Ragnar Jonasson. Pimedus
Hulda Hermannsdottir on 64-aastane politseiuurija, kes saab teate, et tal tuleb nädala pärast minna pensionile. Ta saab oma ülemuselt loa, et tohib sellel viimasel nädalal uurida ükskõik missugust vana lahendamata juhtumit. Nii kaevabki ta välja aastavanuse loo, mis on ametlikult lõpetatud, kuid see ei anna talle rahu. Nimelt leiti rannast uppununa üks venelanna, kes taotles Islandil elamisluba. Uurimise käigus tuleb välja, et kadunud on veel üks vene tüdruk. Oma tegevusega saab Huldast tahtmatult pind politsei silmas ja sellepärast lühendatakse tema aega politseis kolmele päevale. Hulda võiks vabalt need viimased päevad lihtsalt mööda saata, aga ta ei anna alla. Ja lahendus on õõvastav...
Paralleelselt pealiiniga on juttu ühest vanast loost, mis räägib üksikemast, kes on ühiskonna poolt ära põlatud ja seetõttu peab oma lapsest loobuma. Aga ta ei anna alla ja otsustab oma last ise kasvatada... Lisaks sellele painab Huldat mälestus oma noorena surnud tütrest ja äkiliselt lahkunud abikaasast. See kõik kokku saab raamatu lõpuks üheks looks.
See on üdini sünge lugu, mis räägib pagulaste elust, pedofiiliast ja naiste rollist ühiskonnas. Naispolitseinikuna on Huldal meeste maailmas keeruline toime tulla, ükskõik kui tubli ta ka ei oleks...
"Pimedus" on veidi ebatavaline lugu, astudes välja tavapärasest õnneliku lõpuga süžeeliinist. Ja see teebki raamatu eriliseks.
Kommentaarid
Postita kommentaar