Postitused

Kuvatud on kuupäeva veebruar, 2014 postitused

Tomas Bannerhed. Kaarnad

Kujutis
Tomas Bannerhed on selle romaani eest auhindu noppinud - järelikult on tegemist looga, mis on lugemist väärt. Raamatute puhul on see tore lugu, et iga kord avaneb lugeja ees täiesti uus maailm. "Kaarnate" oma on põhjamaine ja raskemeelne. Peategelane Klas on 12-aastane poiss. Ta on andekas, kuid omaealiste hulgas pigem erak. Eelkõige huvitab teda loodus, eriti linnud. Tema teadmised selles vallas on silmapaistvad, lisaks oskab ta tähele panna muutusi linnuriigis ning märgata looduses erinevaid liike. Tema isal on mitmendat põlve talu Smalandis, raske tööga teenitud ja üleval peetud. Kogu perekonna energia kulub eelnevate põlvkondade pärandi hoidmisele ilma, et nad ise mõtleks, milleks see kõik. Asjad peavad olema nii, nagu vanasti. Seda koormat kandes unustatakse iseenda vajadused. Töö on lihtsalt töö enda pärast.  Loo keskne tegelane on isa, kes kõike juhib. Olemise talumatu raskus rusub teda üha enam ja enam - kuni ta seda kõike enam lihtsalt ei talu. Ja kogu pere pe

Sjon. Virvarebane

Kujutis
Suur valge lumeväli. Rebane ja mees. Püssiga. Külm. Tundub, nagu ei olekski justkui midagi kirjutada. Aga Sjon kirjutab, ja teeb seda köitvalt ning hästi.  Tegevus toimub 19. sajandi teise poole Islandil. Lisaks mehe ja rebase loole jookseb paralleelselt üks teine lugu ühest teisest mehest, kellel on soojad suhted downi sündroomiga tütarlapsega. Kaks lugu saavad raamatu lõpul kokku, mõnevõrra üllatuslikult. Mingil hetkel kaob piir reaalsuse ja kujutluste, inimese ja looma, normaalsuse ja ebanormaalsuse vahel. Kõik on üks.  Tagakaanel olev tutvustus nimetab seda raamatut proosapoeemiks, mis meenutab sümfooniat. Nii ongi. Klassikaliseks lühiromaaniks seda tõepoolest pidada ei saa, sest see on nii teistmoodi. Ei ole nii, nagu tavaliselt, et loed raamatu läbi, lugu on lõppenud ja kõik arusaadav. Ei ole ka nii, et otsad jääksid lahti, et oleks mõtteainet edasi mõtlemiseks. Kogu lugu, keskkond, kus asjad toimuvad, seosed asjade ja inimeste vahel, virvarebase kuju - see oleks justkui p

Lars Kepler. Tuletunnistaja

Kujutis
Lars Kepleri raamatud paistavad silma eriti õõvastava kaanekujundusega: "Hüpnotisööri" kaanel on rohkelt verd ja "Painajalikul lepingul" hirmunud nägu. "Tuletunnistaja" lisab aga tuure juurde: kaanepildilt vaatab, õigemini ei vaata, vastu noor tüdruk, surnud, kehakatteks vaid valged aluspüksid. Kuigi need paar tilka verd jäävad "Hüpnotisööri" kaanepildile kõvasti alla, on kogu kompositsioon erakordselt õudusttekitav.  Sama võib öelda ka raamatu sisu kohta. Kõik Joona Linna sarja raamatud on vägivaldsed. Võrreldes Mankelli töödega on tegemist hoopis teistsugust laadi kirjutistega. Võiks öelda, et Mankell kirjutab rohkem täiskasvanud lugejale, Kepleri tööd aga kipuvad rohkem noorsookirjanduse kanti minema. Aga huvitav lugemine on see ikkagi. Paraku on sedasorti raamatutega nii, et nad viivad lugeja hetkeks teise maailma, kuid ununevad üpris kiiresti. Enamasti ei mäleta juba mõne kuu pärast, millest selles loos jutt käis. Sellel korral on t

Sue Monk Kidd. Mesilaste salajane elu

Kujutis
Peategelased on mesilased. Need on olendid, kellelt targad inimesed elamise kunsti õpivad. Aga tõesti - ainult targad inimesed. Ja see vajab väga palju tundlikkust ning tähelepanu. Igaüks sellega hakkama ei saa, aga 14-aastane mina-tegelane Lily saab küll. Lily on varajases lapsepõlves segastel asjaoludel oma emast ilma jäänud. Tema kinnisideeks saab välja uurida kõik, mida temast on võimalik teada. Ta isa on pesuehtne tõbras, aga ta ise ei saa sellest aru. Nii laseb Lily kodust jalga ja jõuab oma otsingutel ühte kummalisse majja, kus elavad kolm mustanahalist õde ja mesilased. Nimetatud õdedest kõige värvikam on August. Võiks ju nime järgi arvata, et ta on mees, aga ei ole. August on väga elutark naine, kes ei tee kärbselegi liiga. Mesilastest rääkimata. Ja Lily õpib samuti mesilasi armastama... See on äärmiselt südamlik, samas mitte sugugi magus lugu inimlikkusest, mis on osavalt seotud mesilaste maailmas kehtivate reeglitega. Tuleb välja, et inimeste ja mesilaste elu on üsna

Joel Haahtela. Elena

Kujutis
On üks Mees. Ta tunneb ennast üksildasena. Ühel päeval väljub ta trammist kogemata kaks peatust soovitust varem. Pargis kohtab ta Naist. Sellest ajast peale hakkab ta sellel kohal käima iga päev kindlal kellaajal. Selleks, et Naist näha. Sellest saab tema kinnisidee.  Tundub päris perversne lugu ühest haigest mehest, aga ei ole. Haigusest on asi väga kaugel. Tuleb lihtsalt lõpuni lugeda. Niisiis - lõpetame siltide kleepimise. Kombeks on nii, et korjame kokku teatud tunnused ja paneme diagnoosi. Diagnoos on enamasti halvustav. Kogu meie maailm koosnebki viimasel ajal ainult diagnoosidest ja see on päris õudne. Kõike on võimalik paigutada hea-halb skaalale ja tavaliselt paigutatakse asju just ühte või teise otsa, mitte keskele. Enamasti ikka halba otsa, sest heaga ei viitsita jamada. See ei ole ju huvitav. Ja pealegi läheb kogu aur juba halvale nagunii välja, nii et hea jaoks jääb vähe alles. On-nagu-on -mõtteviis on muutunud harulduseks. Vähemalt meediamaastikul. Loodetavasti leidu

Henning Mankell. Murelik mees

Kujutis
Panin tule pliidi alla. Näppu juhtus üks vana kollane leht, millest artikkel sellest, kuidas raamat letile jõuab. Tähelepanu ei köitnud niivõrd sisu, kuivõrd illustratsioonina juurde lisatud pilt. Sellel oli noor naine, lahtine raamat käes. Naisel oli korralikult tehtud soeng ja meik, ülilühike must kleit, sukad ja ülikõrged gladiaatorid. Paljastuvad sukapitsid viisid vägisi mõtte rubriigile "Helista mulle, mõtlen vaid sulle". Naine istus. Ilusti sirgelt, nagu noorele daamile kohane. See kõik viis mõttele, et läbi ilu ja seksi saab ikka kõike reklaamida. Isegi raamatuid.  Jällegi - kas raamatute lugemine on pidulik sündmus, mille tarvis peaks ennast ekstra ilusaks tegema? Äkki peabki. Võib-olla peaksin lõpetama raamatuga diivanil lösutamise, endal maavillane kampsun ja veel maavillasemad sokid üll. Äkki peaks ka ennast veidi pidulikumaks tuunima enne, kui raamatu kätte võtan? Eriti Mankelli tarvis. Wallanderi-lood on ju seda väärt. "Murelik mees" näib olevat

Mart Kadastik. Suvi sulab talvel

Kujutis
Tänase päeva algus on paljutõotav. Viki ajas mu varavalges üles, sest eile sõi ta erakordselt palju ning seetõttu oli tal tungiv vajadus välja minna. Jooksma, haukuma ja muud asja tegema. Mõtlesin siis, et mis siin ikka enam magada, hakkasin hoopis lugema. Päev algab alati hästi, kui on mahti kohe pärast ärkamist korraks raamat kätte võtta. Korraks see muidugi täna ei olnud, mitu tundi sai kohe loetud, sest raske oli seda lugu käes ära panna. Selle romaaniga on imelikud lood. Küllap on see subjektiivne, aga alguses tundus, et võrreldes esimese romaaniga midagi uut ei tule. Ikka vananevate meeste seksuaalsus, seda kohati väga groteskses võtmes. Aga siis äkki pöördus kõik tagurpidi. Ma ei saagi aru, millisel hetkel see juhtus, aga äkki tundus kogu lugu hoopis teine: noorte naiste vaatepunktist nähtuna. Ilmselgelt andis Elena jõuline kohalolek romaanile teistsuguse nüansi. Omaette peatükk on Elena kirjutatud raamat. See on üdini aus. Jääb üle küsida, kuidas suudab meessoost autor sel

Hedvig Hanson. Jutustamata lugu. Vanemuise näitleja Ellen Kaarma (1928-1973)

Kujutis
Lugemisega on viimasel ajal kehvasti. Kuidagi ei saa aega maha võetud, et natukenegi süveneda. Lugemata-olek tekitab tunde, nagu oleksin söömata, joomata ja magamata. Raamat on toit ja mitte miski seda ei asenda. Mõnikord on vahelduseks tore lugeda raamatut päris inimesest. Elu pakub nii palju, lood on meie ümber, neid ei ole vajagi välja mõelda. Hedvig Hanson on välja kaevanud loo, mis igaühte sügavalt puudutab. Ellen Kaarmast ei teadnud ma enne selle raamatu avamist mitte midagi peale kusagilt kuuldud nime. Ja siis tuleb naine, kes jutustab loo, mis on täis sügavat lugupidamist oma vanaema vastu. Tegelikult ei jutustagi, ta laseb lool endal ennast jutustada. Paneb selle kaante vahele. Ja kaaned on imeilusad. Juba raamatu välimus ise tekitab austuse selle sisu vastu.  Imetlusväärne on see tagasihoidlikkus, millega autor loo päevavalgele toob. Selles ei ole raasugi tema enda edevust. Ei peagi olema, sest siis ei oleks raamat enam see. See on lugu traagilisest saatusest, suurest