14 detsember 2013

John Fowles. Daniel Martin

Fowles´i "Daniel Martin" on ilmunud 20. sajandi klassika sarjas. Juba see ütleb päris palju. Niisiis ei ole tegemist ühe hooaja hitiga. See, mis on kirja pandud, jääb, ning puudutab lugejaid sõltumata ajast. Kohaga on nüüd küll natuke keerulisem, sest autor käsitleb muuhulgas inglaseks-olemise saladust. Nii võikski arvata, et inglise taustaga inimestega on sellel lool isiklikum suhe. See ei tähenda, et eestlane seda raamatut lugema ei peaks. Selles on väga palju erinevaid kihte ja rohkesti mõtteainet igaühele, kes üritab maailma asjadest iseenese jaoks mingit pilti luua.
Peategelane Daniel Martin on inglise päritolu filmilooja, kes tegutseb Ameerikas. Tema lugu on kirja pandud niivõrd usutavalt, et korraks tekkis kahtlus, kas tegemist ei ole reaalselt elanud isikuga. Ei ole, kuid siit ja sealt on lugeda arvamusi, et tegemist on tugevalt autobiograafiliste sugemetega romaaniga.
Tavapärane on see, et lugu keskendub peamiselt suhetele. Need on sassi läinud juba varases nooruses ning hilises keskeas Dan pöördub sureva õemehe palvel tagasi mineviku jälgedesse, reisib Inglismaale ja hakkab taas suhtlema oma lähisugulastega. See ei ole lihtne, sest vahepeal on kontaktid katkenud ja kaugemas minevikus on olnud pingeid, mis normaalset suhtlemist takistavad. Pealegi hakkavad varase nooruse ja hilisema keskea suhted üksteist takistama. 
Kogu lugu on kirja pandud pigem mõtisklusena. Tegevust on vähe, filosoofilisi arutelusid aga küllaga. Nii süveneb autor filmitegemise telgitagustesse ning erinevatesse usulistesse ja ideoloogilistesse probleemidesse. Samas tõuseb eriti jõuliselt esile inglaseks-olemise tähendus. Autor vastandab inglise tõsidust, vanamoelisust ja kinnisust ameeriklaste pealiskaudse rõõmsameelsusega. Seejuures ei anna ta hinnanguid ning ei pea ühte teisest paremaks. Pigem kirjeldab ta stiilis "on nagu on"seda, mida näeb ja tunneb . 
Inglisekeelses Wikipedias on olemas selle romaani süsteemne kirjeldus, kuid ausalt öeldes ei maksa seda lugeda enne, kui romaan läbi on loetud. Muidu saab lugeja kohe alguses teada, kuidas suhted arenevad.
Me siin muudkui räägime, et aeg pressib peale ja meil on kiire, kiire, kiire. "Daniel Martinit" lugedes jääb aeg seisma, sest see paneb lugeja süvenema asjadesse ja ideedesse ning takistab võidujooksu ajaga. Mõnikord on seda vaja.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar