29 mai 2013

Andrus Kivirähk. Lood

Ei ole võimalik, et üks inimene sellised lood kirjutab. Aga, näe, Kivirähk kirjutab ja minult on pisar suurest naerust silmanurgas. Midagi nii teravmeelset ei ole ma ammu lugenud. Just sellised lood sobivad vaimutoiduks inimeseloomale, kes kevadeks rampväsinud ja kellel nali ning naer kipuvad ununema.
Raamatut kätte võttes on korraks tunne, nagu oleks tegemist eestiaegse väljaandega. Ainult et kõvade kaante ja koltumata lehtedega. Aga illustratsioonid viivad mõtte just riiulis olevale "Doktor Dolittle´i" kolmekümnendate väljaandele. Ja eks need siin ühed vanad lood ole, lihtsalt uues kuues. Kivirähk ühendab klassikalise muinasjutu hämmastavalt peene ühiskonnakriitikaga. Ja see viimane on väga kaasaegne. Võtame või näiteks meedia mõju inimsaatusele ja sallimatuse teistsuguste suhtes. Või ülitõsised töönarkomaanidest mehed (aga miks ka mitte naised), kes igasugust naljatlemist kerglaseks peavad. Või lihtsalt tühja sõnademulina tootmine. "Laps ja kana" on lugu, mille lugemine pakkus erilist naudingut. Ühiskonnas eksisteerivaid jaburusi aitab see raamat kindlasti veel ära tunda. 
Eks see Kivirähki huumor ole veidi piiripealne, nii et igale maitsele ta ilmselt ei sobi (võtame või näiteks tati- ja peeruloo). See on uskumatu kompott millestki, mis esmapilgul üldse kokku ei passi. Umbes nagu kalapulgad maasikajogurtiga - eriline ja erutav elamus, aga igaühele ei sobi.

27 mai 2013

Rawi Hage. De Niro mäng

Rahvaraamatu veebilehel olev sisukirjeldus juhatab romaani sisu täiesti ammendavalt sisse: "„De Niro mäng” on Liibanoni päritolu Kanada kirjaniku Rawi Hage’i debüütromaan, mis räägib kahe lapsepõlvesõbra saatusest kodusõjast räsitud Beirutis. Bassam ja George veedavad oma päevi mootorrattaga mööda linna kihutades ja rahateenimismooduseid haududes. Kohalikku omakaitsesse astunud George muutub aina äraarvamatumaks, Bassam veendub aga üha enam, et peab Liibanonist minema pääsema. Nii pannakse poisipõlvesõprus ja ustavus proovile."
Meie, pisikesed valged heaoluühiskonnaga harjunud eurooplased ei salli, kui kusagilt araabiamaadest tulevad meile võõraste tõekspidamistega inimesed ja hakkavad meie turvalisust ohustama. Eks see ole ikka tülikas küll, kui massiliselt illegaale või võõramaalastest sisserändajaid ühiskonda ei sulandu. Viimaste päevade sündmused Stockholmis on ehe näide sellest, mis juhtuda võib. Mulle ka ei meeldiks, kui märatsevad noorukid öösel mu auto puruks peksavad. Nii et inimeste hirm ja viha on täiesti õigustatud.
Rawi Hage valgustab kaardi teist külge. Seda, mida eurooplane ei näe ja ega eriti tahagi näha. Romaani tegevus toimub Liibanonis, vennatapusõja olukorras ei tunne ükski inimene ennast turvaliselt. Iga hetk võib langeda mürsk, mis tabab just sind. Värvikas näide sellest on stseen raamatust, kus rünnaku ajal kõigi reeglite vastaselt kodus istunud peategelane jääb ellu, samas kui teine inimene, kes oma turvalisust silmas pidades varjub, saab surma. Reegleid ei ole. Kõik toimib täpselt nagu vene rulett. Muuseas - De Niro mängu all tulekski mõista seda viimast.
Niisiis ei saa sõjapõgenikke vaadata pelgalt tüütute sisserändajatena, kes oma eetikakoodeksit (või selle puudumist) meie ühiskonnas tüütult rakendavad. Ma ei tea, missugune on tark põgenikepoliitika. Liiga karm tundub ebainimlik, liiga liberaalne viib selleni, mis toimub viimastel päevadel Rootsis. Hea on, kui leiduvad targad, kes probleemile mõistliku lahenduse suudavad leida.
Omaette nähtuseks võib pidada romaani sõnastust, mis ei ole tõlkes kaduma läinud. Kirjanik suudab ka sõjaolukorras näha poeesiat, rääkimata argielu nähtustest. Nii tehakse isegi pissimisest imekaunis sündmus. Kohati tundub, et tekst muutub kuidagi ebamääraseks, hõljub romantilistes kõrgustes ja vajab üle lugemist, et mõista, mida sellega on mõeldud.
Hakkasin juba mõtlema, et mul on midagi viga, sest viimasel ajal ei tundu ükski raamat piisavalt hea. Vist sain terveks tagasi, sest see romaan raputas küll korralikult läbi.

23 mai 2013

Jan Kaus. Koju

Juhtusin kusagilt kollasest meediast lugema nupukest, et meie presidendiprouale meeldivad "aeglased" raamatud. "Koju" peaks talle sel juhul sobima küll. Ise asi muidugi, kas temaatika on piisavalt põnev.
Selle raamatuga on tõepoolest imelikud lood. Loed seda, hakkab hargnema LUGU ja siis saab see äkki otsa ning algab järgmine. Ja väga raske on mõista, miks see kõik samade kaante vahel on. Isegi siis, kui raamat läbi, ei ole veel pilt täiesti selge. Samas - paneb mõtlema. Minu meelest on väärtusliku raamatu või filmi üks tunnus see, et ta vajab seedimist. Ja see raamat vajab seda küll.
Eesti mees elab sissepoole. Ega ta seda suurt välja ei näita, mida tunneb. Vale oleks aga arvata, et tal tunded puuduvad. Millegipärast häbeneb ta neid avaldada. Kaus sorib sügaval meeste sisemaailmas. Ta tegeleb nende igatsuste, püüdluste ja painetega. Ja seda üsna pessimistlikus võtmes. Erilist rõõmu sellest tekstist leida ei ole. Ja peategelased asetab ta kaasaja tsivilisatsiooni taustale, kirjeldades üksikasjalikult Tallinna olustikku. Nii et inimestele, kes linna tunnevad, on see romaan kindlasti huvipakkuv. On ju tore kujutleda erinevaid "päris" tegevuspaiku.  See jätab halli ja masendava mulje nii et korraks tahaks küsida, kas me sellist Eestit tahtsimegi.
Ega naised nüüd ka päris kõrvale jää. Mees identifitseerib ennast tavaliselt ju naiste kaudu. Need naisolevused, kellest siin juttu on, mõjuvad kuidagi mõistatuslikult, kättesaamatult ja kaugelt. Justkui ebamaised olevused, võib-olla lausa haldjad. Nad tulevad ja lähevad, ajavad oma asja ja imbuvad meeste salamõtetesse. Ilma ju ei saa. Aga siin on päris palju mõtteainet just naistele. Näiteks selle üle, kuidas nad tahtmatult meeste elu- ja mõttekäiku suunavad. Küllap vist nii ongi.

14 mai 2013

E L James. Viiskümmend tumedamat varjundit

Raamatute maailmas juhtub sageli nii, et keegi tundmatu kusagilt saab hakkama millegi põnevaga, põrutab kirjaniku sildi all komeedina raamatuärisse ning, jätkates sama joont, treib valmis terve sarja. Niisuguse, mis müüb hästi, mis paneb inimesed endast rääkima ja millele leidub kindel lugejaskond. Võtame või Harry Potteri. Või Videviku-saaga. Ja enamasti müüvad kolm või neli või isegi kuus raamatut hästi enne, kui teema ammendub ning uus komeet peale lendab. 
Niisuguste kirjutajate fenomen seisneb selles, et mingi seitsmenda meelega suudavad nad ära tabada selle pärli, mida ühiskond just hetkel ootab. Selle, millest on parasjagu puudus. Lähtudes eelnevast mõttekäigust tasuks küsida, kas ühiskond on praegu seksinäljas. Isegi lastele toodetud lelude reklaamides on varjatud seksuaalsust. Seks on see, mis müüb. Ilmselt autor sellest juhindubki, kuid keerab kraadid kõvasti kangemaks. Kirjeldatud on ju tegelikult kahte seksinäljas täitmatut noort inimest, kes lakkamatult seda vanainimeste asja teevad. Kui nüüd viitsiks teha statistikat ja kokku lugeda, kui suure osa raamatu mahust võtavad enda alla seksuaaltehnika üksikasjalised kirjeldused, siis tuleb seda kindlasti üsna palju. 
Küllap on see individuaalne, kuid siiski ei ole ma ainus, kes arvab, et sellist kraami palju lugeda ei saa. Ei järjest ega ka mitte väikese vahega. Paraku see teema ammendub ja tuhandet lehekülge paberit selle peale küll kulutada ei maksa. Liiatigi kui autor keskendub peamiselt nähtavale tegevusele, jättes kõrvale intiimsuhte vaimse poole. Kui eelmise raamatu puhul võis veel arvata, et see sobiks gümnaasiuminoortele seksuaalkasvatuse õpikuks, siis selle puhul ei saa enam ka seda öelda. Lihtsalt - see teema niisuguses käsitluses on muutunud lamedaks ja ei paku enam midagi. Isegi väike põnevus seoses Daniel Ray poolkriminaalselt käituvate endiste naistuttavatega ei suuda pinget üles kruvida. 
Seda raamatut ma ei ostaks. Ja kolmas osa jääb ilmselt minu poolt puutumata. Kui aus olla, siis ei suutnud ma sedagi päris lõpuni lugeda...

07 mai 2013

Jo Nesbø. Vereteemandid

Peategelane Hally Hole on niivõrd värvikas mees, et temal tasuks peatuda veidi pikemalt. Tegemist on politsei mõrvarühma liikmega, kelle ülesandeks on taas lahendada ühe sarimõrvariga seotud mõistatused. Aga mitte ainult: talle teeb peavalu korruptsioon politseiametis. Ja see kõik moodustab uskumatu kompoti, nii et võidelda tuleb mitmel rindel. 
Niisiis - Harry Hole. Ta on alkohoolik, kes joomahoogude ajal ei kontrolli oma elu mitte kõige vähematki. Ta on võimeline päevade kaupa oma korteri põrandal mustuse ja laga keskel lamama ning teda ei huvita, mis saab.  Lisaks sellele võib ta purjuspäi teha uskumatuid sigadusi: sõimata, lõhkuda, laamendada, kakelda... Samas - kui ta on kaine, võib teda pidada politseigeeniuseks. Oma intuitsioonile ja teravale mõistusele toetudes suudab ta luua seoseid asjade ja inimeste vahel ning seeläbi mõrvaritele jälile jõuda. Isegi siis, kui uurimisrühm on ummikteel või valejälgedel. Ja seda tegevust saadab kristallpuhas õiglustunne. Kriitilistes olukordades on ta äärmiselt leidlik, et pääseda "pahade" küüsist ja neid füüsiliselt karistada. Lisaks sügav armastus oma perekonna vastu, kellega koos on aga alkoholiprobleemide ja tööfanatismi tõttu võimatu elada. Harry Hole on neli ühes: tõbras, geenius, superman ja hell armastaja. Just selle tegelaskuju kaudu on autor andnud oma raamatutele väärtuse.
Süžee ei eristu mitte millegi poolest suuremast osast krimiromaanidest: ikka salapärane mõrvar, uurimisrühm, valejäljed, tupikteed ja vürtsiks veidike märulit. See kõik on kirja pandud põhjamaiselt karges keeles, nii et mõnus on lugeda. Ja loomulikult kroonib kõike happy end, kuidas siis muidu.