George Orwell. 1984

 

See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa. 

Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll. 

Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse kõiki ja kõike, isegi inimeste mõtteid. Ja vaba mõtlemist ei tohi olla, see on ohtlik. Iga ruumi seinal on monitor, mis töötab kahes suunas. Ühest küljest antakse sealt koguaeg propagandat, teisest küljest jälgitakse selle abil ruumis viibijat, et ta midagi lubamatut ei teeks. Ka näoilmed on olulised, rääkimata näiteks unes kõnelemisest. Ja need, kes parteile ei sobi, kaovad või saavad karistada. Näiliselt kuulekas Winston mõtleb omi mõtteid ja elab oma salajast elu teades, et varem või hiljem jääb ta vahele. Muidugi jääbki.

Piinamise käigus toimuvad olulised vestlused Smithi ja tema piinaja O`Brieni vahel. Selgub, et objektiivset reaalsust pole olemas, maailm luuakse inimese peas. Ja kui pole inimest, pole ka maailma, sest vaatleja puudub. Ja süsteemi ülesanne on panna inimese pähe just selline maailm, nagu Parteile vajalik. Kohati tundub, et tänane meediamaastik teeb sedasama. Selgelt eristuvad need inimesed, kes süstemaatiliselt uudiseid jälgivad ja need, kes sellest eemale hoiavad. Mõtteviisid on täiesti erinevad. Niisiis on meediasse sisse kodeeritud mõtlemise suunamine. Teisiti ei saagi see olla, sest alati tehakse mingi valik ja näidatakse asju kellegi vaatenurgast. 

Mingil hetkel saab Smith kätte dissidentliku raamatu. Selle raamatu sisu moodustab omaette loo loo sees ja ka see on huvitav lugemine. Üks mõttekäik, mis haakub tänase maailmaga, hakkas eriti silma. Nimelt väidab raamat, et sõjad ei ole selleks, et keegi võidaks, vaid selleks, et leevendada ületootmist. Kui ei oleks sõdu, siis poleks sellises mahus tootmisel enam mõtet ja paljudel töölistel puuduks funktsioon. Kohati tundub küll, et praegu käimas olevate sõdade lõpetamine ei ole võimude huvides. Ainsad, kes sõjast tõelise pildi saavad, on kriisikoldes inimesed. 

Ja jälgimisseadmed... ohhh, kui vaid Orwell oleks teadnud, et tema fantaasiast saab reaalsus ja et me ise, vabatahtlikult, ostame oma taskusse väikesed vidinad, mis salvestavad iga meie sammu...

Nüüd ma mõistan, mida mõtlevad need inimesed, kes väidavad, et elame orwellilikus ühiskonnas.