10 jaanuar 2014

Carlos Ruiz Zafon. Taeva vang

Lubasin, et loen ka "Taeva vangi" läbi. Nii ongi. Võrreldes eelmise raamatuga on märgata päris tugevat kontrasti. Kui "Ingli mäng" on julmustest pungil õudus- ja seikluslugu, mille lõpp on üsnagi segane, siis see siin võtab tempo järsult maha. Seos eelmiste romaanidega on jällegi olemas, seekord märgatavalt tugevam, kui "Ingli mängu" puhul. "Taeva vangi" lugedes saavad näiteks eelmistes romaanides arusaamatuks jäänud seigad selgemaks. Võtame kasvõi Daniel Martini saatuse. Kohe kuidagi ei saanud aru, missugune osa tema mõtetest ja tegudest toimub kujutluste maailmas, missugune on aga päris. Kuna "Taeva vang" viib lugeja tagasi Fermini meenutustesse, siis saab ühtlasi ka Martini lugu natuke selgemaks.
Fermin on Carlos Fuiz Zafoni lugude kõige värvikam kuju. Jäädes pidevalt kõrvaltegelase rolli, lisab ta on ausate väljaütlemistega raamatutele rohkelt vürtsi. See on kurva saatusega inimene, kes igas olukorras toime tuleb ning ei karda välja öelda seda, mida tegelikult mõtleb. Mõnikord on see kuulajale väga valus. Tõde ongi mõnikord valus.
Vahvaid tegelasi leiab kaante vahelt veelgi. Omaette maailm on näiteks elukutseliste kirjutajate tänaval. Need on mehed, kes tellimustööna suudavad kirjutada absoluutselt kõike alates armastusluuletustest kuni võltsitud dokumentideni välja, osates seejuures kümneid erinevaid käekirju. 
Kuigi igal romaanil on olemas kergesti määratletav peategelane, jääb kõikide lugude keskmesse ikkagi raamat. Lihtsalt igasugune raamat. Autor suhtub sellesse sügava aupaklikkuse ja lugupidamisega, justkui oleks tegemist elava olendiga, kellel on süda ja hing. Nii jõuavad tegelased ka selles romaanis Unustatud Raamatute Surnuaeda, saladuslikku kohta, mis on avatud vaid usaldusväärsetele väljavalitutele. Pealegi toimub suurem osa tegevusest Semperede raamatupoes. Üleüldse - kui lugeda läbi kõik kolm romaani, võib jälgida Semperede suguvõsa saatust läbi kolme põlvkonna. 
Ikkagi ei saa ma teisiti, kui tulen tagasi Fermini väljaütlemiste juurde. Paraku ei leia ma seda enam kaante vahelt üles, aga mõte on umbes selline: Darwin eksis. Inimene ei põlvne mitte ahvlastest, vaid kärsalistest, sest üheks inimest kümnest on sead. Valus, valus...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar