John Irving. Garpi maailm

Irving on hea raamatu garantii. Seda autorit tasub alati lugeda. Kunagi ammu lugesin "Kuni ma su leian" ja tänaseni võin üsna üksikasjalikult edasi anda selle raamatu sisu. Seda iga raamatuga ei juhtu. Loomulikult sõltub käik lugeja maitsest, aga ilmselt sobib mulle suurepäraselt veidi ülepaisutatult räige maailmavaade. Ma ütleksin - aus. Isegi liiga.
Garpi ema Jenny Fields on oma aja kohta eriline naine. Ta ei taha elada kõrgkihi hulgas, kust ta pärineb. Selle asemel valib ta põetaja ameti. Ta ei taha olla kellegi naine ega kellegi armuke, vaid otsustada oma elu üle ise. Nii ta siis "hangib" oma ainsama lapse ühe surmavalt haavatuga haiglas, kus ta töötab. Sel teel saavutab ta selle, mida tahtis: tal on laps, aga mitte mees. Hiljem kirjutab ta oma elust raamatu ning saab tohutult populaarseks. Ometi hakkab tema lugu elama omaette, lausa väljub kontrolli alt. Tema pooldajatest kujuneb äärmuslik, lausa jabur naisõiguslaste rühmitus (oi-oi, kui totrana tundub kogu poliitika selles valguses).
Ka Garpist saab maadlev kirjanik. See ongi raamat kirjanikust, tema elust, loomingust ja selle seostest kirjaniku kogemusega ning sellest, missuguseid ettearvamatuid tagajärgi võib raamatu avaldamine endaga tuua.
Pärliteks selles raamatus on lõigud Garpi kirjutatavatest raamatutest. Kindlasti ei tohiks neid lugeda alaealised (mida nad kindlasti pärast minu kommentaari lugemist teevad), sest need on kohati suisa pornograafilised.
Raamatu viimase peatüki lugemine on suhteliselt vaevaline, sest pinge on maas. Midagi ei juhtu. Ma ei saa aru, miks kirjanik selle üldse kirjutas, aga ju siis oli vaja.
Igatahes - mehel, kes niisuguse hullu loo välja mõtleb, peab olema 50% rohkem ajukääre, kui tavalisel inimesel.
Veidikese täiendust ka sõnavarale: ibra - mees, kes mõtleb ainult seksist; laiemas tähenduses jama.