John Irving. Lesk üheks aastaks

Otsustasin, et loen läbi kõik, mis Irvingilt eesti keeles kättesaadav on. See on tõeliselt nauditav. Siiski - see raamat on väga-väga tõsine. Kuigi kriitikud nimetavad seda tragikoomiliseks, on siin võrreldes Garpi maailmaga nalja vähe. Ja hea ongi - kahekümneaastase vahega kirjutatud raamatutest on näha, et kirjaniku käsitluslaad on oluliselt muutunud. Ma ütleks, et sügavamaks. Samas - kolme raamatu põhjal näib, et kirjanikku painavad mõningad "läbivad teemad". Kõigis kolmes (lugesin kunagi ammu ka "Kuni ma su leian") raamatus käsitleb Irving rohkemal või vähemal määral prostitutsiooniteemat. Tundub, et kirjanikul on sellega mingi isiklik kokkupuude (mis ei pruugi ju tähendada teenuste kasutamist). Samuti on kõigis põhiteemaks laste ja vanemate sassiläinud suhted. Kirjanik üritab edasi anda seda, mida tunneb laps, kelle üks vanem on arusaamatul kombel maha jätnud ja mis juhtub siis, kui pärast aastakümnete möödumist taas kohtutakse.
Selle loo teeb pikantseks noore mehe ja vana naise armulugu. Kohati tundub see suisa liiga aus, lausa valusalt aus. Aga küllap on sellel mingi põhjus. Ja maailmas juhtub ju igasuguseid asju.
Veel kord võtab autor üles kogemuse ja loomingu seosed. Ta kirjeldab seda, kuidas kirjaniku kogemustest sünnib teose süžee. Nii näiteks, selleks, et lugu usutavana esitada, külastab Ruth Cole Amsterdami Punaste laternate linnaosa prostituute. Mis sellest saab, seda ma siin ei reeda, aga juhtuma hakkavad lood, mida Ruth kindlasti pole planeerinud.
Raamat lõppeb ameerikaliku happy endiga. Aga see ei sega, sest lugu ise ei devalveeru (mõne raamatu puhul on tunne, et lõpp rikub raamatu ära) ega muutu läägeks. Loo lõppu jääb piisavalt palju lahtisi otsi, mis tuleb alati kasuks.
Kaua mõtlesin, miks raamatul selline pealkiri on. See selgub alles üsna lõpus. Sisu toetab kindlasti ka esmapilgul arusaamatu kaanekujundus.
Korraks - kusagil keskel - näis mulle, et lugu läheb igavaks. Võib-olla tuli see Irvingi-küllastusest. Õnneks jätkus mul meelekindlust jätkata. See tasus ära: viimast kolmandikku lugedes jäin jälle raamatu sisse kinni.
Irving on klassik. Selles ma küll ei kahtle.