27 mai 2013

Rawi Hage. De Niro mäng

Rahvaraamatu veebilehel olev sisukirjeldus juhatab romaani sisu täiesti ammendavalt sisse: "„De Niro mäng” on Liibanoni päritolu Kanada kirjaniku Rawi Hage’i debüütromaan, mis räägib kahe lapsepõlvesõbra saatusest kodusõjast räsitud Beirutis. Bassam ja George veedavad oma päevi mootorrattaga mööda linna kihutades ja rahateenimismooduseid haududes. Kohalikku omakaitsesse astunud George muutub aina äraarvamatumaks, Bassam veendub aga üha enam, et peab Liibanonist minema pääsema. Nii pannakse poisipõlvesõprus ja ustavus proovile."
Meie, pisikesed valged heaoluühiskonnaga harjunud eurooplased ei salli, kui kusagilt araabiamaadest tulevad meile võõraste tõekspidamistega inimesed ja hakkavad meie turvalisust ohustama. Eks see ole ikka tülikas küll, kui massiliselt illegaale või võõramaalastest sisserändajaid ühiskonda ei sulandu. Viimaste päevade sündmused Stockholmis on ehe näide sellest, mis juhtuda võib. Mulle ka ei meeldiks, kui märatsevad noorukid öösel mu auto puruks peksavad. Nii et inimeste hirm ja viha on täiesti õigustatud.
Rawi Hage valgustab kaardi teist külge. Seda, mida eurooplane ei näe ja ega eriti tahagi näha. Romaani tegevus toimub Liibanonis, vennatapusõja olukorras ei tunne ükski inimene ennast turvaliselt. Iga hetk võib langeda mürsk, mis tabab just sind. Värvikas näide sellest on stseen raamatust, kus rünnaku ajal kõigi reeglite vastaselt kodus istunud peategelane jääb ellu, samas kui teine inimene, kes oma turvalisust silmas pidades varjub, saab surma. Reegleid ei ole. Kõik toimib täpselt nagu vene rulett. Muuseas - De Niro mängu all tulekski mõista seda viimast.
Niisiis ei saa sõjapõgenikke vaadata pelgalt tüütute sisserändajatena, kes oma eetikakoodeksit (või selle puudumist) meie ühiskonnas tüütult rakendavad. Ma ei tea, missugune on tark põgenikepoliitika. Liiga karm tundub ebainimlik, liiga liberaalne viib selleni, mis toimub viimastel päevadel Rootsis. Hea on, kui leiduvad targad, kes probleemile mõistliku lahenduse suudavad leida.
Omaette nähtuseks võib pidada romaani sõnastust, mis ei ole tõlkes kaduma läinud. Kirjanik suudab ka sõjaolukorras näha poeesiat, rääkimata argielu nähtustest. Nii tehakse isegi pissimisest imekaunis sündmus. Kohati tundub, et tekst muutub kuidagi ebamääraseks, hõljub romantilistes kõrgustes ja vajab üle lugemist, et mõista, mida sellega on mõeldud.
Hakkasin juba mõtlema, et mul on midagi viga, sest viimasel ajal ei tundu ükski raamat piisavalt hea. Vist sain terveks tagasi, sest see romaan raputas küll korralikult läbi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar