26 oktoober 2011

John Irving. Lesk üheks aastaks

Otsustasin, et loen läbi kõik, mis Irvingilt eesti keeles kättesaadav on. See on tõeliselt nauditav. Siiski - see raamat on väga-väga tõsine. Kuigi kriitikud nimetavad seda tragikoomiliseks, on siin võrreldes Garpi maailmaga nalja vähe. Ja hea ongi - kahekümneaastase vahega kirjutatud raamatutest on näha, et kirjaniku käsitluslaad on oluliselt muutunud. Ma ütleks, et sügavamaks. Samas - kolme raamatu põhjal näib, et kirjanikku painavad mõningad "läbivad teemad". Kõigis kolmes (lugesin kunagi ammu ka "Kuni ma su leian") raamatus käsitleb Irving rohkemal või vähemal määral prostitutsiooniteemat. Tundub, et kirjanikul on sellega mingi isiklik kokkupuude (mis ei pruugi ju tähendada teenuste kasutamist). Samuti on kõigis põhiteemaks laste ja vanemate sassiläinud suhted. Kirjanik üritab edasi anda seda, mida tunneb laps, kelle üks vanem on arusaamatul kombel maha jätnud ja mis juhtub siis, kui pärast aastakümnete möödumist taas kohtutakse.
Selle loo teeb pikantseks noore mehe ja vana naise armulugu. Kohati tundub see suisa liiga aus, lausa valusalt aus. Aga küllap on sellel mingi põhjus. Ja maailmas juhtub ju igasuguseid asju.
Veel kord võtab autor üles kogemuse ja loomingu seosed. Ta kirjeldab seda, kuidas kirjaniku kogemustest sünnib teose süžee. Nii näiteks, selleks, et lugu usutavana esitada, külastab Ruth Cole Amsterdami Punaste laternate linnaosa prostituute. Mis sellest saab, seda ma siin ei reeda, aga juhtuma hakkavad lood, mida Ruth kindlasti pole planeerinud.
Raamat lõppeb ameerikaliku happy endiga. Aga see ei sega, sest lugu ise ei devalveeru (mõne raamatu puhul on tunne, et lõpp rikub raamatu ära) ega muutu läägeks. Loo lõppu jääb piisavalt palju lahtisi otsi, mis tuleb alati kasuks.
Kaua mõtlesin, miks raamatul selline pealkiri on. See selgub alles üsna lõpus. Sisu toetab kindlasti ka esmapilgul arusaamatu kaanekujundus.
Korraks - kusagil keskel - näis mulle, et lugu läheb igavaks. Võib-olla tuli see Irvingi-küllastusest. Õnneks jätkus mul meelekindlust jätkata. See tasus ära: viimast kolmandikku lugedes jäin jälle raamatu sisse kinni.
Irving on klassik. Selles ma küll ei kahtle.

05 oktoober 2011

Maeve Binchy. Frankie perekond

Perekonnata laps, kellel on perekond...
Pärast Irvingit tundub see raamat mannetult keskpärane. See räägib tüdrukust, kelle esimene elupäev on ühtlasi tema ema viimane. Nii satub väike Frankie elama oma isa juurde, see omakorda on oma (väidetavast) isadusest saanud teada veidi aega varem. Seega - laps elupõletajate juhuslikust seksuaalvahekorrast.
Raamat on tüüpiline naistekas, samas mitte liiga lääge. Nii et lugesin selle ikka lõpuni. See kirjeldab noore isa muutumist - loomulikult positiivses suunas. Laiemas mõttes käsitleb see ühe Dublini töölisrajooni väiketänava asukate elu, tehes seda ülimalt üksikasjalikult. Minu jaoks on see kõik veidi laialivalguv, sest tegelasi on palju ja igaühe elu üritab kirjanik edasi anda võrdsel määral. Nii ongi teinekord raske jälgida, et kes ja mis. Olukirjelduste puhul on küll tore see, et lugeja saab pildi kõiksugustest tegevustest - samas jääb nagu väheks asjade filosoofilisest, kogunisti tundelisest poolest. Kohati näib see lihtsalt kiretu tegevuste edasiandmisena. Loomulikult ei puudu niisugusest raamatust Libe Ilusmees ja Kuri Nõid.
Tegelikult - kui ikkagi lõpuni lugeda, tuleb intriigi ja probleemi päris rohkelt. Kohati isegi köidab.
Muuseas - ma ei saa aru, miks kaanepildi tital on jalas valged saapakesed. Oleksid pidanud roosad olema.

03 oktoober 2011

John Irving. Garpi maailm

Irving on hea raamatu garantii. Seda autorit tasub alati lugeda. Kunagi ammu lugesin "Kuni ma su leian" ja tänaseni võin üsna üksikasjalikult edasi anda selle raamatu sisu. Seda iga raamatuga ei juhtu. Loomulikult sõltub käik lugeja maitsest, aga ilmselt sobib mulle suurepäraselt veidi ülepaisutatult räige maailmavaade. Ma ütleksin - aus. Isegi liiga.
Garpi ema Jenny Fields on oma aja kohta eriline naine. Ta ei taha elada kõrgkihi hulgas, kust ta pärineb. Selle asemel valib ta põetaja ameti. Ta ei taha olla kellegi naine ega kellegi armuke, vaid otsustada oma elu üle ise. Nii ta siis "hangib" oma ainsama lapse ühe surmavalt haavatuga haiglas, kus ta töötab. Sel teel saavutab ta selle, mida tahtis: tal on laps, aga mitte mees. Hiljem kirjutab ta oma elust raamatu ning saab tohutult populaarseks. Ometi hakkab tema lugu elama omaette, lausa väljub kontrolli alt. Tema pooldajatest kujuneb äärmuslik, lausa jabur naisõiguslaste rühmitus (oi-oi, kui totrana tundub kogu poliitika selles valguses).
Ka Garpist saab maadlev kirjanik. See ongi raamat kirjanikust, tema elust, loomingust ja selle seostest kirjaniku kogemusega ning sellest, missuguseid ettearvamatuid tagajärgi võib raamatu avaldamine endaga tuua.
Pärliteks selles raamatus on lõigud Garpi kirjutatavatest raamatutest. Kindlasti ei tohiks neid lugeda alaealised (mida nad kindlasti pärast minu kommentaari lugemist teevad), sest need on kohati suisa pornograafilised.
Raamatu viimase peatüki lugemine on suhteliselt vaevaline, sest pinge on maas. Midagi ei juhtu. Ma ei saa aru, miks kirjanik selle üldse kirjutas, aga ju siis oli vaja.
Igatahes - mehel, kes niisuguse hullu loo välja mõtleb, peab olema 50% rohkem ajukääre, kui tavalisel inimesel.
Veidikese täiendust ka sõnavarale: ibra - mees, kes mõtleb ainult seksist; laiemas tähenduses jama.