22 detsember 2013

Jari Tervo. Layla

Ükskord käisin Türgis. Lendasin Tallinnast välja Pronksiööle järgneval hommikul. Ma ei käinud puhkamas, vaid asja pärast. Ja see asi toimus Kagu-Türgis. Maandusin Diyarbakiris. Lennujaamas ootasin oma pagasit ja vaatlesin kummalisi perekondi, kus olid mees, kaks kuni kolm naist ja kari lapsi. Naiste pilk oli alati langetatud. Tänavatel olid ainult mehed. Need üksikud naised, keda näha võis, olid kurgust kandadeni kaetud. Silmad enamasti ka. See oli piirkond, kus elasid peamiselt kurdid. Midagi hullu ega vägivaldset ei olnud kõrvaltvaatajal mõne päeva jooksul võimalik märgata. Kuni viimase päevani, kui kogu meie grupp suleti hotelli fuajeesse, sest maja ees oli väidetavalt pomm. Kõik tundus nii ebareaalne, et ei osanud isegi karta. Ja kõik lõppes õnnelikult.
Jari Tervo "Layla" andis põhjust toonased kogemused mälust välja otsida. Romaan räägib ilusast kurdi tüdrukust, kes on süüdi juba ainuüksi sellepärast, et ta on tüdrukuna sündinud. Ja klanni reeglid ei anna talle mitte mingisugust võimalust mitte süüdi olla. Nii peab vaene laps põgenema oma verejanulise perekonna eest kuni jõuab Soome. Põgenemisprotsess iseenesest on juba tähelepanuväärne. Mitte et seal midagi väga erakorralist juhtuks. Pigem sellepärast, et mõista, miks need inimesed, kaks kätt taskus, võõrale maale teele asuvad. Sellel on alati mingi tungiv põhjus, mida meie mugavate eurooplastena ei pruugi mõista. Meie suhtume ju enamasti asjasse nii, et küllap nad tulevad siia meie enda ehitatud mugavat elu nautima. Ei pruugi ju. Layla elu Soomes küll mugavaks pidada ei saa. Kui tüdruk, kelle kodumaal isegi võõra mehega rääkimine on kõlblusvastane tegu, peab Soomes tegutsema prostituudina, siis pole selles midagi toredat. Ja kokkuvõttes ei ole Layla kodumaalt väljarändamist ise valinud, ta on selleks sunnitud. Nii, nagu paljud tema saatusekaaslased. 
Aga see, mis hakkab juhtuma Soomes, on kummaline. Soomlastest tegelaskujud on veidrad ja värvikad ning selle kõige taustal näib sealne ühiskond kuidagi äraspidine. See on hämmastav, missuguse eneseirooniaga suudab Jari Tervo sealset olustikku kujutada. Seejuures torkab ta valusasti väga mitme aspekti pihta. Lihtsalt tasub tähelepanelikult lugeda.
Sellel aastal ma rohkem raamatuid ei kirjuta. Võtsin käsile ühe paksema tüki ja jõulude ajal on sebimist niisamagi küllaga. Niisiis - järgmine raamat uuel aastal.

14 detsember 2013

Erik Axl Sund. Südamelõõm

Nüüd pean küll tagasi võtma sõnad, mille mõni aeg tagasi kirja panin. Nimelt väitsin triloogia esimese raamatu juures, et kõiksugused sarjad ja järjejutud on kirja pandud peamiselt kommertskaalutlustel ning pärast esimest raamatut enam midagi mõistlikku ei tule. "Südamelõõm" neelas mu alla. Õnneks oli eile elekter peaaegu terve päeva kusagile kadunud ja minu arvutipõhine bürokraaditöö võimatu. Lugesin siis taskulambi valgel teki all raamatut. Umbes nii, nagu seda teismelisena tehtud sai, ainult et selle vahega, et nüüd sai lugeda täiesti avalikult ja süütundeta. Lugesin täpselt nii kaua, kuni raamat läbi sai ja siis tuli elekter ka tagasi. Niisiis - elektrikatkestus on väga hea asi ja vinguda pole siin midagi.

Kodune kahekõne:
- Raamatulugemine on nagu reis soojale maale külmal ajal.
- Mis mõttes? Ei saa aru.
- Lugedes käid korraks ära kusagil mujal. See kisub sind oma keskkonnast välja ja avab midagi niisugust, mida igapäevaselt sinu ümber ei ole. Pärast on hea jälle reaalsusse tagasi tulla.
- Aga filmidega on ju samamoodi.
- Ei tea... vist mitte päris... neid filme, millega tõsiselt haakuda, tehakse harva...

"Südamelõõm" viib tõepoolest mõtted mujale. Mitte et reaalsusel midagi viga oleks, aga mõnikord on päris hea korraks ära käia. Liiatigi maksab lugemine reisist tunduvalt vähem. Eelmine raamat jättis otsad lahti. Nüüd saab taas süveneda Victoria Bergmani hämarasse minevikku ning välja tulevad aina uued saladused. Kahestunud isiksusega toimuv on väga meeliköitev teema, aga samas on see ka piisavalt valus. Taas avaneb lasteahistamiste lugu ning see võtab järjest ulatuslikumad mõõtmed. Kohati tundub, et see on liialt ülepaisutatud, kuid samas ei saa olematuks teha asju, mis toimuvad. Vaikimine ei aita. Põnevusromaanile omaselt on loos loomulikult hulgaliselt laipu. Samuti näib, et põhjamaade krimi lahutamatu osa on usin naispolitseinikust uurija. Nii et kõik traditsioonilised komponendid on olemas, aga lisaks on veel midagi sellist, mida mujal ei ole. 
Ja taas jäävad otsad lahti. Vähe sellest - lugu muutub aina segasemaks. Lisanduvad erinevad tegelased ning tapja võib olla ükskõik kes. Ega ei jäägi muud üle, kui järgmist osa oodata.


John Fowles. Daniel Martin

Fowles´i "Daniel Martin" on ilmunud 20. sajandi klassika sarjas. Juba see ütleb päris palju. Niisiis ei ole tegemist ühe hooaja hitiga. See, mis on kirja pandud, jääb, ning puudutab lugejaid sõltumata ajast. Kohaga on nüüd küll natuke keerulisem, sest autor käsitleb muuhulgas inglaseks-olemise saladust. Nii võikski arvata, et inglise taustaga inimestega on sellel lool isiklikum suhe. See ei tähenda, et eestlane seda raamatut lugema ei peaks. Selles on väga palju erinevaid kihte ja rohkesti mõtteainet igaühele, kes üritab maailma asjadest iseenese jaoks mingit pilti luua.
Peategelane Daniel Martin on inglise päritolu filmilooja, kes tegutseb Ameerikas. Tema lugu on kirja pandud niivõrd usutavalt, et korraks tekkis kahtlus, kas tegemist ei ole reaalselt elanud isikuga. Ei ole, kuid siit ja sealt on lugeda arvamusi, et tegemist on tugevalt autobiograafiliste sugemetega romaaniga.
Tavapärane on see, et lugu keskendub peamiselt suhetele. Need on sassi läinud juba varases nooruses ning hilises keskeas Dan pöördub sureva õemehe palvel tagasi mineviku jälgedesse, reisib Inglismaale ja hakkab taas suhtlema oma lähisugulastega. See ei ole lihtne, sest vahepeal on kontaktid katkenud ja kaugemas minevikus on olnud pingeid, mis normaalset suhtlemist takistavad. Pealegi hakkavad varase nooruse ja hilisema keskea suhted üksteist takistama. 
Kogu lugu on kirja pandud pigem mõtisklusena. Tegevust on vähe, filosoofilisi arutelusid aga küllaga. Nii süveneb autor filmitegemise telgitagustesse ning erinevatesse usulistesse ja ideoloogilistesse probleemidesse. Samas tõuseb eriti jõuliselt esile inglaseks-olemise tähendus. Autor vastandab inglise tõsidust, vanamoelisust ja kinnisust ameeriklaste pealiskaudse rõõmsameelsusega. Seejuures ei anna ta hinnanguid ning ei pea ühte teisest paremaks. Pigem kirjeldab ta stiilis "on nagu on"seda, mida näeb ja tunneb . 
Inglisekeelses Wikipedias on olemas selle romaani süsteemne kirjeldus, kuid ausalt öeldes ei maksa seda lugeda enne, kui romaan läbi on loetud. Muidu saab lugeja kohe alguses teada, kuidas suhted arenevad.
Me siin muudkui räägime, et aeg pressib peale ja meil on kiire, kiire, kiire. "Daniel Martinit" lugedes jääb aeg seisma, sest see paneb lugeja süvenema asjadesse ja ideedesse ning takistab võidujooksu ajaga. Mõnikord on seda vaja.



29 november 2013

Mart Kadastik. Kevad saabub sügisel

Millegipärast arvatakse mõnikord, et ma kirjutan siin arvustusi. Ma ise nii ei arva. Arvustus on kindlate reeglite järgi kirjutatud tükk, aga mina ei pea kinni mingitest reeglitest. Lihtsalt kirjutan üles need raamatud mida loen. Asi sai alguse sellest, et juba pikka aega küsisid paljud tuttavad minult loetud raamatute kohta ja kui sama raamat tuli jutuks kümnekonna inimesega, igaühega eraldi, siis muutus asi natuke tüütuks. Lisaks mõtlesin, et võib-olla leidub raamatuhuvilisi, kellega ma silmast silma ei kohtu, aga kellele mu lugemispäevik kasuks võiks olla. Sellepärast siis kirjutangi. 
Üritan vältida hinnangute andmist (mõnikord see siiski ei õnnestu), sest kes ma selline olen, et teise tööd arvustan. Ise ma ju raamatu kirjutamiseks võimeline ei ole, järelikult ei ole mul ka õigust teiste kirjutatut maha teha. Kiita vast ikka tohin... Üldse on mõistlik lähtuda ürgsete eestlaste arusaamast, et asju tuleb võtta nii, nagu need on, mitte jagada headeks ja halbadeks. See kehtib kõige kohta ja nii on lihtsam elada. 

Aga nüüd raamatu juurde. Kodune kahekõne (veidi laiendatud):
- Mida sa jälle loed? "Kevad saabub sügisel" - mis see veel on?
- See on raamat meestest, kellel on saabunud supikuke periood.
- Mis see veel on?
- Need on niisuguses eas mehed, kes tunnevad ennast nagu kukk, kes varsti supi sisse läheb?
- ???
- Kukk, kes tunneb, et ta varsti supi sisse pannakse, võtab elult veel, mis võtta annab.
- Kuidas see meestesse puutub?
- Teatud eas meestega juhtub ju ka mõnikord nii, et nad tunnevad, et paremad aastad on möödas ning siis hakkavad noori naisi taga ajama.
- Noo-jahhh (venitatult).
- Tegelikult on see hea meestetundmise õpik naistele. Aga miks mitte ka meestele. Pean silmas just küpseid mehi...

Täpselt nii ongi. Eesti mehega on paraku nii, et ega ta suurt välja ei näita, mida tegelikult mõtleb ja tunneb. Lugesin kunagi uurimust, kus noorpoliitik intervjuu käigus väitis, et mehel on lubatud välja näidata ainult kahte tunnet: viha ja suguiha, teised tunded on ebamehelikud. Küllap on niisugune suhtumine äärmuslik, aga kohati on küll üsna raske sotti saada, mida need mehed siis tegelikult mõtlevad. Rohke õllega saunapeol saab ehk natuke rohkem teada, aga kas see just on kõige parem meetod?
Naistekaid on palju rohkem kui meestekaid. Tegelikult ei ole meestekaid peaaegu üldse (millegipärast on mul jäänud mulje, et mehed loevad peamiselt populaarteaduslikku ajalookirjandust Hitlerist ja Stalinist). See siin on tänuväärt kirjatükk, mis lõpuks ometi valgustab asju meeste seisukohast, seejuures on see heaks lugemiseks ka naistele. Loomulikult võib öelda, et see on ju fiktsioon, milleks seda siis tõsiselt võtta. Kah õigus, aga iva on raamatus täiesti olemas. Natuke võimendatud ja irooniline küll, aga ikkagi pakub see äratundmisrõõmu.
Autor ise kirjutab fiktsiooni ja tegelikkuse suhetest järgmise mõtte: fiktsioon on teinekord palju rohkem päris kui tegelikkus. Sest igapäevaelus kanname me maske ja varjame seda, kes tegelikult oleme ja kuidas asjad tegelikult on. Fiktsiooni puhul ei ole maske vaja - seega on see rohkem päris. Nii annab ta iseenda romaanile tabava hinnangu. Minu meelest oleks võinud seda mõtet sisaldava lõigu vabalt tagakaanele tutvustuseks panna, sest sellega on raamatu kohta peaaegu kõik öeldud.
Aga küsimusele, mis toimub keskealiste meeste ja verinoorte neidude vahel, ikkagi selget vastust ei saagi...
Esimesel võimalusel võtan kätte jätkuromaani, sest see siin on nii hea.

22 november 2013

John Grisham. Kamber

John Grisham jätkab talle omases joones: kõik tema raamatud on rohkemal või vähemal määral seotud Ameerika Ühendriikide kohtusüsteemi ja juriidiliste keerdkäikudega. Ei astu seegi romaan sissetallatud rajalt kõrvale. Samas lisab autor alati midagi enamat, just sellele loole omast.
Seekordne kohtualune on viimased üheksa aastat veetnud surmamõistetute osakonnas. Ta on rassist, kelle hingel on mõned mustanahaliste lintšimised ja käputäis pommiplahvatusi juutide hirmutamiseks. Õnnetul kombel lõppes viiman aktsioon kaksikutest väikelaste surmaga. Niisiis on mees surmanuhtluse justkui igati ära teeninud. Surmaotsuse täideviimiseni on jäänud neli nädalat. 
Siin astub mängu ühes suurfirmas töötav algaja advokaat Adam Hall, kes juba aastaid on omal käel seda juhtumit uurinud. Et põhjus, miks ta just sellest juhtumist huvitub, ilmneb juba raamatu alguses, siis ei ole mul põhjust seda varjata: surmaotsust ootab Adam Halli vanaisa. Siit tuleb mängu õige mitu mõtlemapanevat teemat, nii et juriidilise puntra lahtiharutamine jääb pigem tagaplaanile.
Vaikselt avanevad vanad perekonnasaladused ning see, et juba mitmeid põlvkondi on selle meesliikmed Ku Klux Klani kuulunud. Niisiis tuleb välja, et Sami (vanamees, kes ootab hukkamist) ei saa justkui süüdistada selles, kes ta on. Sotsiaalne keskkond on kujundanud ta just nimelt niisuguseks, nagu ta on. Ja asjaolu, et Sami poeg aastaid tagasi oma päritoluperega igasugused suhted katkestas, on teinud tema pojast Adamist just selle, kes tema on. Esmapilgul näib, et vanaisa ja lapselaps on äärmiselt erinevad, kuid tegelikult see nii ei ole. Nad on nimelt mõlemad inimesed koos kõige selle juurde kuuluvaga.
Loomulikult ei saa üle ega ümber diskussioonist surmanuhtluse ümber. Tavaliselt jääb selle teema käsitlemine üsna pinnapealseks: tapmine ei saa olla karistus; kes on need inimesed, kes otsuse täide viivad; kas ohvrite omaksed vajavad seda; kui surmanuhtlus asendatakse eluaegse vangistusega, miks siis maksumaksja mõrtsukat üleval peab pidama. Ja nii edasi. Grisham võtab asja märksa sügavamalt ette. Ta lööb mõned stereotüüpsed tõekspidamised täiesti uppi. Ja stereotüübid teatavasti ei ole kuigi toredad, nii et antud loo lugemine võib lugeja mõttemaailma vabalt väheke rikastada.
Ega see väga kerge lugemine ei olegi, sest päris palju käib läbi erinevaid kohtunikke, vanglaametnikke, advokaate. Päris keeruline on seda kõike haarata. Lisaks veel erinevad juriidilised mõisted, dokumendid, palvekirjad. Kohati läheb see suisa kuivaks ja igavaks. Aga lõpupoole juhtus küll nii, et mul jäi taas uneaega väheks: lihtsalt ei saanud raamatut käest ära panna. Oli ju vaja teada, kas hukkamine toimub või mitte. Võib-olla toimub, võib-olla mitte... vot ei ütle!

16 november 2013

Ernest Hemingway. Pidu sinus eneses

Hemingway teostest kirjutamine tundub iseendale nagu pühaduseteotus. Sest tegemist on millegi niisugusega, mis on selge ja puhas ning mida ei ole ilus torkida. 
Loomulikult ei ole antud juhul tegemist kergekaalulise lugemisvaraga. Aga vahetevahel tasub niisugust kraami kätte võtta, et mõista, mis on tõeliselt hea. Pärast sellist lugemist tundub, et ükski lause ei ole piisavalt hea ja läbimõeldud ning mõtted on puha lamedad. Üks oluline erinevus kaasaegsete autorite ja klassikute vahel seisnebki vist selles, et kaasaegne kirjanik kirjutab LUGU, aga klassik kirjutab LUGU JA LAUSEID. Iga üksik lause on puhas, viimistletud tervik. Ja need miniatuursed tervikud omakorda moodustavad suuremaid tervikuid. Isegi sõnakordused, mis tavalises romaanis häiriksid, on siin läbi mõeldud. Ja see keelenauding, mida Hemingway lugejale pakub, on Enn Soosaare tõlkes ilusti alles. Kaks suurt meest - kirjanik ja tõlkija - on nende roosade kaante vahel kokku saanud. 
Seda siin ei saa pidada päriselt romaaniks. Samas ei ole see ka pelgalt mälestusteraamat. Tegemist on millegi täiesti liigitamatuga. Hemingway kirjeldab siin oma elu Pariisis eelmise sajandi kahekümnendatel aastatel. Just nimelt kirjeldab ta elu, mitte linna ennast. Aga raske on neid kaht teineteisest lahutada. Lisaks loob ta pildi sellest, mida niisugune keskkond kirjanikule tähendas. Ja nii, nagu korra varemgi, jõuan tagasi Pariisi fenomeni juurde: mis see õieti oli, mis kirjanikud ja kunstnikud niimoodi looma pani?
Paula McLaini "Pariisi abikaasa" räägib põhimõtteliselt sama loo, kuid hoopis teisest vaatepunktist. Nii tasukski neid kahte raamatut koos lugeda, sest üks täiendab teist. Scott F Fitzgeraldi austajatele on see raamat siin omamoodi maiuspalaks. Hemingway jutustab ühest reisist Lyoni ning kasutab Fitzgeraldi veidruste kirjeldamisel äärmiselt peent huumorit.
Niisiis - kõigel on kõigega seos. Üks raamat viib teiseni ning samast ajastust, samast kohast ja samadest inimestest võib kirjutada lõputult erinevaid raamatuid. Nii ei hakka kunagi igav.

15 november 2013

Khaled Hosseini. Ja mägedelt kajas vastu

See on Khaled Hosseini kolmas eesti keelde tõlgitud romaan. Need eelmised lugesin läbi kunagi ammu, kui mul ei olnud veel kombeks kirjutada. 
Selle kirjutamisega on vahvad lood. Mõnikord, kui arvuti kallal klõbistan, küsib üks mu pereliige: "Mida sa teed?" Ja mina vastan: "Kirjutan raamatut." Kõlab uhkelt küll. Asjaosalised saavad aru, ülejäänud arvavad minust ilmselt enamat, kui väärt olen. Sest vaevalt et kunagi päris raamatuga maha saan.
Romaan räägib taas Afganistanist ja sealsete inimeste saatusest. Võrreldes eelmiste lugudega on siin märksa vähem juttu poliitilisest olukorrast. Kirjanik keskendub peamiselt inimlikule tasandile. Seejuures kirjeldab ta erinevate inimeste lugusid, mis üksteisega läbi põimuvad, tihti võib kohata sama lugu erinevate inimeste vaatenurgast.
Tagakaanel on kirjas, justkui oleks tegemist emotsionaalse, provotseeriva ja unustamatu romaaniga sellest, kuidas me armastame. Sõna "provotseeriv" on selle raamatu iseloomustamiseks ehk kõige tabavam. Sest armastuse ja inimlikkuse mõisted teevad siin lausa uperpalli. Oleme ju harjunud sellega, et inimlikkusega käib kaasas jäägitu hoolitsemine ligimese eest. Sellest romaanis käituvad aga tegelased sootuks teisiti, ja seda puhtalt inimlikkusest. Mida võiks arvata näiteks ühest isast, kes müüb oma pisitütre maha selleks, et tema elu saaks olema parem kui isal endal? Või noorest naisest, kes jätab oma õe kõrbesse surema? Tundub karm, aga kirjaniku loodud kontekstis pöörduvad kõik hinnangud pea peale.
Igal juhul on see erakordselt valus lugemine. Lisaks sellele ei too autor kogu lugu kandikul lugeja ette, vaid jätab piisavalt ruumi iseseisvaks mõttetööks.

07 november 2013

Lars Kepler. Hüpnotisöör

Lars Kepleri pseudonüümi taga peitub kirjanikepaar Alexander ja Alexandra Coelho Ahndoril.  "Hüpnotisöör" on Joona Linna sarja esimene raamat. Väidetavalt tõusis see 2009. aastal Rootsi müügiedetabelite absoluutsesse tippu, ületades isegi Stieg Larssoni triloogia populaarsuse.
Lugesin sarja raamatuid vales järjekorras: "Painajalik leping" sai juba mõni aeg tagasi läbi loetud ja erilist muljet see ei avaldanud. Aga näib nii, et sarjade puhul tuleb alati arvestada, et esimene lugu on parim, järgmised aga on rohkem juba kohustusest ajendatuna kirja pandud. Nii ongi, et "Hüpnotisöör" vangistas mu mõneks ajaks endasse. 
Raamat ise oleks justkui kolmest erinevast romaanist kokku pandud. Võib-olla isegi neljast. Alguses leitakse Stockholmi äärelinnast mehe surnukeha. Hiljem selgub, et tema kodus on tapetud ka ülejäänud perekond. Ainult teismeline poeg on imekombel ellu jäänud. Siin asuvad tegevusse kriminaaluurija Joona Linna ja arst Erik Maria Bark. Suur osa raamatu tegevusest hõlmabki tegelikult viimase perekonda. Nimelt on mees kunagi ammu praktiseerinud hüpnoteraapiat ning selle mingil põhjusel lõpetanud. Paraku kerkivad uurimise käigus esile mineviku varjud. Nii jääb esialgne tapalugu mõne aja pärast unarusse ning tegevus hargneb põhiliselt lapseröövi ümber. Raamatu viimased poolsada lehekülge oleks justkui kirjutanud keegi teine. Kui enamik romaanist on kirjutatud rahulikus, inimlikus, kergesti jälgitavas laadis, kus peamine rõhk on inimloomusel, siis lõpus hakkab juhtuma ulmelisi asju. Kujutatakse hirmsat madinat, mis võib olla küll kaasakiskuv ja filmilik, kuid ei sobi eelnevate sündmuste konteksti. Mõningad detailid tunduvad lausa ebausutavad. Aga las see olla, küllap on igal asjal mingi põhjus.
Kogu loo foonil kerkivad esile kaks põhiteemat: hüpnoos ja perekond. Viimasest räägivad väga paljud kirjanikud, siinsed keskenduvad peamiselt sellele, mis inimesega toimub siis, kui perekond on ohus või hoopiski katki. Esile tulevad kummalised ja kohati lausa haiged käitumismustrid, mis pööravad palju asju pea peale. Aga hüpnoos on midagi hoopis põnevamat. Nimelt keskendub lugu hüpnoosi eetilistele aspektidele. Kas see on ravivormina üldse aktsepteeritav? Kui on, siis missugustel tingimustel? Kas hüpnoosi tohiks rakendada kriminaaluurimises? Nii palju piiripealseid, vastuseta küsimusi.  
Raamat on kahtlemata kaasakiskuv ja lugemist väärt. Aga taas peab arvestama, et käest ära panna on seda väga raske, kui mitte võimatu. Niisiis - varugem aega.

03 november 2013

Kathryn Stockett. Koduabiline

Taas kord selgus tõde, et ma ei hoia ennast filmimaailmaga ikka üldse kursis. Näppu juhtus pealtnäha üsna suvaline raamat. Kaas ei näe välja ka selline, et väga lugema kutsuks. Pealkiri viitab keskpärasele naistekale. Kui pool raamatut läbi loetud sai, siis selgus, et "The Help" olevat paar aastat tagasi kuum film olnud ning suisa Oscarile kandideerinud. Ja mina ei teadnud asjast midagi. Vast nii ongi parem.
Eelmise sajandi kuuekümnendate alguse Ameerika Ühendriigid. Mississippi osariik. John Kennedy mõrv. Keskvõim üritab korda luua rassisuhetes. Martin Luther Kingi marss. Kosmoseajastu algus. Vietnami sõda. Hipid tõstavad pead. Ja selle kõige keskel hulk seletamatuid piire inimeste mõtteviisis. Harjumus, mis ütleb, et just nii on õige, sest on ju alati olnud. Eriti kõik see, mis puudutab rassisuhteid. Just sellele "Koduabiline" keskendubki.
Raamat räägib ühe väikelinna elust kolme naise silmade läbi. Skeeter on 22-aastane valge naine, kes naaseb pärast kolledži lõpetamist kodulinna. Nende mustanahaline majateenija on vahepeal seletamatutel põhjustel lahkunud. Mitte keegi ei ürita Skeeterile selgitada, mis juhtus. Ja Skeeter igatseb väga taga musta naist, kes ta üles kasvatas.
Aibileen on mustanahaline majateenija, kes kasvatab seitsmeteistkümnendat valget väikelast. Minny on samuti mustanahaline teenija, kuid selle erinevusega, et kui Aibileen suudab ennast tagasi hoida ning piisavalt alandlikult käituda, siis Minnyl on alatasa oma suuvärgiga pahandusi ning seetõttu peab ta sageli töökohta vahetama. Halb kuulsus väikelinnas ei tee talle asja sugugi lihtsaks.
Need kolm naist  jutustavad vaheldumisi kahe aasta jooksul toimuvatest sündmustest, kirjeldavad elu valgete perekondades, eelkõige aga noorte valgete naiste ambitsioone ja püüdlusi. Niisuguselt kujutatuna tundub see kõik naeruväärne, tõusiklik ja vihaleajavalt ebaõiglane. Sündmused, mida kirjeldatakse, on äärmiselt mitmekesised: põnevad, traagilised, koomilised. Nii, nagu elu ise on. 21. sajandi Eestis seda romaani lugedes on tunne, kas ehk autor pisut üle ei pinguta. Samas kirjutab ta ise järelsõnas, et kuuekümnendate kodudes koheldi mustanahalisi kohati veel alandavamalt, kui raamatus kujutatud.
Uudishimu on mõnikord päris kasulik. Lugesin raamatu läbi ja hakkasin filmi kohta uurima. Erinevad arvustused olid suhteliselt kriitilised. Üks inimene avaldas kommentaariumis kahtlust, et kui film on nii mage, siis on järelikult aineseks olev raamat sama mannetu. Vale puha. Raamat on mahlakas ja vahva lugemine, aga kinolinale on toodud Hollywoodi standarditele vastav keskpärane film, mis võimalikult hästi müüks. Vähemalt nende arvukate juppide alusel, mis Youtube´is üleval, võiks sellest niimoodi arvata. Aga ühte lõiku tasuks küll vaadata. Nii, nagu raamatus on minu arvates värvikaimaks tegelaseks Minny, nii ka vaadatud lõikudest oli tõeliselt nõmenaljakas lugu "Eat my sh*t". 
Romaani juurde tagasi tulles: see oli paeluv ja sisukas lugemine. Piisavalt lihtne, kuid samas mitte liiga primitiivne. Raske oli seda käest ära panna isegi siis, kui kell palju ja uni silmas. Mõtlemapanev. Näiteks tasuks arutleda selle üle, et kui Rafaello (loe: Vahva Vello) komm musta paberisse pakkida, kas ta siis maitseks teistmoodi kui harjumuspärased valged?

30 oktoober 2013

Sujata Massey. Surm lumes

Ray Shimura on noor ameerika-jaapani segaperekonnast pärit naine, kes loobub luksuslikust elust Ameerikas ning kolib üksinda Jaapanisse. Seejuures ei ole tema elu isegi mitte Jaapani standarditest lähtuvalt kuigi luksuslik. Pigem liigitab ta ennast vaeste hulka. Tüdruk otsustab sõita uusaastapuhkusele Tokyost välja. Võõrastemajas, kus ta peatub, ööbib üpriski kirju seltskond. Loomulikult hakkavad juhtuma asjad. Pealkiri ju annab ka teada, et surm lumes on tulemas. Nii hakkab Ray omal käel asja uurima. Alguses kohapeal, pärast Tokyos. 
Erinevate krimkade pikas reas on see raamat tõepoolest teistsugune. Kriminaalne tegevustik jääb siin kuidagi veidralt tagaplaanile, sest kirjeldused Jaapani elu-olust ja inimsuhetest on palju paeluvamad. Ei oskagi hinnangut anda, kuivõrd kajastavad need tegelikkust, aga põnev lugeda on ikkagi. Seejuures toob autor peategelase pilgu läbi sisse üsna skeptilise noodi sealsest konservatiivsusest, suhtumisest segaverelistesse ja välismaalastesse. Nii ei suudagi Ray ennast õieti identifitseerida: on ta siis jaapanlane või mitte. Samas - tahaks nagu olla, aga pidevalt on hirm, et kohalikud teda omaks ei võta. 
Mõned puhastverd välismaalased võtavad ka sündmustikust osa. Üksinda reisiv hilises keskeas ameerika naisturist on ehk neist kõige värvikam. Ja jällegi on tema kujutamisel teatav sarkastiline alatoon.
Autor ei rahuldu olustikukirjelduste ja veriste sündmustega. Mingisugune seksi ja armastuse liin tuleb ka ikka sisse tuua. Ma ei tea, kas see on ikka hea mõte, sest kohati jääb mulje, nagu tahetakse selle abil romaani lugejaskonda laiendada ning müüginumbreid suurendada. Teatav odav mekk jääb kogu asjale juurde.
Aga kaanekujundus on vahva. Seda kaant võibki uurima jääda, sest sellel on nii palju põnevaid detaile. Ja missugused inimesed!

29 oktoober 2013

Lena Einhorn. Siri

Strindbergi varjus - nii seisab selle raamatu pealkirja lisana Rahvaraamatu veebipoes. Lugu jutustabki August Strindbergi naisest. Ühest nende hulgast. Naisest, kelle unistused olid oma ajast suuremad ning nende elluviimine nõudis omajagu julgust. Nii juhtuski, et mööda tuli vaadata kõlbelistest ettekirjutustest ja ennast mugavast tsoonist välja rebida selleks, et elada oma tahtmist mööda. See ei olnud mugav, küllap aga aus iseenda vastu. 
Peategelasest ehk rohkemgi tähelepanu saab August Strindbergi kuju. See on nii värvikas, et raamatu lõpus, kus nimitegelane tõstetakse esiplaanile, mõjub lugu lausa igavalt. Ei ole ka imestada: Strindbergi näol on tegemist täiesti ettearvamatult käituva mehega, kelle reaktsioonid ei pruukinud alati alluda tavapärastele reeglitele ning seega oli alati oodata midagi uut ja tavaliselt ebamugavat. Ohjeldamatu auahnus käsikäes sügava alaväärsustundega, mis omakorda oli segatud haiglase armukadedusega, andis huvitava kombinatsiooni, mis ei olnud meeldiv ei kirjanikule endale ega ka tema lähikondsetele. Ja kõige tipuks lugematud kiuslikud riukad, et oma naise elu ebamugavaks muuta...
Naise rollist erinevatel ajastutel räägivad pea pooled raamatud. Näib, justkui oleks see habemega teema. Tuleb välja, et alati leidub siin midagi uut. Selles romaanis viiakse kokku naise homoseksuaalsus ja 19. sajand. Raske on välja lugeda, kas nimetatud kahtlustustel ka alust oli, kuid piisas ka külajutu tasemel informatsioonist, et üks naisterahvas poriga üle loopida. Juba kahe naisterahva kooselu andis selleks piisavalt alust.
Imelik, mida kõike annab sõnadega teha, kui neid omavahel erinevalt kombineerida. Lena Einhorn on suutnud sõnadest pitsi kududa. See tundub niivõrd õhuline ja samas piisavalt keerukas muster, et raamatut on raske käest panna. Väga naiselik - algusest lõpuni.

21 oktoober 2013

Lars Saabye Christensen. Modell

Esimest korda lugesin seda romaani vahetult pärast selle ilmumist. Siis ei teadnud ma Lars Saabye Christenseni loomingust midagi. Lõpuni ma selle lugemisega tollal ei jõudnud. Miski häiris mind sedavõrd, et ei saanudki raamatuga samale lainele. Nüüd siis üritasin uurida, mis tollal täpselt juhtus. Ja lugesin lõpuni.
Kahtlemata on tegemist väga omapärase raamatuga, mis igas meeleolus lugemiseks ei sobigi. See on väga erinev Christenseni teistest lugudest. Seekord mängib autor realismi ja absurdi piiril, tuues romaani sügavad inimlikud kannatused ja teravad eetilised valikud.
Loo peategelane on kunstnik, kes peagi tähistab oma viiekümnendat sünnipäeva. Selleks puhuks on tal plaanis avada näitus mainekas kunstigaleriis. Probleem on aga selles, et uusi teoseid ei ole ja retrospektiividega ta ei rahuldu. Niisiis on kogu ta tegevus tugeva ajalise surve all. Selles olukorras ilmneb, et teda ähvardab reaalne oht pimedaks jääda ning antud haigusele ühtegi aktsepteeritavat ravi ei ole. Seega muutub loominguline surve kordi tugevamaks ning kunstnik seisab silmitsi mitmete eetiliste valikutega. 
Kogu sündmustik on valus, isegi liiga valus. Depressiivse meelelaadiga lugejal võib selle lugemisel üsna ebamugav olla. Seejuures ei ole see pelgalt sündmuste kirjeldus. Autor on toonud sisse erinevaid kujundeid, mis on niivõrd elavad, et kipuvad lugedes visualiseeruma. Ja needsamad kujundid korduvad taas ja taas erinevates situatsioonides, mis muudab romaani omapäraselt sümmeetriliseks. Näiteks suudab ta mõne lehekülje jooksul jutustada hirmust ja abitusest musta koera ees (see kordub kogu romaani vältel ning omandab hiiglasliku sümboli mõõtmed), meeletust tormituulest ja vihmavalingust, hauaplaadist, ringikujuliselt paiknevatest mängunuppudest, veritsevast lapsesõrmest, kabelist, matustest... Kui need kõik ühte situatsiooni kokku panna, omandab toimuv õudusjutule omaseid jooni. 
Eks seda lugu omamoodi õudusjutuks pidada saabki. Ja külmaks ei jäta see kindlasti kedagi. Aga nõrganärvilistele ma seda ei soovita.

18 oktoober 2013

Herbjorg Wassmo. Sada aastat

Ema luges kunagi Dina-lugusid ja oli neist vaimustuses. Mina arvasin, et need on rohkem vanainimese raamatud ja neid romaane kätte ei võtnud. Rumal olin: Wassmo on meister, keda tasub lugeda.
"Sada aastat" on pealkiri, mis seondub kohe Gabriel Garcia Marquezi sarnase pealkirjaga romaaniga. Tegelikult võib siin paralleele tõmmata küll ja küll. Mõlemad lood jutustavad ühe perekonna erinevatest põlvkondadest. Mõlemad räägivad rohkemal või vähemal määral üksildusest. Ainult et Marquez teeb seda lõunamaisel moel, kuumalt ja kerge huumorivarjundiga. Wassmo on põhjamaiselt raskemeelne. Lugedes on kohati tunne, nagu olekski saabunud polaaröö ja päikest tuleb veel mitu kuud oodata. Lugu on lihtsalt nii kurb. 
Wassmo keskendub peamiselt kolme põlvkonna naistele, nende elule Põhja-Norras, sellele, kuidas nad oma rolli olid surutud ning kui vähe neil tegelikult oma elu üle otsustamiseks voli oli. Naine oli see, kes sünnitas lapsi, kasvatas neid ja üritas igapäevase majapidamisega toime tulla. Ja kui lapsi sündis igal aastal aina juurde, siis oli see tõsine nuhtlus. Wassmo toob naise ürgse rolli niivõrd jõuliselt välja. Tegelikult ongi kogu romaani siduv joon sünd ja sünnitamine. Kuni lõpuni välja. 
Autor ei saa mööda ka rafineeritud kriitikast meeste aadressil, eriti romaani lõpuosas. Aga tegelikult leidub selles loos imetlusväärseid mehi. Näiteks Johannes. See mees näib olevat ideaalne, aga samas inimlik. See on mees, kes võtab asju nii, nagu need on, ega ürita neid kuidagi enda jaoks ümber teha. See on mees, kes hoolitseb tingimusteta oma perekonna eest. Ta suudab oma naisele andestada tema eksimused ega esita liiga palju küsimusi. Ta on leppinud iseenda puudustega ega tee sellest välja, kui keegi temaga inetult käitub. Lisaks kõigele on tal majanduslikku mõtlemist, et oma lastekari ära toita. Selline mees on ju iga naise unistus.
Wassmo romaani tähised on sünd ja surm. Ja kõik see, mis nende vahele jääb. Niisiis on autor suutnud kirjutada raamatu, mille peateemaks on Elu. Et seda hästi teha, peab olema tõeline meister.

Ann Granger. Sopp, saast ja surnud

Kunagi lugesin päris mitu Ann Grangeri raamatut järjest läbi. Mõtlesin, et loen veel. Pealkiri on küll veidi hirmutav ja kaanekujundus tundub odav, aga ikkagi.
Jälle mõrvalugu. Selles mõttes ei ole siin midagi uut. Aga näib, et olen põhjamaade krimkade lugemisega ennast niivõrd ära hellitanud, et enam lihtsakoelist lugu väga lugeda ei tahagi. Ja see siin on tõeliselt lihtne. Nii lugu ise kui ka esitusvorm. Kui vägivaldne element sellest loost eemaldada, siis võiks arvata, et tegemist on lasteraamatuga. Iseenesest on ju olemas väga häid lastelugusid, nii et lahti ei ole midagi.
Ja seda lugu sai täiesti edukalt läbida nii, et ühe silmaga loed raamatut, teisega jälgid jalgpallimängu. Kummastki ei läinud midagi kaduma.

02 oktoober 2013

Lars Kepler. Painajalik leping

Rootsi krimi- ja põnevusromaane on viimastel aastatel tekkinud nagu seeni pärast vihma. Ei tea, kas põhjuseks on Stieg Larssoni raamatute enneolematu edu. Igal juhul on see siin jälle järjekordne üllitis. Raamatu kaanel on märkus "Rootsi menukaim krimiautor", mis tõstab lugeja ootused ilmselt päris kõrgele. Samas ei saa öelda, et tegemist oleks puhtakujulise krimiromaaniga, pigem liigitaksin selle põnevusraamatute hulka, sest paugutamist ja verd on selles loos krimiromaani jaoks liiga palju. Ilmselt on see pigem hinnangu küsimus, aga mingite kogemuste kaudu on mul tekkinud suhtumine, et krimi on rohkem tõsine mõttetöö ja vähem tegutsemist. Selles raamatus on vastupidi.
Raamatu pealkiri originaalis on "Paganinikontraktet", mis otsetõlkes võiks olla "Paganini leping". Raamatu lugedes selgub selle mõiste sisu. Ja kuna päris palju on siin juttu viiulitest, viiuldajatest ja üldse muusikast, siis oleks pealkiri ka eesti keeles võinud vabalt olla "Paganini leping". Ei saagi aru, miks seda niimoodi on muudetud, aga ega "Painajalikul lepingul" ka midagi viga ole.
Omaette nähtus on romaani värvikas tegelastegalerii alates soomlasest krimipolitseinikust Joona Linnast ja haldjalikust kaitsepolitseinikust Saga Bauerist. Mind aga köidab kõrvaltegelasena sisse toodud viieteistaastane tüdruk Beverly Andersson. Laps on niivõrd omapärane, et ei suuda tavapärasel määral sulanduda ühiskonda. Samas ei ole tegemist tüüpilise protestiva teismelisega. Nii jääbki õhku küsimus, kas Beverly on normaalne ja ühiskond ebanormaalne või on see hoopis vastupidi. 
Romaani pealiin käsitleb mastaapset relvakaubandust. Niisiis püüab autor juhtida lugeja tähelepanu asjaolule, et selle maailma vägevad rikastuvad kolmandate riikide kodusõdade arvelt. Mida rohkem relvi ja laskemoona sõdivatele pooltele ette anda, seda suuremaks paisub väikeste süütute inimeste häda ja viletsus. Epiloog toob välja ka probleemi reaalse tausta: "Iga päev toodetakse tulirelvade jaoks 39 miljonit padrunit. Keskeltläbi kulutatakse maailmas sõjavarustusele 1226 miljardit dollarit aastas." Paneb mõtlema...

27 september 2013

Paula McLain. Pariisi abikaasa

Olen seni Hemingway suhtes niisugust aukartust tundnud, et ei ole söandanud tema raamatuid lugeda. Mingil moel on temast kujunenud niisugune kuvand, mis paneb arvama, justkui oleks tegemist sedavõrd suure kirjanikuga, kelle loomingu mõistmiseni ma ei küündi. Nüüd tuli see kirjanik ikkagi minu juurde. Küll tagauksest, aga ikkagi. 
Paula McLaini romaan "Pariisi abikaasa" räägib Hemingway elu algusperioodist tema esimese abikaasa silmade läbi. Võiks arvata, et suure kirjaniku kujutamine kaasaegses romaanis on üpris libe ja ohtlik tee. Küllalt on raamatuid, mis muudavad seesuguste suurkujude elu lugeja silmis odavaks seebikaks. Paula McLain on väga hästi hakkama saanud. Kuigi Hemingway elu oli laias laastus vaadates seebikasarnane, on autor selle kirjutanud niisuguseks, mis viib lugeja peategelasele lähedale ning täidab aukartusega tema vastu.
Raamatu tagakaas annab mõista, et peategelaseks on eelmise sajandi kahekümnendate Pariis. Ma ei ole kindel, kas see ikka on päris nii, sest suure kirjaniku kuju selle taustal on kirjutatud nii värvikaks, et see varjutab kogunisti terve suurlinna. Temas on nii palju teravaid vastuolusid: ühest küljest on ta väga õrn, teisest küljest aga äärmiselt isekas. Ja tema suhtumine kirjutamisse on kirglik, samas ka auahne. 
Selle kõige juurde kuulub mäng. Mäng suhete ja inimestega, mis balansseerib hukatuse ja naudingu piiril. Seda võib võrrelda mängupõrguga: ühest küljest on erutav teha midagi, mille puhul ei ole teada, kuidas see lõpeb, teisest küljest aga võib see sind niivõrd haarata, et unustad ohutunde, lähed üle piiri ning kaotad kõik, mis sul on. See ei ole üldsegi mitte vana ja kauge nähtus. Mäng inimestega on meie igapäevaelus täies hoos ja ikka leidub neid, kellele see naudingut pakub. Ainult et enamik neist ei teadvusta seda endale. Nad lihtsalt mängivad ja imestavad, miks kõik nendega kaasa ei tule. Ja miks kallid inimesed sellest väsivad ning lihtsalt minema kõnnivad. Tean inimesi, kes seetõttu üsna üksikuks on jäänud, aga ikkagi edasi mängivad. See on elustiil, millest on raske vabaneda. Kahjuks. Sest mäng inimestega lõpeb varem või hiljem suure kaotusega. Nagu kasiinos.
Siiski ei tohi ära unustada ka Pariisi. Tegelikult ei ole linnast endast kuigi palju juttu, küll aga räägib autor seal elanud kunstnikest ja kirjanikest, nende elust ja suhetest. Ei saagi päris täpselt aru, mis fenomen see täpselt oli: kas kas tollane Pariisi õhustik lõi inimesi või inimesed lõid õhustiku. Igatahes kujunes sellest midagi omalaadset, mis andis loomeinimestele inspiratsiooni. Millegipärast meenub lugedes Aleksander Vardi "Pariisi bulvar". Üks kõrvaltegelastest on ka F. Scott Fitzgerald, romaani "Suur Gatsby" autor. 
See on kvaliteetraamat ja selle raamatu lugemiseks kulunud aeg on kvaliteetaeg. Ilmselt võtan mõne aja möödudes kätte mõne Hemingway raamatu.

20 september 2013

Lutz Dettmann. Anu

Aja-, sõja- ja armastuslugu Eestimaal. Mida rohkem: kas aega, sõda või armastust? Vastus: alguses armastust, pärast sõda. Seda kõike seob aeg.
Segastest eelmise sajandi neljakümnendatest on kirjutatud palju. Mõnikord tundub, et see teema on ammendatud. Paraku on see periood niivõrd traagiline ja mitmetahuline, et pea iga tollal elanud inimese saatusest võiks kirjutada raamatu ja iga lugu saaks sootuks erinev. Nii ka see. See siin on ühe noore baltisakslase lugu sellest, kuidas ta sõjakeerises kaotas armastuse, kodumaa - kõik. Ja sellest hoolimata elas edasi. Niisiis annab see lugejale võimaluse näha oma ajalugu tavapärasest veidi teistsuguse nurga alt. Viimasel ajal kipub ära kaduma teadmine, et baltisakslate kodumaa on ikkagi siin. Meie jaoks tundub, et sakslane on sakslane ja kohati ei mõista me, miks mõned sakslased Eestis ja Lätis niimoodi nostalgitsemas käivad. Aga tasuks üritada mõista. Siin on ju nende juured. Ja aeg on piisavalt palju edasi läinud selleks, et lahti saada mõtteviisist, justkui oleks eestlaste müütilise seitsmesaja-aastase orjapõlve peasüüdlane abstraktne saksa rahvas (paraku tuleb selliseid avaldusi ikka ja jälle ette).
Mida siis ikkagi raamatust arvata? Omapärane. Esimene pool jätab mulje, justkui oleks tegemist eelmise sajandi algupoolel välja antud lemberomaaniga. See on täis paksu magusat armastust, kujutatud veidi naivistlikult, kuid samas armsalt. Romaani teine pool lisab kõvasti seiklust, vägivalda, kurbust, valu. Ikka ja jälle on peategelane surmaohus ja teda päästab vaid rida juhuseid. Huvitav on see, et mitmel korral juhtub ta sõjakeerises kokku kunagi ammu kohatud inimestega ning jääb vaid seetõttu ellu. Paneb küsima, kas nii palju juhuseid mõne aasta jooksul on realistlik. Sõltub sellest, kuidas antud romaani suhtuda. Kas ajalooteemaline romaan peabki olema täiesti realistlik? Ilmselt mitte, selleks on tõsiteaduslikud ajalooalased uurimused. Igal asjal on oma koht ja funktsioon.
Millegipärast arvan, et noored inimesed seda raamatut lugeda ei taha, sest see tundub nii vanaaegne. Samas - keskealistele ja vanematele inimestele on see kindlasti mõnus nostalgialugemine, mis mõne pisaragi ehk palgele toob. Tegelikult ei teeks selle lugemine kellelegi paha, sest kõik see, mis puudutab olustikukirjeldust ja taustsündmusi, on kujutatud väga elavalt ja kaasakiskuvalt.

09 september 2013

Erik Axl Sund. Varesetüdruk

Olen põnevusromaanide laviini alla jäämas. See siin on siis juba kolmas. Hirmus tahtmine oleks hakata tegema võrdlevat analüüsi, tuua välja sarnasused ja erinevused, head ja vead, aga jäägu see sinnapaika. Hinnangute andmine jäägu nende pärusmaaks, kes sellest tegevusest rõõmu tunnevad. Mina lähtun jätkuvalt printsiibist "on nagu on ja tuleb mis tuleb". Ka raamatute puhul. Nad kõnnivad mulle ise kätte ilma, et ma ise midagi tegema peaks. Nii ka see tükk siin.
Sõna "triloogia" esikaanel muudab ettevaatlikuks. Tahaks mõelda, et taas on tegemist autoriga, kes menuromaane tootes rikkaks ja kuulsaks üritab saada. Tegelikult, nagu ma aru saan, on tegemist kogunisti kahe autoriga. Ja siis seostub see kõik veel lohetätoveeringuga. Mitte et sellel midagi viga oleks, väga vahva oli seda lugeda, aga kaks sarnast triloogiat oleks liiast. Taas selgub, et hirm ja eelarvamused on rumalad asjad. 
See siin on väga teistmoodi põnevusromaan. Kuidagi hea ja lahe on lugeda, pole seda painavat pinget, mis näiteks Nesbo raamatuid iseloomustab. Ja märkamatult tuleb tagakaas vastu. Kõiksugused õõvastavad teod, mis päevavalgele tulevad, on kirjeldatud selliselt, et nad ei hakka painama. 
Tegemist ei ole kriminaalromaaniga klassikalises mõttes. Sellesse on pandud tavalisest märksa suurem annus psühholoogiat. Kui tavapärases maailmas tundub, et piirid õige ja vale vahel on enam-vähem paigas, siis nende pehmete kaante vahele loodud pisikeses ruumis kehtivad hoopis teised reeglid. Mitte miski ei ole selge ja paigas. See just teebki asja huvitavaks. Ja lõpplahendus on üllatav. Selle peale ikka annab tulla. Seejuures - mitte miski ei lahene. Lugejale antakse lihtsalt aimdus, mis toimub ja seega säilib ootus, et mis nüüd edasi saab. Järgmise romaani tarvis jäävad otsad lahti.

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja

15. sajandi Liivimaa. Vastuolud Tallinna linna ja loodava kloostri vahel. Apteeker Melchior, kes igale poole oma nina topib. Palju mõrvu ja muidu koledaid tegusid. Palav ja romantiline, kuid samas õnnetu armastus. Igaühel oma tõed, mis omavahel ei ole kooskõlas. Palju saladusi. Võim, au ja positsioon...
Tegelikult ei ole "Pirita kägistaja" sugugi nii kuiv nagu eeltoodust järeldada võib. Vastupidi - hoopis mahlakas on. Ja mahlakaks teevad selle ajalooline taust ning Melchiori värvikas isik. Sissejuhatuses kirjeldatakse ajaloolist situatsiooni, eelkõige Pirita kloostri asutamislugu ja sellega seotud pingeid Tallinna linnaga. Oluline on ka kloostri päevakava reprodutseerimine, mis annab lugejale parema pildi, et orienteeruda ajas. Kellaaegadest siin ei saa ju juttugi olla. Seega peab üks sõrm vähemalt esialgu olema romaani esimeste lehekülgede vahel, et üleüldse aru saada, millisel kellaajal tegevus käib. Põnev on kõik, mis puudutab kloostrikorda ja võimu ning rollide jagunemist kloostrelanike vahel. Ja siis veel see käemärkide süsteem suhtlemaks ajal, kui rääkimine on keelatud.
Võiks ju arvata, et see ajaloo-värk on igav ja kuiv, aga ei ole. Kõik sõltub sellest, kuidas seda esitada. Ja just seetõttu ongi Indrek Hargla keskaja-krimkad väärtuslikud. Ei ole ju palju inimesi, kes viitsiksid süveneda kloostrielu reeglitesse või üleüldse keskaegsesse olustikku. Ajaloohuvi piirdub enamasti Hitleri ja Stalini isikute uurimisega. Aga neid, keda huvitavad põnevusromaanid, on ilmselt piisavalt. Ja põnevusega kaasas käib väike ekskurss ajastut iseloomustavasse olustikku. Eriti mõnus on lugeda erinevate tegelaste mõttekäike (minu lemmik räägib muusika jumalikust päritolust), nii võib-olla jõuab ehk kohale mõte, et maailma võib tajuda ja tõlgendada väga erinevalt ning see, mis on meil siin, ei pruugi olla ainuvõimalik. 
Tänamatu ja vale on võrrelda erinevaid romaane. Aga see siin on Melchiori-sarja raamatute seas kuidagi eriti mahlakas ja mõnus lugemine. Niisiis - see teema ei ole ammendunud. Äkki tuleb veel midagi vahvat?

01 september 2013

Jo Nesbø. Päästja

Leidsin veel ühe Jo Nesbø raamatu. See on ikka tuntud headuses. Jälle juhtus nii, et ma ei saanud seda käest ära panna. Perekond oli õnneks mõistev, nii et keegi ei pannud pahaks, kui ma umbes ööpäeva kontaktivõimetu olin ja pärast juhmi näoga ringi käisin. Vahepeal üritasin magada ka, kui öö kätte jõudis, aga see oli suhteliselt vaevaline, sest põnevus ei lasknud uinuda.
Harry Hole romaanid on selles mõttes kiiksuga, et kuigi säilib kirjanikule omane põhjamaine stiil, on igaüks neist mingi oma joonega. Seekord siis Päästearmee ja selle luukered. Lisaks Ida-Euroopa palgamõrtsukas.  Selle romaani puhul tasub kindlasti esile tuua lõpplahendust. Kui üldiselt oleme sedasorti lugude puhul harjunud, et peategelane peab iga juhul kurikaela kätte saama, siis siin tõstetakse esile teised väärtused: inimlikkus, kokkulepped, ausus ja usaldusväärsus. Nii et tulemus on mõnevõrra ebaharilik. Lisaks tundub mulle, et see lugu on kuidagi erakordselt sündmusterohke, vägivaldne ja hirmus. See, kuidas kirjanik inimlikkuse ja vägivalla kokku on sobitanud, tundub omaette ime. Varem olen lugenud Jo Nesbø romaane "Vereteemandid" ja "Lumememm".


30 august 2013

Mihkel Mutt. Kooparahvas läheb ajalukku

Ootasin kaua, et see raamat minuni jõuaks. Vahepeal vaatasin "Tähelaeva", kus külaliseks Mihkel Mutt. Pärast ootasin veel kannatamatumalt. Ikkagi ei saanud ma aru, miks see romaan nii nõutud on. Nüüd saan.
Romaani alapealkiri on "Saatuselugusid seltskonnakroonikast". See kirjeldab kultuuriinimeste elu ja suhteid sügavast stagnaajast kuni kaasajani välja. Pole kellelegi saladuseks, et jutt käib Kuku klubi seltskonnast. Samas - üles on nopitud ajastu vaim ja selle muutumine ning kultuuritegijate roll ühiskonnas, tegelased on aga fiktsioon. Siiski usun, et samas seltskonnas liikunud inimesed võivad siit vabalt leida osakese iseendast. 
Nõukaaegsete boheemlaste koosviibimiste vaim on kergesti äratuntav. Kusagilt kerkib üles see tunne, mis tekkis kaheksakümnendate lõpus mingisse Supilinna ühetoalisse korterisse sattudes (või oli see hoopis kolmekorruselise mahajäetud maja pööning praegusel Näituse tänaval. Või hoopis kellegi korter Jaama tänava kandis. Või mõni lagunenud maapastoraat...). Olid mingid inimesed, neid oli palju ja suurem osa neist olid võõrad. Ometi oli uks lahti ja kõik võisid tulla. Igaüks oli omaette persoon ning vähimgi detail riietuses, käitumises ja keelekasutuses väljendas seda täiesti selgelt. Enamik ajas juttu, mille mõistmine nõudis tõsist pingutust. Aga räägiti. Koguni vaieldi. Mis sellest, et vahel oli tunne, et üks räägib aiast ja teine aiaaugust. Seejuures oli alkoholil päris oluline roll.
Omamoodi võiks seda pidada ajalooraamatuks. Mitte niisuguseks, milles toodud faktid on teaduslikult tõestatud, vaid pigem ajastu vaimu kandvaks kirjutiseks. Ja kui romaani esimene pool on lihtsalt vahva lugemine, siis mida lõpupoole, seda mõtlemapanevam see on. Tahaks küsida, kuhupoole me ikkagi liigume. Kõige selgemalt näitavad meie mõtteviisi arengut Illimari kirjad minategelasele. Neis on niivõrd suur annus peent irooniat ühiskonna aadressil. Samas luuakse seoseid, mis kohati sõnatuks võtavad. Võtame näiteks internetisuhtluse seose algelise hõimueluga:
"Kõik see, mis seni oli kaetud siivsuse looriga (näiteks ainevahetus), on järk-järgult saamas avalikuks ja vastastikku rõõmuga jälgitavaks. Uutes korterites ei ole eraldi vannitube, kööke ega peldikuid, kõik on ühes päratus ruumis koos. Seda peetakse üliväga loomulikuks. Samuti on igal inimesel piiramatud võimalused oma intiim- ja ainevahetuslik elu internetti välja riputada. Kui tänavale hunniku või loigu tegemise eest võib trahvida, siis virtuaalses pargis ei keela keegi kükitamast. Nii ongi igaüks kursis sellega, mida teine sööb ja kuidas pasandab. Kõik taandub sellele. Ring on täis saanud. Uus tasand on pealtnäha sofistikeeritum, aga see on pelk tehnikaküsimus, sisu on vana, asja olemus pole muutunud. Kõik on jälle koos nagu hõimus." (lk 354)
Niisuguseid lõike tahaks siia lisada veel ja veel, aga jäägu need ikkagi raamatusse. Kes tahab, loeb ise. 
Õhku jääb küsimus, mis tee see on, mille viimase poolsajandi jooksul oleme läbinud. Ja mis punkt see on, milles praegu asume? Ja kuhu see kõik üldse võib viia? Kas tagasi hõimuellu?
Minu meelest võiks see romaan vabalt olla gümnaasiumiõpilaste kohustusliku kirjanduse nimestikus. Kasvõi lisalugemiseks Eesti lähiajaloo kursuse juurde.

23 august 2013

Carlos Ruiz Zafón. Tuule vari

See raamat ootas juba pikka aega minu riiulis, et jõuaksin temani. Üleüldse olen viimasel ajal ahneks läinud: lähen raamatukogusse selleks, et loetud raamatuid ära viia ja otsustan, et ei võta ühtegi köidet. Aga siis vaatab mõni neist mulle kutsuvalt otsa ja ma lihtsalt ei suuda vastu panna. Sellepärast on mu riiulis märkimisväärne järjekord raamatutest, kes ootavad, et ma neid lugema hakkaksin. Ja tagastamistähtajad... sellest ei tasu parem rääkida.
"Tuule vari" on järjekordne pärl. Hispaaniakeelsetel kirjanikel on mingi omamoodi maik, mis ei lähe kaduma isegi mitte tõlkes. Selles on sügavust, teravmeelsust ja peent huumorit. Ning mingist otsast lõhnavad nad absurdi järele. 
Zafón on välja nuputanud geniaalse süžee raamatust ja kirjanikust. Kogu tegevus toimub ainult ühe raamatu ümber, mis pealegi ei ole kuigi menukas.  Mõnes mõttes mõjub see nagu kirjanduslik Matrjoška: muudkui avad ja avad - ja ikka tuleb midagi välja. Ja enne pidama ei saa, kui jõuad südameni. Nii ka siin. Raamat tuleb lõpuni lugeda, muidu jäävad asjad segaseks ja õiget maiku sellest ei saa. Seejuures tuleb arvestada, et tegemist ei ole kerge raamatuga. Selles on palju tegelasi, kes omavahel põimuvad. Osad neist elavad olevikus, osad minevikus ja osad hoopiski raamatus. Nii et lugemine nõuab parajalt mõttetööd. 
Omaette pärliks selles loos on kõrvaltegelane Fermin. Tegemist on saladusliku tüübiga, kellest keegi õieti midagi ei tea, kuid kelle repliigid on niivõrd teravmeelsed, et tuleb tuju neid välja kirjutada. Isegi üldisest kontekstist väljarebituna ei kaota need oma mõju:
"Televisioon, kulla sõber Daniel, pole muud kui Antikristus, ja ma ütlen, et juba kolme-nelja põlvkonna pärast ei oska inimesed omapäi enam peeru ka lasta, pöörduvad tagasi koopaelu ja keskaegsete metsikuste ning üleüldise nõrgamõistuslikkuse juurde, millest nälkjad kunagi pleistotseenis üle said. Meie maailm ei sure mitte aatompommi läbi, nagu lehed kirjutavad - see sureb naeru kätte, labasuse kätte, selle kätte, et kõik muudetakse naljaks, pealegi veel viletsaks naljaks." (lk 118-119).
"Õelus eeldab kõlbelist otsustavust, ettekavatsetust ja mingitki mõtlemisvõimet. Loll või mats ei hakka mõtlema või arutlemagi. Tema tegutseb puhtalt vaistu varal nagu kariloomad, olles ise veendunud, et teeb head, et tal on alati õigus ja et ta võib olla uhke, kui saab kõigi nende elu, kes on tema meelest teistsugused - olgu nahavärvi, usutunnistuse, keele, rahvuse või, nagu don Federico puhul, vaba aja harrastuse poolest - persse keerata, vabandage väljenduse eest. Maailmas võiks olla rohkem tõeliselt õelaid ning vähem taipamatuid ja piiratud inimesi." (lk 170)
Huvitav mõttekäik ühelt episoodiliselt kooliõpetajast kõrvaltegelaselt:
"Metsikus, ma mõtlen. See kaob, ja arvad juba, et oled pääsenud, aga see tuleb alati tagasi, alati tagasi... ja lämmatab meid. Ma näen seda koolis iga päev. Issand halasta. Klassid on täis ahve. Ma ütlen teile, Darwin oli unistaja. Mitte mingit arengut, mitte sinnapoolegi. Iga mõtleva noore kohta tuleb mul võidelda üheksa orangutangiga." (lk 172)
Ja lihtsalt üks mõtlemapanev tsitaat raamatu lõpust:
"Bea ütleb, et lugemise kunst on tasapisi välja suremas, et see on väga isiklik kombetalitus, et raamat on peegel ja me võime sealt leida vaid seda, mis on meis juba olemas, et lugemisse paneme me kogu oma mõistuse ja südame ning see oskus muutub iga päevaga üha haruldasemaks." (lk 514)

Carlos Ruiz Zafóni raamatud võtan nüüd kõik järjest oma lugemisplaani.


17 august 2013

Karen Robards. Jälgi jätmata

Nagu juba eelmises sissekandes mainisin - tegemist on pesupulbrireklaami meenutava raamatuga. Süžee ja keelekasutus on lihtsakoelised ja lugeda väga mugav. Eelmise raamatu taustal näib see suisa naivistliku teosena. Samas - vihale ei ajanud ja lõpuni lugeda andis küll. Just niisugust raamatut võiks vabalt rannas lugeda: lihtne, piisavalt köitev ja kergesti loetav.
Peategelane on naine, kelle tütar rööviti seitse aastat tagasi. Peamine kõrvaltegelane on mees, tema sõber. Naine juhtub raamatu alguses olema poes just selle röövimise ajal. Siit hakkavad hargnema sündmused, mis viitavad sellele, et tütar on elus. Samal ajal hakkab naise ja mehe vahel midagi toimuma. Teadagi, mis. Teksti ilmuvad pikad lõigud hurmavast mehest, tema nahast, lihastest ja nii mõndagi muud. Need on suhteliselt stereotüüpsed, nii et nende vahelejätmine ei võta lugejalt suurt midagi ära. Aga muidu on põnev, kohati isegi nii kaasakiskuv, et ei saa raamatut käest panna. Eriti lõpus. Muuseas - puudu ei ole ka situatsioonikoomika element, kohati lausa naljakas.
Niisiis on tegemist ühepajatoiduga: krimi, põnevus, armastus, seks, huumor. Raske on seda kõike ühte raamatusse pista nii, et see hea välja kukuks.
Huvitav on see, et raamat jätab keeleliselt hakitud mulje. Iga teise (parempoolse) lehekülje lõpus on tunne, et järgmiselt lehelt algab uus peatükk. Enamasti ei alga. Peatükid lõppevad ja algavad hoopis seal, kus seda oodatagi ei oska.

12 august 2013

Anne Bronte. Wildfelli härrastemaja rentnik

Kunagi vestlesin ühe inimesega, kes ütles, et ta ei suuda lugeda kaasaegseid raamatuid, sest need tunduvad nii magedad ja pinnapealsed. See inimene luges ainult klassikat. Ma ei saanud temast päris hästi aru. Praegu vist saan, sest "Wildfelli härrastemaja rentnik" eristub selgelt kõigest, mida viimasel ajal olen lugenud. Kui olin raamatu lõpetanud ja võtsin kätte järgmise, siis oli niisugune tunne, nagu lastaks väärtfilmi (Bergman, Pasolini...) keskel primitiivset erksavärvilist pesupulbrireklaami. 
Tegemist on tõsise tükiga nii sisult kui vormilt. Algselt anti see välja kolmes köites, nii et kvantitatiivset mahtu on piisavalt. Aga ka sisu on niisugune, mille lugemine nõuab veidi pingutamist, eriti alguses, kui pesupulbrireklaamid peas kumisevad. Mõistus ei ole veel harjunud jälgima armastuse järele õhkavaid tundmusi. See on tõesti tähelepanuväärne, kuidas autor üksipulgi inimeste tundeid lahkab, lehekülgede kaupa, kaua, pikalt ja põhjalikult. Tänapäevane ikoonilugemise tasandile pidama jäänud inimene peab seda ilmselt hiina keeleks. Anne Bronte raamat (aga ilmselt ka igasugune klassika) oleks heaks õpikuks, et selgeks saada, mida tähendab pealiskaudsus ja mis on süvenemine. Tundub, et seda oleks inimestel väga vaja õppida, iga aastaga järjest rohkem. Tõlge on üpriski hea, kui välja arvata mõned väljendid, mis sedasorti raamatus trükituna tunduvad kohatud. Paaris kohast hakkas silma sõna "täiega" kontekstis "täiega ilus", "täiega hea" või midagi sarnast. See on väljend, mis kõnekeeles eriti ei häiri. Mina kasutan seda ka aeg-ajalt. Samuti on see normaalne Pasa ja Atpo raamatus "Kõik on täiesti perses". Aga siin tundub see väljend imelik ja võõras.
Kindlasti tasuks läbi lugeda raamatu ees- ja järelsõnad. Sellest lähtuvalt võib järeldada, et Anne Bronte oli heas mõttes täiesti hull. Kui mõelda, et see kirjutati 19. sajandi keskpaiga Inglismaal ning räägib ühest äraütemata iseseisvast naisest, siis on arusaadav, et ega autor seda romaani oma nime all avaldada poleks saanudki. Samas - iga rida selles loos õhkab ürgset naiselikkust, vaevalt et ükski lugeja uskus, et autor on Acton Bell.
Kogu ülesehitus koosneb peamiselt meessoost minategelase kirjadest, mis raamatu keskosas kirjeldavad naispeategelase päeviku lugemist. See tähendab, et umbes kolmandik raamatust on päevik. Ja peategelaseks on naine. Just see osa tundub palju ehedam kui raamid, millesse ta on asetatud. 
Võiks ju küsida, miks peaks kaasaegne inimene lugema peaaegu kahesaja aasta eest kirjutatud romantilist armastuslugu. Aga sellepärast, et siin on omal moel kirjeldatud halva suhte mudelit, mis ikka veel väga hästi toimib. Inimene on suures osas seesama, olgu siis 19. või 21. sajandil. Igal sammul võime näha (ja aeg-ajalt võib-olla isegi kogeda) suhet, mis algab erutava flirdiga, siis tuleb armumine, mille kestel on tunne, et see õnn jääb kogu eluks. Paari aasta pärast saabub tüdimus. Mees muutub ülbeks ja brutaalseks ning armastab napsu võtta. Naine hakkab näägutama ja kõik läheb aina hullemaks. Selleks ajaks on vähemalt üks laps juba siia ilma toodud ning osapooled keskenduvad kisklemisele selle üle, kellel on lapsele rohkem õigust. Tundub ju tuttav?

02 august 2013

Nora Roberts. Ausad illusioonid

Juhtusin lugema paari vana artiklit selle kohta, kuidas meie raamatukogud väärtusetuid raamatuid tellivad ning lugeja väärtkirjandusest ilma jätavad. "Pahade" hulgas käisid läbi Barbara Cartland (loomulikult) ja Nora Roberts. See tekitas uudishimu ja eelarvamusi. Cartlandi ma lugema ei hakanud, küll aga läksin raamatukogusse ja võtsin täiesti teadlikult Nora Robertsi romaani. Lihtsalt selleks, et aru saada, millest jutt käib. Valiku tegin esilagu puhtalt kaanekujunduse järgi. Valisin selle, mis oli kõige vähem roosa ja magus. Tagakaanel olev sisukirjeldus tundus ka peaaegu huvitav:
"Maailmakuulsa mustkunstniku tütar Roxy Nouvelle on pärinud isa talendi ja tema nõrkuse juveelivarguste vastu. Sellesse värvikasse seltskonda tuleb Luke Callaghan, põgenemiskunstnik, kes võidab Roxy südame ja hoiab saladusi, mis purustaksid tema illusioonid."
Illusionistide maailm tundub nii või teisiti põnev, nii et trotsisin oma eelarvamusi ja hakkasin lugema. Ei tundunudki nii hull kui see pilt, mille meedia oli maalinud. Muuseas - pildi tegi hullemaks see, et kusagilt jooksis sisse info, justkui kirjutaks Nora Roberts kaheksa tundi ööpäevas ning seega seitse-kaheksa romaani aastas. Niisuguse produktiivsuse juures ei saa ju midagi head sündida. 
Peaaegu kaasahaarav lugu oli olemas. Sündmused arenesid ja muutusid kohati lausa tormiliseks. Mõnes paigas oli küll tunne, nagu oleks tegemist lasteraamatuga: mõttekäigud olid naiivsevõitu ja keel äärmiselt lihtne. Kusagil kahe kolmandiku peal oli juba tunne, et raamat läheb venima. Kolmsada lehekülge olnuks selle loo tarvis piisav maht. Mina lugesin vapralt edasi - kuni lõpuni. Mingil hetkel tekkis mu peas paralleel Dan Browniga. See võib olla üsnagi meelevaldne, aga mõlema raamatutes on kesksel kohal primitiivne võitlus hea ja kurja printsiibi vahel. Hea loomulikult võidab. Lisaks sellele on "hea" poolel nii mees- kui naistegelane, kelle vahel on tunda armastuse tärkamise pinget. See kõik on paigutatud seikluslikesse raamidesse, kust ei puudu ka müstikavarjund, kaasaegse tehnoloogia ulmeline kasutamine ja hulk paljastamata saladusi. Muidugi peab see kõik olema vürtsitatud mõõduka hulga seksistseenidega, aga pärast E.L. Jamesi lugemist ei ole neil erilist maiku. Jätsin need vahele.  Kui Dan Brown on selle kombinatsioon pannud mehelikku rüüsse, siis Nora Roberts esitab sisuliselt sama asja naiselikult ja veidi lihtsamas keeles. Näiteks see, et loos on oma osa ühel väikesel lapsekesel, kes naislugeja nunnumeetri peaks käivitama. 
Loetu paneb mõtlema, kes on Kirjanik. Ja kas on olemas eraldi mõisted: Kirjanik ja kirjanik. Esimene kirjutab seda, mis muusad annavad, mõtlemata, kas keegi seda loeb või koguni ostab. Teine kirjutab selleks, et endale elatist teenida ning kaalub seejuures läbi kõik variandid, kuidas müüginumbreid võimalikult kõrgele saada. Niisiis mängib ta piiratud võimalustega. Seda võiks võrrelda kunstiga:  maalikunstis on piiramatult värvitoone ja tühi lõuend, millelt alustada. Kui aga võtta ruuduline paber, millel on näiteks üheksa ruutu ja anda ülesandeks paigutada üheksa värvilisest paberist tükki nendele ruutudele, siis on võimaluste hulk piiratud. 
Niisiis ei saa ärilistel eesmärkidel kirjutamise puhul juttugi olla loomevabadusest. Sel juhul - kas see on enesemüümine, teise sõnaga kirjanduslik prostitutsioon? Viimast sõna ei tasu võtta ühetähenduslikult. Sõna "prostitutsioon" all mõistan siin enesemüümist ükskõik missugusel kujul. Rohkemal või vähemal määral oleme me kõik prostituudid. Vaid väga tugevad ja isepäised ei ole või on väga vähe. Ja ma olen neile kade.
Ikkagi - ma lugesin raamatu lõpuni. Vastupidiselt Dorothy Cannelli raamatule "Kuidas tappa oma unelmate meest". Kui nüüd hakata raamatukogusid rämpskirjandusest puhtaks rookima ja võtta aluseks Nora Robertsi "Ausad illusioonid", siis kuuluks äraviskamisele vähemalt kolmandik riiulite sisust. Kas ikka tasuks?

24 juuli 2013

Lars Saabye Christensen. Maskeraad

Vihmane ilm on raamatukoi unistus. Millal veel saaks nii süüdimatult teki all nurru lüüa ja raamatut lugeda? "Maskeraad" on selleks puhuks just nimelt õige tükk, sest nagunii ei saa seda käest panna enne, kui kõik loetud. 
Lars Saabye Christensen on "süüdi" selles, et üldse raamatutest kirjutama hakkasin. "Poolvend" mõjus niivõrd võimsalt, et saadud emotsiooni ei olnud võimalik endale hoida. Pikemalt ajaliselt distantsilt vaadatuna tundus kohati, et tegemist oli pigem lugeja emotsionaalse seisundiga, mitte raamatu endaga. "Maskeraad" lükkas selle hüpoteesi ümber: taas sain erakordse lugemiselamuse.  See  on imetlusväärne, kuidas üks kirjanik suudab lihtsate lausete taha panna nii palju.
Kirjanik jälgib ühe poisi kasvamist perekonnas, mis on täis saladusi. Poiss küll näeb ja kuuleb, kuid enamasti ei mõista ning teeb seetõttu asjadest oma järeldused. Ja need järeldused on enamasti veidi äraspidised. Nii on tal raske mõista, mis on õige ja mis vale ning kes ta selline üldse on. Lugemise ajal tekkis kohati segadus, et tegemist ei olegi poisi, vaid hoopis tüdrukuga. Sellele segadusele panevad pitseri romaani lõpuleheküljed.
Kirjanik keskendub sellele, kuidas paneb inimest käituma häbitunde puudumine. Ega me ju enamasti häbile kui tundele mõelda ei taha, sest see on ebamugav. Küllap on igaühel minevikus mõni niisugune seik, mille meenutamine häbi taas esile tõstab ja palju mugavam on, kui seda ei näpi. Kunagi ammu käisin häbi-koolitusel ja sain teada, et see on tunne, mille vastu ei anna mitte midagi ette võtta. Kui süü puhul piisab andekspalumisest ja -saamisest, siis häbi tuleb lihtsalt välja kannatada ja oodata, millal ta vaibub. See võtab aega, tavaliselt mitte vähe.
Kirjanik läheneb häbile hoopis teisest aspektist: mis siis saab, kui inimene on häbitu. Sel juhul ei kehti tema jaoks mitte ükski ühiskonnas toimiv kõlblusnorm. Ma ei pea silmas ainult seksuaalsust puudutavaid kirjutamata reegleid. Millegipärast seostatakse häbi eelkõige seksuaalsuse ja inimese kehaga, kuid selle haardeulatus on märksa laiem. Seda ulatust on võimalik läbi romaani kogeda.
Igal juhul on taas tegemist meistriteosega, mille lugemine ei tekita häbitunnet sellepärast, et raiskad aega millelegi, millel ei ole erilist väärtust.
Juba teist raamatut järjest juhtuvad mulle näppu lood, kus vanemad oma lapsest ei oska või ei taha hoolida. Mõlemad lood on paigutatud erinevatesse aegadesse ja kohtadele. Ja nüüd siin, 21. sajandi Eestis kurdame me selle üle, et vanemad muudkui töötavad ja lastel puuduvad elementaarsed praktilised ning sotsiaalsed oskused. Jah, muidugi on ebamugav, kui seesugused asjad on saamas normiks ning oma lapsega tegelev täiskasvanu on pigem erand. Viimasel ajal olen sellest lugenud artikleid ja kommentaare küll laagrite kasvatajatelt, õpetajatelt, lapsevanematelt, tööandjatelt. Ilmselt probleem on tõsine ja seda ei saa eitada. Aga sama ilmne on ka, et mingil määral tundub probleem olevat üldinimlik: ikka ja alati on ühiskonnas leidunud inimesi, kes ei hoolitse oma järelkasvu eest. Ainult et enamasti toimivad elementaarsed normid nende puhul ikkagi normaalselt, ühiskond lihtsalt surub need peale. Praegune olukord ilmselt ongi ohtlik sellepärast, et noorte teadvuses toimub mingi massiline murrang tarbijamentaliteedi suunas ja seetõttu ei "loksu" asjad enam ise paika. Mõnes mõttes on "Maskeraad" miniatuurne vihje sellele, mis nii võiks saada. Aga mis seal ikka, juba keiser Nero ajal öeldi, et noored on hukas. Ja ikka ning alati on elatud enda arvates normaalselt. Küllap elatakse ka tulevikus.

19 juuli 2013

Rose MacMurray. Õhtupoolikud Emilyga

Nagu näha, väga pitsiline raamat. Pitsiline küll, aga mitte magus, pigem on tegemist tõsisemapoolse lugemisega.
Raamatu autor on luuletaja, kes tundis huvi Emily Dickinsoni loomingu ja elu vastu. See romaan ongi tegelikult tema uurimistöö tulemus, ainult et ilukirjanduslikus vormis. Emily siiski raamatu peategelane ei ole. Selleks on hoopis Miranda Chase, kelle elu kulgeb 19. sajandi keskpaiga Ameerika Ühendriikides. Kõrvaltegelasena tuuakse sisse Emily Dickinsoni jõuline isiksus. Tegemist on oma ajastus äärmiselt erilise naisega. See, et ta oli valinud täieliku eraldatuse ühiskonnast ning et tema luuletusi ei avaldatud, on kuulda olnud varemgi. Tuleb välja, et tegemist oli väga enesekeskse naisega, kelle armuiha oli tohutu, kuid kes ei suutnud seda reaalses elus kogeda ning seetõttu pidi elama fantaasiamaailmas. Ning kogu oma fantaasia elas ta välja kirjades oma ihalusobjektidele, ükskõik, kas need olid siis mehed või naised. Seejuures ei saa siin rääkida armastusest selle traditsioonilises tähenduses, pigem väljendus see omanditundes, sest iga kord, kui armastusobjekt talle ei vastanud või sõitis ootamatult ära, oli Emily sügavalt solvunud. Selles kummalises maailmapildis hägustusid täielikult tõe ja väljamõeldise piirid. Nii kujundas Emily oma mõtetes reaalsuse ümber ja esitas seda tõe nime all. Ning mitte keegi ei pidanud seda valetamiseks. 
Tegelikult on romaanis käsitletud temaatika märgatavalt laiem poetessi eraelust ja isiksusest. Kirjanik toob välja kogu 19. sajandi keskpaiga Ameerika Ühendriikide olusitku ja ühiskondlikud suhted. Muuhulgas toimub tegevus kodusõja ajal. Kui "Tuulest viidud" käsitleb sama sündmust lõunaosariikide seisukohalt, siis siin vaadatakse asja põhjaosariikide vaatepunktist. Ja seda pigem inimlikult tasandilt lähtudes, mitte niivõrd poliitilisest ja sõjalisest seisukohast.
Erilist tähelepanu väärib naise roll puritaanlikus ühiskonnas. Ikka ja jälle kerkib esile küsimus armastuse lubatavusest ja sobivusest noore naise ellu. Ja siin tähistab naisterahva õnne tõepoolest ainult abiellumine, sest teisiti oli ennast praktiliselt võimatu realiseerida. 
Ka peategelase Miranda Chase´i puhul on tegemist oma aja kohta ebatavalise naisega, kes pühendub karjäärile. Siin tuleb esile ajatu küsimus: kuidas ühendada perekonda ja karjääri? Tuleb välja, et mitte midagi pole vahepeal muutunud. Paraku on Jumal meile ööpäevas vaid 24 tundi kinkinud ja see ei muutu kunagi. Ning sellesse lõiku tuleb kõik vajalikud asjatoimetused ära mahutada. Nii peabki tegema valikuid. Tahaks ju küll kõike ja hästi palju, aga reaalsus ei tule järele.
Raamat on keeleliselt vägagi nauditav. Tõlkija ja toimetaja on teinud väga head tööd ning tulemuseks on puhas lugemisnauding.

10 juuli 2013

Bridget Asher. Provence´i murtud südamega

Suvel kipub lugemisvara üpris kerglaseks muutuma. Bridget Asheri raamat on selles meeleolus nagu rusikas silmaauku. Midagi on selles annagavaldalikku. Mäletan, et lugesin eelmisel suvel umbes samal ajal Anna Gavalda "Lohutajat" ja see tundus hea. Ilmselt olen vahepeal kriitilisemaks muutunud, aga see raamat tundub loetav: vihale ei aja, aga hõiskama ka ei pane. Siiski on nende kahe raamatu vahel sarnasusi ridamisi.
Lugu räägib noorest ameeriklannast, kes on mõni aasta tagasi õnnetuse läbi kaotanud oma mehe. Selles olukorras ei tahagi ta oma eluga edasi minna, lihtsalt leinab ja vegeteerib. Ja siis mõtlevad tema õde ja ema, keda raamatus kujutatakse üsna vastuoluliste ja enamasti tüütute naistena, välja plaani, et õnnetuke tuleb omast keskkonnast välja saada. Nii annavad nad talle ülesande sõita koos väikese pojaga Prantsusmaale, kus perekonnal on maamaja. Kuna see on hiljuti põlenud, siis vajatakse kedagi, kes olukorrale pilgu peale viskaks. Nii ta siis lähebki. Nagu naistega ikka, hakkavad juhtuma väga emotsionaalsed asjad. Päris kõik ei ole roosamannalised armastuse-leidmise lood, aga enamasti ikka. 
Sellelaadsetele raamatutele kohaselt on autor jäänud truuks mõtteviisile, et naise õnn seisneb sobiva mehe leidmises ja temaga ühise elu jagamises. Siinkohal ei ole ta seda väljendanud naistekatele omase silmatorkava naiivsusega, vaid märgatavalt pehmemalt.
Üks päris vahva kõrvaltegelane on siiski ka: nendega sõidab kaasa peategelase õe teismeline kasutütar, kes osutub üllatavalt küpseks ja tasakaalukaks tüdrukuks.
Omaette väärtuseks on Prantsusmaa olustikukirjeldused. Ja nagu viimasel ajal moeks on saanud: toidud. Parim osa raamatust on selle sabas olevad retseptid. Mul on plaan mõned neist kunagi tulevikus ära proovida. Tunduvad huvitavad.

03 juuli 2013

Kaui Hart Hemmings. Järeltulijad

Võtsin riiulist jälle suvalise raamatu. Esmane lehitsemine tõukas pigem eemale, sest esimesed leheküljed on täis ajakirjanduses avaldatud kiidulaule käesolevale raamatule. See andis lugemisele suhteliselt lääge meki. Lisaks leidsin lõpust kordamisküsimused. See tundus kuidagi naljakas ning meenutas pigem põhikooli ajalooõpikut, kus iga peatüki lõpus on küsimused. Ja siis andsin romaani Annamiiale lugeda. Ta tõi selle järgmisel päeval tagasi, öeldes, et tema nii primitiivset asja lugeda ei saa. Niisiis - tore algus.
Tegelikult ei ole asi nii hull. See on hea kerge suvine lugemine, mis ei nõua erilist pingutust, aga samas ei ole ka sisutühi. Tõsise tahtmise korral on siit võimalik mõtteainet saada küll. Ja kaasahaarav on see ka. Minul näiteks jäi viimase öö uneaeg veidi napiks.
Lugu jutustab Hawaii ühest mõjukamast perekonnast, kelle ema on koomas. Mina-tegelane on tema abikaasa, kes alles niisuguses olukorras avastab isaks-olemise keerukuse. Tütred on teismelised ja seega on olukord tema jaoks uus, võõras ja harjumatu. Aga tegelikult ei mõju pereisa üldsegi peategelasena, pigem on selleks naine, kes romaani kestel kordagi elule ei tulegi. Ikkagi keerleb karussell tema ümber ning see mõjutab kõiki tegelaskujusid. Ta ise on ema ja naisena üks suur küsimärk ja mõistatus. Igatahes mõjub ta üpris ebatavalisena ning tekitab lugedes vastuolulisi küsimusi. Mõnes mõttes toimib ta hingearstina, kes valuvõtteid kasutades sunnib oma lähedasi mugavast tsoonist välja ronima ja elama hakkama. 
Lisaks ema Joanie´le on põnevaid tegelaskujusid veelgi. Näiteks Scottie, kümneaastane peretütar, kes oma otsekohesusega kõiki jahmatab. Kirjanik ise ütleb raamatu sabas trükitud intervjuus, et teismelised on justkui täiskasvanute karikatuurid. Täiskasvanu ei ütle kõiki oma mõtteid avalikult välja, eriti siis, kui need ei ühti ühiskonnas kehtivate kirjutamata seadustega. Aga teismeline ütleb küll ja mõnikord (tegelikult peaaegu alati) on see väga tervendav, aga täiskasvanule ebamugav. Häbitunne pole kunagi meeldiv. 
Kogu loo taustal figureerib keegi Sid, kes mõjub justkui punktiirjoonena: ta ilmub väga jõuliselt, kaob siis jälle tagaplaanile, et taas ja taas uuesti esile tõusta. Millegipärast kipub tekkima paralleel Jääaja-Sidiga: natuke vinguv, väga aus ja sageli üllatav. Nii tundub, et ka tema välimus võiks olla midagi Multika-Sidist, ainult et inimversioon: totakalt naeratav veidi äraolev väljaveninud poisivolask, kelle proportsioonid on põhjalikult paigast ära.
Kirjanik ütleb, et Hawaii ei ole tema arvates pelgalt taust, vaid pigem tegelaskuju. Kuna aga jutt käib ikkagi valusatest inimsuhetest, siis minu jaoks jääb toimumiskoht küll üpris tähtsusetuks. Aga kogu see suhete virrvarr paneb mõtlema, kas ikka alati on hea teada tõde. Äkki mõnikord on teadmatus või vale palju etemad?
Kaanele on kirjutatud: "Vaata ka samanimelist filmi!". Küllap kunagi vaatangi.

Henning Mankell. Püramiid

Mankell paneb aja tagurpidi käima. Alguses ilmusid küpses keskeas Wallanderiga juhtunud lood ning alles nüüd saame teada, mis oli enne.
Erinevalt eelmistest ei ole see siin terviklik romaan, vaid koosneb üksikutest lugudest. Lugemise teeb see mugavaks, sest niisuguse pikkusega lugusid on võimalik ühe hooga läbi võtta ilma, et igapäevaelu selle all kannataks. Mankell on toimuva ka kenasti dateerinud, nii et lugejal on võimalus jälgida tema enda arengut. Ja mitte ainult - ka seda, mis toimub tema perekonnas, kuidas ta loob suhte, kuidas see areneb ning lõpuks puruneb. Eelnevalt ilmunud lood on ju kõik lahutatud Wallanderist, kelle elus figureerib endine naine Mona. Nüüd saame teada, kes ta selline on ja mis õieti juhtus. Mõnes mõttes meenutab seesugune mõrvauurija kuvand katoliku preestri oma: see vajab nii jäägitut pühendumist, et perekonna jaoks lihtsalt ruumi ei jätku. Nagu tahaks, aga pole võimalik.
Mis puudutab lugude pealiini, siis see on jätkuvalt sama: ikka tuleb kõrvaldada kurikaelad ja üldjuhul eeldab see põhjalikku mõttetööd. Ühe väikese erandiga: nende kaante vahel on üks väga lihtne lugu, mille puhul ei ole tegemist pikaleveniva uurimisega. See on lihtsalt üks kriitiline situatsioon, millesse Wallander kogemata sisse astub. Pigem lisab selline lähenemine jutukogumikule vürtsi. Ja veel -  Mankell on viimase loo osavasti haakinud järgnevaga, nii et "Püramiidi" lõpus algab "Näota mõrvarid". Kes viimast on lugenud, tunneb selle ära.
Niisiis on Mankell säilitanud endise kvaliteedi ning väärib lugemist. Eriti suvel, kui asju tuleb veidi kergemalt võtta.

24 juuni 2013

F. Scott Fitzgerald. Suur Gatsby

Jälle läksin moevooluga kaasa. Film ju lööb kõvasti laineid, vaja siis raamat ka üle lugeda. Kirjandusklassika ekraniseeringute põhiväärtus selles seisnebki, et nad panevad inimesi huvi tundma unustatud raamatute vastu. 
Ütlen ausalt, et ma pole filmi näinud. Olen siit-sealt midagi lugenud ja üldiselt on hinnang võrreldes raamatuga kehvapoolne. Olevat film, millel ei ole õieti hinge. Vaatasin mõned treilerid läbi ega osanud midagi otsustada. Tundus pildiliselt väga ilus, selline "Titanicu" tüüpi film. Ja muusikat tundus olevat ohtralt. Filmilikult suurejoonelist. Eks kinotööstus tahab ka hästi elada, nii et selliste filmide tootmine on mõistetav. Tegelikult oli sellel treilerite vaatamisel siiski oma positiivne mõju, sest see juhatas väga hästi sisse eelmise sajandi kahekümnendate džässiolustiku, mida raamatus oleks olnud märksa raskem tabada.


Minu meelest ei olegi väidetav tühi glamuur selles filmis paha, sest raamatus on sama sõnum väga jõuliselt sees. Kahekümnendate elustiil koos autode, pidude ja samas esimese ilmasõja järellainetusega on ju täiesti olemas. Ja kui mõelda veidi pikemalt ette ning pidada silmas järgnenud majanduskrahhi (nii palju, kui ma aru saan, oli see viimane majanduskriis kahekümnendate lõpu omaga võrreldes lapsemäng), siis eks see näiliselt muretu elu oligi pikemas perspektiivis vaadatuna tühine. 
Gatsby tegelaskuju on värvikas ja peabki olema: mees, kellel on tundmatutest kanalitest hangitud hiigelvarandus, minevik, millest mitte keegi midagi aimata ei mõista, kes korraldab pidusid, kuid ise seda justkui ei naudi ja kes elab nagu erak suures lossis. Ja seda kõike ammuse suure armastuse nimel. Selle armastuse nimel, mida ta loodab suure varandusega endale osta. Kuid niisugune suhtumine viib traagiliste tagajärgedeni. Ja siis, kui käes on matus, on kõik need sajad "sõbrad", kes regulaarselt Gatsby pidudel käisid, kusagile kadunud. Ja nii ongi. 
Niisiis - kas armastus või raha? Või raha-armastus? Aga kindlasti mitte rahaga ostetud armastus.

16 juuni 2013

Andrus Kivirähk. Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust

"Kaka ja kevad" rikkus mu ära. Nüüd on nii, et kui Kivirähki loen, tahaks kuulda Ülle Kaljuste häält. Minu meelest võiks ta ka selle raamatu audioversiooni sisse lugeda, oleks vahva.
Kui see lugu ilmus, siis oli meedias jutuks, et tegemist on hoopis teistsuguse, tõsisema looga. Aga ikkagi - Kivirähk on Kivirähk ja väike vimka kuulub tema lugude juurde. Võib-olla on tegemist eelarvamusega, aga mul oli ikkagi naljakas lugeda.
Tegelikult sõltub kõik peamiselt ikkagi meeleolust. Kui naljatuju ei ole, siis ilmselt ei leia siit midagi, mis oleks naermist väärt. Mul paraku juhtus vastupidi - kõik need kummalised inimesed veidrates situatsioonides ajasid hirmsasti naeru peale. Ja kui nüüd selle nurga alt vaadata, et tegelikult on autor kujutanud lihtsalt ümbritsevaid inimesi nende igapäevastes toimetustes, siis näib, et elu ongi väga naljakas. Mitte midagi ebatavalist siin ju kujutatud ei ole. See on läbilõige 21. sajandi Eesti ühiskonnast ja olustikust: mõnus toidukoht välja kujunenud klientuuriga, keskealine vallaline mees ja tema ema, kalmistukülastus, seltskondlikud koosistumised, millest kunagi ei või teada, kuidas need lõppevad, igavlevad vanainimesed, kodused toidud, hirm pedede ees, üksildus ja üksindus, pere, kartulid, suvised kohustuslikud grillipeod, palju sääski... Väga ehedad detailid meie igapäevaelust, mida me ise tihtipeale ei märkagi. Ja siis see kohati esile kerkiv unistus lõpetada selline elustiil ja teha midagi hoopis uut kusagil maailma otsas. Ise mõtlemata, et maailma ots ongi just siinsamas. 
Olen kuulnud selle raamatu kohta kahte hinnangut: väga hea ja väga jama. Kaldun esimeses suunas, sest lugemine oli kohati väga tervendav. Aga eriti tervendavad on kiluvõileiva fotod kaante sisekülgedel.
Meie kõrval elavad Rein, Anu, Eevald, Piret, Malle, Kalju, Ülo ja veel palju toredaid inimesi. Tasuks märgata.

09 juuni 2013

Pasa ja Atpo. Kõik on täiesti perses

Juhtus nii, et Annamiia tahtis seda raamatut lugeda. Võtsin selle siis raamatukogust. Kui kaant nägin, hakkas natuke piinlik. Liiatigi ei olnud mul kotti kaasas, nii et pidin kõndima ringi,  raamat kõigile vaatamiseks peos.
Edasi tuli istuda koosolekul. Tagumises pingis. Tõsistel tööinimestel juhtub ikka, et tuleb istuda. Ja hea on, kui tagumises pingis. Pinginaaber võttis mu laualt raamatu, hakkas lugema ja muudkui itsitas tasakesi. Mul hakkas ka huvitav, kuigi alguses arvasin, et minusugune sügavas keskeas pealtnäha mõistlik inimene (loodetavasti ikka mõistlik...) seda raamatut küll ei loe. Pärast lugesime kahekesi tagumises pingis ja itsitasime koos. Tore koosolek oli, aga ma päris täpselt ei tea, millest seal räägiti. Hiljem, kui see läbi, tuli keegi kolmas ja hakkas lugema. Itsitas ka ja kadus raamatuga kusagile ära. Nägin kurja vaeva, et seda üldse tagasi saada.
Kui juba varastamiseks läks, siis otsutasin päev hiljem sama joont jätkata. Võtsin Annamiia laualt salaja selle raamatu, läksin aeda peesitama ja lugesin selle kaanest kaaneni läbi. Nalja sai kõvasti. Ja kõht kõrbes ära.
See on üdini aus raamat sellest, kuidas paljud asjad lihtsalt vihale ajavad. Mõned stiilinäited:

Tropid liftis. Kõik vahivad seinu ja higistavad, sest on nii piinlik. Kõige rohkem käib pinda see, et oled ise samasugune.
Suguvõsa kokktulek.  Üsna keeruline on võtta seda rahulikult, kui onu Einar peab juba kolmandat tundi piinlikult nõmedat kõnet ja tädi Senta meenutab ainsat lugu, mida ta veel mäletab, või siis hakatakse pärast esimesi tervitusnapse nugadega vanu arveid klaarima.
Igasugused püsikliendi-, soodus- ja boonuskaardid. "Selle kupongiga saab päevaprae 20 senti odavamalt, aga pakkumine kehtib ainult paariskuupäevadel kolmapäeviti kell 08.00-09.30"

Ja nii edasi. Või tegelikult veel hullemini, sest roppe sõnu sisaldavaid tsitaate ma siia ei kirjutanud. Ja neid kolme, milles selliseid sõnu ei oleks, oli kaunis raske leida.