John Irving. Lesk üheks aastaks

Otsustasin, et loen läbi kõik, mis Irvingilt eesti keeles kättesaadav on. See on tõeliselt nauditav. Siiski - see raamat on väga-väga tõsine. Kuigi kriitikud nimetavad seda tragikoomiliseks, on siin võrreldes Garpi maailmaga nalja vähe. Ja hea ongi - kahekümneaastase vahega kirjutatud raamatutest on näha, et kirjaniku käsitluslaad on oluliselt muutunud. Ma ütleks, et sügavamaks. Samas - kolme raamatu põhjal näib, et kirjanikku painavad mõningad "läbivad teemad". Kõigis kolmes (lugesin kunagi ammu ka "Kuni ma su leian") raamatus käsitleb Irving rohkemal või vähemal määral prostitutsiooniteemat. Tundub, et kirjanikul on sellega mingi isiklik kokkupuude (mis ei pruugi ju tähendada teenuste kasutamist). Samuti on kõigis põhiteemaks laste ja vanemate sassiläinud suhted. Kirjanik üritab edasi anda seda, mida tunneb laps, kelle üks vanem on arusaamatul kombel maha jätnud ja mis juhtub siis, kui pärast aastakümnete möödumist taas kohtutakse.
Selle loo teeb pikantseks noore mehe ja vana naise armulugu. Kohati tundub see suisa liiga aus, lausa valusalt aus. Aga küllap on sellel mingi põhjus. Ja maailmas juhtub ju igasuguseid asju.
Veel kord võtab autor üles kogemuse ja loomingu seosed. Ta kirjeldab seda, kuidas kirjaniku kogemustest sünnib teose süžee. Nii näiteks, selleks, et lugu usutavana esitada, külastab Ruth Cole Amsterdami Punaste laternate linnaosa prostituute. Mis sellest saab, seda ma siin ei reeda, aga juhtuma hakkavad lood, mida Ruth kindlasti pole planeerinud.
Raamat lõppeb ameerikaliku happy endiga. Aga see ei sega, sest lugu ise ei devalveeru (mõne raamatu puhul on tunne, et lõpp rikub raamatu ära) ega muutu läägeks. Loo lõppu jääb piisavalt palju lahtisi otsi, mis tuleb alati kasuks.
Kaua mõtlesin, miks raamatul selline pealkiri on. See selgub alles üsna lõpus. Sisu toetab kindlasti ka esmapilgul arusaamatu kaanekujundus.
Korraks - kusagil keskel - näis mulle, et lugu läheb igavaks. Võib-olla tuli see Irvingi-küllastusest. Õnneks jätkus mul meelekindlust jätkata. See tasus ära: viimast kolmandikku lugedes jäin jälle raamatu sisse kinni.
Irving on klassik. Selles ma küll ei kahtle.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse ...
Lisateave

Haruki Murakami. Norra mets

Kujutis
  Sellest raamatust on nii palju kirjutatud, et ausalt öeldes on raske midagi juurde lisada. Aga veider on see, et senini ei ole ma selle autori romaane lugenud. Ei saagi aru, mis mind neist eemale on hoidnud. Võib-olla eelarvamus, et Jaapan on kultuuriliselt ikka nii kauge ja äkki ma ei haaku selle kõigega.  Murakami ise nimetab oma teost ultrarealistlikuks. Raske on hinnangut anda, mis üldse on realism, sest igaühe maailm on teiste omast natuke erinev ja nii on keeruline otsustada, mis siis on päriselt realistlik ja mis mitte. Aga see hakkab silma küll, et autor räägib häbenemata meie ühiskonna tabuteemadest: seksist ja surmast. Seejuures ei suru ta ennast harjumuspärastesse raamidesse, vaid laob kõik lihtsalt lagedale. See on kohati ehmatav ja suisa häbenema panev.  Raamat jälgib ajaliselt distantsilt Toru Watanabe, Tokyos elava üliõpilase kujunemist. Murakami ise nimetab seda armastusromaaniks. Jah, armastust on siin küll, aga kindlasti mitte klassikalises mõttes: see...
Lisateave

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja

Kujutis
15. sajandi Liivimaa. Vastuolud Tallinna linna ja loodava kloostri vahel. Apteeker Melchior, kes igale poole oma nina topib. Palju mõrvu ja muidu koledaid tegusid. Palav ja romantiline, kuid samas õnnetu armastus. Igaühel oma tõed, mis omavahel ei ole kooskõlas. Palju saladusi. Võim, au ja positsioon... Tegelikult ei ole "Pirita kägistaja" sugugi nii kuiv nagu eeltoodust järeldada võib. Vastupidi - hoopis mahlakas on. Ja mahlakaks teevad selle ajalooline taust ning Melchiori värvikas isik. Sissejuhatuses kirjeldatakse ajaloolist situatsiooni, eelkõige Pirita kloostri asutamislugu ja sellega seotud pingeid Tallinna linnaga. Oluline on ka kloostri päevakava reprodutseerimine, mis annab lugejale parema pildi, et orienteeruda ajas. Kellaaegadest siin ei saa ju juttugi olla. Seega peab üks sõrm vähemalt esialgu olema romaani esimeste lehekülgede vahel, et üleüldse aru saada, millisel kellaajal tegevus käib. Põnev on kõik, mis puudutab kloostrikorda ja võimu ning rollide jagun...
Lisateave