure juurde: kaanepildilt vaatab, õigemini ei vaata, vastu noor tüdruk, surnud, kehakatteks vaid valged aluspüksid. Kuigi need paar tilka verd jäävad "Hüpnotisööri" kaanepildile kõvasti alla, on kogu kompositsioon erakordselt õudusttekitav. 
Sama võib öelda ka raamatu sisu kohta. Kõik Joona Linna sarja raamatud on vägivaldsed. Võrreldes Mankelli töödega on tegemist hoopis teistsugust laadi kirjutistega. Võiks öelda, et Mankell kirjutab rohkem täiskasvanud lugejale, Kepleri tööd aga kipuvad rohkem noorsookirjanduse kanti minema. Aga huvitav lugemine on see ikkagi. Paraku on sedasorti raamatutega nii, et nad viivad lugeja hetkeks teise maailma, kuid ununevad üpris kiiresti. Enamasti ei mäleta juba mõne kuu pärast, millest selles loos jutt käis.
Sellel korral on teemaks raskestikasvatatavad tüdrukud. Kogu lugu on äärmiselt verine. Mida kaugemale jõuab, seda verisemaks muutub. Kõikvõimaliku vägivalla galerii on korraga ühtede ja samade kaante vahele laiali laotatud: tulistamised, kõrgelt kukkumised, poomine, tulesurm, kirved, ahjuroobid ja muud löögivahendid... mida iganes. 
Pealkiri on teravmeelne. Alguses näib, et see on kuidagi meelevaldne, aga ei ole. Valetajad põlevad tules - see on sõnum. Aga raamat ise on täis valesid, isegi topeltvalesid. Ka tegelased ei ole need, kes nad paistavad olevat. Siin on vägivaldne tüdruk, kes tegelikult ei ole vägivaldne; meedium, kes tegelikult ei ole meedium; psühholoog, kes tegelikult ei ole psühholoogi;  kõikvõimas politseisüsteem, mis tegelikult ei ole kõikvõimas; rikas ülbe naine, kes tegelikult ei ole ülbe; õnnetus, mis tegelikult ei ole õnnetus. 
Ainult Joona Linna on sama: tark, tähelepanelik, kangekaelne, kaval suhtleja, ideaalne laskur ja lähivõitleja, mees, kes on nõus ohverdama kõik, et aina pühenduda oma tööle. Kontrastiks on kogu logisev politseisüsteem ja eriti raamatu esimesel poolel esinev laisk ning loll kohalik uurija. 
Kõik on kuidagi nii üle võlli, et kohati tundub, nagu tegemist oleks krimiromaani paroodiaga. Aga vist ikka ei ole. Samas - lugemiseks on see väga köitev tükk. Kõik muu läheb lihtsalt meelest. Umbes sama pidavat tundma kalamehed, kui nad ahvenaid järjepanu jääaugust välja tõmbavad. Raamat ununeb ja kalad süüakse ära.

Sue Monk Kidd. Mesilaste salajane elu

Peategelased on mesilased. Need on olendid, kellelt targad inimesed elamise kunsti õpivad. Aga tõesti - ainult targad inimesed. Ja see vajab väga palju tundlikkust ning tähelepanu. Igaüks sellega hakkama ei saa, aga 14-aastane mina-tegelane Lily saab küll.
Lily on varajases lapsepõlves segastel asjaoludel oma emast ilma jäänud. Tema kinnisideeks saab välja uurida kõik, mida temast on võimalik teada. Ta isa on pesuehtne tõbras, aga ta ise ei saa sellest aru. Nii laseb Lily kodust jalga ja jõuab oma otsingutel ühte kummalisse majja, kus elavad kolm mustanahalist õde ja mesilased. Nimetatud õdedest kõige värvikam on August. Võiks ju nime järgi arvata, et ta on mees, aga ei ole. August on väga elutark naine, kes ei tee kärbselegi liiga. Mesilastest rääkimata. Ja Lily õpib samuti mesilasi armastama...
See on äärmiselt südamlik, samas mitte sugugi magus lugu inimlikkusest, mis on osavalt seotud mesilaste maailmas kehtivate reeglitega. Tuleb välja, et inimeste ja mesilaste elu on üsna sarnane. Aga näib, et mesilaste juures ei ole valskust, tigedust, kurjust ja rumalust. Kõik rollid on paigas ja süsteem toimib nagu kellavärk, kui just inimesed seda millegagi tasakaalust välja ei löö.
Et sündmustik areneb eelmise sajandi kuuekümnendate Ameerikas, siis ei saa üle ega ümber erinevatest nahavärvidest. Kõik piirid on paigas ja neid, kes seda ületada söandavad, ootab ees üldsuse põlgus, mõnikord ka vägivald. Selles kontekstis toob kirjanik sisse Musta Madonna kuju.
Niisiis on tegemist väga mitmekihilise romaaniga, mida tasuks ehk teatud aja pärast uuesti üle lugeda. Mina seda raamatut käest ära panna ei saanud enne, kui lõpp oli loetud.

17 veebruar 2014

Joel Haahtela. Elena

On üks Mees. Ta tunneb ennast üksildasena. Ühel päeval väljub ta trammist kogemata kaks peatust soovitust varem. Pargis kohtab ta Naist. Sellest ajast peale hakkab ta sellel kohal käima iga päev kindlal kellaajal. Selleks, et Naist näha. Sellest saab tema kinnisidee. 
Tundub päris perversne lugu ühest haigest mehest, aga ei ole. Haigusest on asi väga kaugel. Tuleb lihtsalt lõpuni lugeda. Niisiis - lõpetame siltide kleepimise. Kombeks on nii, et korjame kokku teatud tunnused ja paneme diagnoosi. Diagnoos on enamasti halvustav. Kogu meie maailm koosnebki viimasel ajal ainult diagnoosidest ja see on päris õudne. Kõike on võimalik paigutada hea-halb skaalale ja tavaliselt paigutatakse asju just ühte või teise otsa, mitte keskele. Enamasti ikka halba otsa, sest heaga ei viitsita jamada. See ei ole ju huvitav. Ja pealegi läheb kogu aur juba halvale nagunii välja, nii et hea jaoks jääb vähe alles. On-nagu-on -mõtteviis on muutunud harulduseks. Vähemalt meediamaastikul. Loodetavasti leidub küllaldaselt inimesi, kes säilitavad kaine mõistuse. On-nagu-on-elu võib tunduda kõrvaltvaatajale laisk ja vaene, aga tegelikult on see kõigist võimalikest elamisviisidest kõige õnnelikum. 
See on lugu sellest, kuidas inimesed tahtmatult üksteise elu muudavad. Seda võib nimetada puhtaks juhuseks, aga piisab sellest, kui nad ilmuvad õigel ajal õiges kohas välja ning on lihtsalt olemas. Omamoodi võib neid ju ka ingliteks pidada. Elena on ingel, aga ta ise ei tea seda. Ta lihtsalt on. Umbes nagu see nunn, kes mulle Praha lennujaamas üheksa aastat tagasi naeratas, kui ma meeletu kiirusega, hing paelaga kaelas, ühelt lennult teisele kappasin. Või see väike tüdruk Tapa raudteejaamas, kes mulle paar aastat varem rongiaknast lehvitas. Tal oli merisiga puuriga kaasas ja ta oli õnnelik. Pärast lendasin ma Šotimaale. Sellised hetked ei unune, mis sellest, et tavaliselt ei oska me neile tähendust anda. Ei peagi ju. 
Kunagi nimetasin Alessandro Baricco raamatut "Siid" puhtaks ja õhuliseks. "Elena" on ka puhas ja õhuline, aga kuidagi teistmoodi, karge. Selles ei ole põhjamaist raskemeelsust. See on üdini positiivne lugu, mis muudab keerulised asjad korraga lihtsaks ja võtab turjalt elamise raskuse.

13 veebruar 2014

Henning Mankell. Murelik mees

Panin tule pliidi alla. Näppu juhtus üks vana kollane leht, millest artikkel sellest, kuidas raamat letile jõuab. Tähelepanu ei köitnud niivõrd sisu, kuivõrd illustratsioonina juurde lisatud pilt. Sellel oli noor naine, lahtine raamat käes. Naisel oli korralikult tehtud soeng ja meik, ülilühike must kleit, sukad ja ülikõrged gladiaatorid. Paljastuvad sukapitsid viisid vägisi mõtte rubriigile "Helista mulle, mõtlen vaid sulle". Naine istus. Ilusti sirgelt, nagu noorele daamile kohane. See kõik viis mõttele, et läbi ilu ja seksi saab ikka kõike reklaamida. Isegi raamatuid. 
Jällegi - kas raamatute lugemine on pidulik sündmus, mille tarvis peaks ennast ekstra ilusaks tegema? Äkki peabki. Võib-olla peaksin lõpetama raamatuga diivanil lösutamise, endal maavillane kampsun ja veel maavillasemad sokid üll. Äkki peaks ka ennast veidi pidulikumaks tuunima enne, kui raamatu kätte võtan? Eriti Mankelli tarvis. Wallanderi-lood on ju seda väärt.
"Murelik mees" näib olevat Wallanderi-sarja viimane lugu. Kurt hakkab vanaks jääma ning oma elus otsi kokku tõmbama. Esile kerkivad imelikud vaevused, millele on ainult üks seletus - vananemine. Samas näib, et lugu keskendub eelnevatest palju rohkem Wallanderi sisemaailmale. Mees analüüsib oma elatud elu, otsib kõigele tähendust. Samas lahendab ka kuritegu, mis seekord on hoopis keerulisem, kui eelmised. Nimelt kohtab ta oma tütre elukaaslase isa, kes tundub väga murelik. Mõne aja pärast kaob aga kohatud mees saladuslikul kombel. Kuigi see ei kuulu Kurti töökohustuste hulka, hakkab ta asja omal initsiatiivil uurima. Mõne aja pärast leitakse tapetuna ka kadunud mehe naine. Kogu lugu viib lähiajaloo poliitiliste sündmuste jälgedeni, külma sõja vastasseisuni ning mereväe kõrgemate ohvitserideni. 
Samal ajal maadleb Kurt oma elus olulist rolli mänginud naistega. Muidugi mitte otseselt, lihtsalt kõigi nendega on tal loo käigus erinevaid kokkupuuteid. Endisele abikaasale Monale, tütrele Lindale ja ja endisele kallimale Baibale lisandub uus naisolevus - lapselaps Clara. Nad kõik mõjutavad Kurti mõttemaailma, tahab ta seda või ei taha.
Loo lõpplahendus on kummaline. Esiteks - kogu raamatu jooksul üles ehitatud mõttekäik muutub vastupidiseks. Mankell kasutab siin kujundit peeglist ja see on tõepoolest kohane. Peegelpilt sellest kõigest saabki. Lisaks Wallanderi enda teguviis pärast loo lõppu. See ei ole sugugi traditsiooniline. 
Pealkiri "Murelik mees" viitab justkui Hakanile, mehele, kes kadus. Tema oli ju murelik. Samas - Kurt ise on samuti. On kohe väga murelik, sest ta kardab üksindust ja vananemist. Kas vanaks saamine on siis tõesti nii hirmus?

07 veebruar 2014

Mart Kadastik. Suvi sulab talvel

Tänase päeva algus on paljutõotav. Viki ajas mu varavalges üles, sest eile sõi ta erakordselt palju ning seetõttu oli tal tungiv vajadus välja minna. Jooksma, haukuma ja muud asja tegema. Mõtlesin siis, et mis siin ikka enam magada, hakkasin hoopis lugema. Päev algab alati hästi, kui on mahti kohe pärast ärkamist korraks raamat kätte võtta. Korraks see muidugi täna ei olnud, mitu tundi sai kohe loetud, sest raske oli seda lugu käes ära panna.
Selle romaaniga on imelikud lood. Küllap on see subjektiivne, aga alguses tundus, et võrreldes esimese romaaniga midagi uut ei tule. Ikka vananevate meeste seksuaalsus, seda kohati väga groteskses võtmes. Aga siis äkki pöördus kõik tagurpidi. Ma ei saagi aru, millisel hetkel see juhtus, aga äkki tundus kogu lugu hoopis teine: noorte naiste vaatepunktist nähtuna. Ilmselgelt andis Elena jõuline kohalolek romaanile teistsuguse nüansi. Omaette peatükk on Elena kirjutatud raamat. See on üdini aus. Jääb üle küsida, kuidas suudab meessoost autor sellise teksti kirjutada. 
Aga ikkagi jäi püsima kurb alatoon. Justkui elu olekski niisugune mannetu. Ja ikka sellepärast, et inimesed ei suuda rääkida sellest, mis tegelikult toimub. Ja mitte ainult mehed, naised ikka ka. Justkui nad kardaksid midagi. Iseennast võib-olla. 
Suhetepuntrad on selles romaanis veel rohkem üle forsseeritud. Need on muutunud halenaljakaks, aga samas väga teravmeelseks. Mitte väikest rolli ei mängi siin Kadastiku väljendid. Need on võrreldamatud. Niisugust eneseirooniat meeste seksuaalsuse suhtes annab ikka tõesti otsida. Kohati tundub tekst suisa rõve, kuid siis muudab mõni tabav väljend loo jälle vahvaks.
Romaani ülesehitus väärib tähelepanu. See on justkui madu, kellel on suus iseenda saba. Lõputa lugu meestest ja naistest.

05 veebruar 2014

Hedvig Hanson. Jutustamata lugu. Vanemuise näitleja Ellen Kaarma (1928-1973)

Lugemisega on viimasel ajal kehvasti. Kuidagi ei saa aega maha võetud, et natukenegi süveneda. Lugemata-olek tekitab tunde, nagu oleksin söömata, joomata ja magamata. Raamat on toit ja mitte miski seda ei asenda.
Mõnikord on vahelduseks tore lugeda raamatut päris inimesest. Elu pakub nii palju, lood on meie ümber, neid ei ole vajagi välja mõelda. Hedvig Hanson on välja kaevanud loo, mis igaühte sügavalt puudutab. Ellen Kaarmast ei teadnud ma enne selle raamatu avamist mitte midagi peale kusagilt kuuldud nime. Ja siis tuleb naine, kes jutustab loo, mis on täis sügavat lugupidamist oma vanaema vastu. Tegelikult ei jutustagi, ta laseb lool endal ennast jutustada. Paneb selle kaante vahele. Ja kaaned on imeilusad. Juba raamatu välimus ise tekitab austuse selle sisu vastu. 
Imetlusväärne on see tagasihoidlikkus, millega autor loo päevavalgele toob. Selles ei ole raasugi tema enda edevust. Ei peagi olema, sest siis ei oleks raamat enam see. See on lugu traagilisest saatusest, suurest andest, mis piisavalt tunnustust ei leidnud. Lihtsalt aeg ja koht olid valed. Ja sinna ei saa mitte midagi parata. Ilus, õrn, andekas naine totalitaarse režiimi hammasrataste vahel. Särav, aga ikkagi üksi.
Teismelise Ellen Kaarma päevik on nii värske. Selles on tohutut elujanu, vaimustust, õhinat. Kõik on veel ees. Ja selle kõrval kiri doktor Grossile raamatu lõpus. Mida teevad need nelikümmend viis aastat inimesega, et ta niimoodi väsib ja murdub? Kas ta põles nii heleda leegiga, et sai lihtsalt kiiresti otsa? Tasub järele mõelda. Ma ei usu, et see on ainult totalitaarse ühiskonna tunnusjoon. Rahamaailmas lähevad inimesed samamoodi katki ja väsivad ära.
Igal juhul on päevavalgele toodud üks maha vaikitud peatükk Eesti kultuuriloost. Väga suur ja tähtis peatükk.