28 jaanuar 2014

Robert James Waller. Madisoni maakonna sillad. Tuhat külateed

Mõnikord on hea kätte võtta raamat, mida ammu loetud sai. "Madisoni maakonna sildu" lugesin esimest korda oma viisteist aastat tagasi haiglas. See jättis sügava mulje ja pitsitas pisara välja.
 Vahepeal on aeg edasi läinud ja mina suuremaks saanud. Üritasin proovida, mida see raamat nüüd teeb. Tegi küll, aga hoopis teistmoodi. Kui toona nägin sellest loos üüratult suurt tingimusteta armastust, siis nüüd pigem igatsust armastuse järele ja armastust iseenda loodud kujutluspildi vastu.
Suure armastuse lood kipuvad enamasti läägeks minema. Robert James Walker on matemaatik ja see paistab välja isegi suurte tunnete kirjeldamisel. Tegelikult ta ju ei kirjeldagi tundeid, vaid ümbrust, milles inimene nimetatud tundeid kogeb. Seejuures teeb ta seda matemaatilise täpsusega ning annab niimoodi lugejale võimaluse ridade tagant õhkuvaid tundeid ja meeleolusid aimata ning ise kogeda. Niisiis - see romaan sünnib autori ja lugeja koostöös. Lehed, mis on kaante vahel, ei kätke endas valmis romaani enne, kui lugeja selle kätte võtab ja oma mõtetes valmis teeb. Niisugust raamatut on võimalik teatud intervalli tagant ikka ja alati uuesti lugeda - ning tulemuseks on iga kord täiesti omalaadne teos. 
"Tuhat külateed" ei olnud toona veel "Sildadega" samade kaante vahel, sestap siis võtsin selle kätte esimest korda. See, mida need kaks lugu koos tegema hakkavad, on eriti põnev. Kui "Sillad" on nagu õhuline kangas, siis "Tuhat külateed" põimib sellesse aina uusi niite ja mustreid, muutes tervikut täiuslikumaks ning peenemaks, kuid jätab siiski alles varem loodud aluskoe. Kogu lugu muutub lihtsalt tihedamaks ning viimistletumaks ning lugeja saab selgust nii mõneski küsimuses, mille "Sillad" õhku rippuma jätab. 
Romaanide peategelased on Francesca Johnson ja Robert Kincaid, kes kohtuvad teineteisega vaid nelja päeva jooksul, kuid kes teineteist elu lõpuni südames kannavad. Esmapilgul tundub, justkui koos veedetud aeg muudaks mõlema mõttemaailma, aga nii see vist ei ole. Paistab, et muudatus on toimunud juba märksa varem ning ükskõik milline seik oleks selle nagunii vallandanud. Lihtsalt nad mõlemad on selleks hetkeks valmis. 
Omaette tähelepanu väärib Francesca kohusetunne oma perekonna ees. See on siin ilmas igavene ja korduv valik: kas suur tunne või vastutus oma lähedaste ees. Hea muidugi, kui need kaks on koos ning valima ei peagi. Aga paraku alati ei ole. Ja Francesca valib vastutuse.
Robert Kincaid on omaette tüüp, kelle puhul kirjanik rõhutab vastandusmist kahekümnenda sajandi lõpukümnendite arengule. Kincaid ise nimetab ennast viimaseks kauboiks, kes armastab vabadust ega lase ennast vangi võtta tehnoloogilistel uuendustel. Mulle meeldib Kincaidi mõte, et kui ta sureb, siis ei taha ta endast midagi maha jätta. Kui on lõpp, siis on lõpp. Kui mõelda sellele, kuidas meie maailma inimesed muretsevad, mis nende (kinnis)varast siis saab, kui nad ära surevad ja kas lastele on ikka midagi jätta, siis Kincaidi kontseptsioon mõjub eriti radikaalselt, aga samas üdini ausalt.
Klassikat tasub ikka aeg-ajalt kätte võtta. Selle raamatu julgeksin ma küll klassika alla liigitada.

16 jaanuar 2014

Mareike Krügel. Minu isa tütar

Võtsin täna korraks aja maha ja kirjutan kohe kaks korraga. Niisiis - isegi kui ma ei viitsi siia kohe kirjutada, ei tähenda see, et ma ei loeks. Lugemine on mulle nagu toit. Viimasel ajal on mõni päev vahele jäänud ja nendel päevadel tunnen ma ennast kehvasti. Umbes nagu oleks kõht tühi. Ja vähemalt kümme minutit enne magamajäämist lugemisele näpistada ei ole ju mingi patt.
Esimene mulje seda romaani lõpetades on järgmine: see on lihtsalt nii hea. Uskumatu, et üks noor naine midagi sellist on kokku kirjutanud. Paar päeva pärast lugemise lõppu ei ole see tunne kusagile kadunud. Järelikult ongi hea.
Uue aasta võtsin vastu Kielis ühe maja katuseterrassil. Selle romaani tegevus toimub ka suures osas Kielis. See on puhas juhus, aga mingi väike äratundmine on ikka.
Igal keelel on oma omapära. Me ju tõlgime küll, aga mulle näib, et tõlkes läheb midagi kaduma. Mingi väga peen nüanss. Sõnad justkui muudaksid oma tähendust. Saksa keel on minu meelest konkreetne, aga samas ka õhuline. Hispaania keeles seevastu on omapärast huumorit ja sügavat irooniat. Võib-olla on see lihtsalt mingi kujutelm, aga asi seegi. Heas tõlkes jääb mingi jälg algkeele nüanssidest alles. Nii ka siin. Ja see on nauding. Nõnda siis - tegemist on meisterliku tõlkijaga.
Lugu ise  kulgeb paralleelselt lapsepõlves ja täiskasvanueas. Umbes nii, nagu paika oleks pandud loo algus- ja lõpp-punkt ning lõpus saavad mõlemad keskel kokku. Peategelane on matusebüroo omaniku tütar. See tähendab, et kogu tema maailm on tavapärasest veidike teistsugune. Ei ole ka midagi imestada, küllap see peabki nii olema. Kuidas sa, hing, siis ikka sellesse suhtud, kui iga päev surnute ja leinajatega kokku puutud. 
Ehh... tean päris-elus vähemalt ühte perekonda, kes peaaegu samas seisus on. Ja pigem on nende maailm märgatavalt rikkam kui tavaliste pisikeste inimeste oma. Ma mõtlen nende oma, kelle jaoks surm on midagi erilist ja vapustavat. Tegelikult ju ongi nii, et kaks asja meie elus on täiesti kindlad: surm ja maksuamet. Ja mõlemaid me kardame. Näib, et mõlemal on ka teatav mütoloogiline varjund.
Igatahes on tegemist äärmiselt köitva looga, mis on meisterlikult kirja pandud. Neelasin selle unetundide arvelt enam-vähem korraga alla. Ja ma ei kahetse. Nende raamatutega on mul viimasel ajal ikka väga vedanud.

Paulo Coelho. Accra käsikiri

Jõuluvana teab täpselt, mida ma tahan. Isegi siis, kui ma ei oskagi tahta. Kuidagi jäi mul Coelho raamatu eestikeelse versiooni ilmumine kahe silma vahele.  Aga jõuluvana teadis.
Mart Kadastik vihjab oma romaanis "Kevad saabub sügisel" Coelho romaanidele kui noorte naiste öökapiraamatutele. Mul ei ole midagi selle vastu, et vahel ka neid lugeda. Kogu aeg vist ei tahaks, aga aeg-ajalt ikka. Eriti siis, kui elu on pingeline. Praegu ongi ja sellises olukorras mõjub selle raamatu lugemine nagu külaskäik teisele planeedile. 
Ma ei nimeta seda lugu meelega romaaniks, sest minu meelest see seda ei ole. Pigem võiks seda nimetada eneseabi raamatuks. Aga seda juhul, kui on viitsimist teksti sisusse süveneda. Ja lihtne lugemine see ei ole, meenutab pigem Piiblit.
Lugu viib meid tagasi keskaega, aastasse 1099. Ristisõdijad piiravad Jeruusalemma. Selles olukorras kohtub linnarahvaga keegi mees, keda nimetatakse Koptiks. Ta vestleb linnarahvaga. Talle esitatakse küsimusi, mis mõtlevale inimesele ehk väga võõrad ei olegi. Isegi tänapäeval. Oleks väga vale tema teksti sisu siin edasi anda. Aga ta räägib:
 
  • kaotusest ja kaotajatest
  • üksindusest
  • tundest, et oled kasutu
  • hirmust muutuste ees
  • ilust
  • segadusest
  • armastusest
  • saatusest
  • ihulikust armastusest
  • peenusest
  • lihtsast äraelamisest
  • edust
  • imest
  • murest
  • tulevikust
  • truudusest
  • vaenlastest
Mina ei tea ühtegi inimest, keda need teemad ei puudutaks. Nii et tasub lugeda. Vähemalt natukenegi. Selle kõigega sobib väga hästi minu viimaste nädalate õppetund: kui inimene ennast ilmeksimatuks peab, siis kaotab ta inimlikkuse. Sest eksimine on inimlik.

10 jaanuar 2014

Carlos Ruiz Zafon. Taeva vang

Lubasin, et loen ka "Taeva vangi" läbi. Nii ongi. Võrreldes eelmise raamatuga on märgata päris tugevat kontrasti. Kui "Ingli mäng" on julmustest pungil õudus- ja seikluslugu, mille lõpp on üsnagi segane, siis see siin võtab tempo järsult maha. Seos eelmiste romaanidega on jällegi olemas, seekord märgatavalt tugevam, kui "Ingli mängu" puhul. "Taeva vangi" lugedes saavad näiteks eelmistes romaanides arusaamatuks jäänud seigad selgemaks. Võtame kasvõi Daniel Martini saatuse. Kohe kuidagi ei saanud aru, missugune osa tema mõtetest ja tegudest toimub kujutluste maailmas, missugune on aga päris. Kuna "Taeva vang" viib lugeja tagasi Fermini meenutustesse, siis saab ühtlasi ka Martini lugu natuke selgemaks.
Fermin on Carlos Fuiz Zafoni lugude kõige värvikam kuju. Jäädes pidevalt kõrvaltegelase rolli, lisab ta on ausate väljaütlemistega raamatutele rohkelt vürtsi. See on kurva saatusega inimene, kes igas olukorras toime tuleb ning ei karda välja öelda seda, mida tegelikult mõtleb. Mõnikord on see kuulajale väga valus. Tõde ongi mõnikord valus.
Vahvaid tegelasi leiab kaante vahelt veelgi. Omaette maailm on näiteks elukutseliste kirjutajate tänaval. Need on mehed, kes tellimustööna suudavad kirjutada absoluutselt kõike alates armastusluuletustest kuni võltsitud dokumentideni välja, osates seejuures kümneid erinevaid käekirju. 
Kuigi igal romaanil on olemas kergesti määratletav peategelane, jääb kõikide lugude keskmesse ikkagi raamat. Lihtsalt igasugune raamat. Autor suhtub sellesse sügava aupaklikkuse ja lugupidamisega, justkui oleks tegemist elava olendiga, kellel on süda ja hing. Nii jõuavad tegelased ka selles romaanis Unustatud Raamatute Surnuaeda, saladuslikku kohta, mis on avatud vaid usaldusväärsetele väljavalitutele. Pealegi toimub suurem osa tegevusest Semperede raamatupoes. Üleüldse - kui lugeda läbi kõik kolm romaani, võib jälgida Semperede suguvõsa saatust läbi kolme põlvkonna. 
Ikkagi ei saa ma teisiti, kui tulen tagasi Fermini väljaütlemiste juurde. Paraku ei leia ma seda enam kaante vahelt üles, aga mõte on umbes selline: Darwin eksis. Inimene ei põlvne mitte ahvlastest, vaid kärsalistest, sest üheks inimest kümnest on sead. Valus, valus...

07 jaanuar 2014

Carlos Ruiz Zafon. Ingli mäng

"Ingli mäng" on järg romaanile "Tuule vari". Samas ei ole tingimata vajalik, et neid lugusid loetaks õiges järjekorras, sest järgmise loo seos eelmisega on vaid aimatav. Ometi on seostatavad mõningad motiivid: raamat kui hingega substants, kirjaniku hingeelu, kurjus kui printsiip, unustatud raamatute surnuaed. 
Tegevus toimub 1920-1930 aastate Barcelonas. Peategelaseks on David Martin, kelle unistuseks juba lapseeas on saada kirjanikuks. Seejuures on ta nõus kirjutama kõike, mis kaubaks läheb. Iseenda südametunnistuse jätab ta tahaplaanile. Ainus romaan, mille kirjutamisel ta enda sisetunnet järgib, ei leia tunnustust. Samas - valenime all välja antud lood omandavad enneolematu populaarsuse. Ja siis ilmub välja saladuslik mees, kes teeb ülimalt soodsa pakkumise. Ainult et kirjanikult nõutav ohver ei korva lepingult saadavat kolossaalset rahasummat. 
Ja nii arenevadki sündmused, mis kohati võtavad õudusloo mõõtmed. Selles on rohkelt verd, müstilist varjundit ja muidugi ka armastust. Aga nii, nagu Zafonile omane, on ka viimane veidi kõhedusttekitav ja õudne. Romaani lugedes kerkib paratamatult esile mõte, et sellest saaks suurepärase õudusfilmi, sest tegevus on värvikas ja kaasakiskuv.
Lõppeks taandub kogu loo tuum enesemüümisele. Zafon käsitleb seda ühe kirjaniku näitel, kuid sama hästi võib mõelda sellele, kui palju me oma tegevuses täidame kellegi teise tellimust ja seejuures iseennast petame. Ikka hirmuäratavalt palju. Aga teisiti nagu ei oska ka...
Zafon paneb aja seisma. Mingil hetkel ei kulge see enam nii, nagu oleme harjunud. Minevik ja olevik saavad kokku ja lähevad segamini. Umbes nagu eestlaste rahvauskusmustes jaanipäeval või uusaastaööl. Ja kes ütleb, et see päriselt nii ei ole.
Olen kuulnud, et "Tuule vari" on järgmistest lugudest parem. Mina nii ei ütleks. Üldse ei ole raamatute puhul mõtet mõelda skaalal "parem-halvem". On nagu on. Ja nii või teisiti on kirjanik raamatusse peitnud oma hinge, mis lugedes üles ärkab.
Mina hakkan nüüd Zafoni "Taeva vangi" lugema.