23 mai 2013

Jan Kaus. Koju

Juhtusin kusagilt kollasest meediast lugema nupukest, et meie presidendiprouale meeldivad "aeglased" raamatud. "Koju" peaks talle sel juhul sobima küll. Ise asi muidugi, kas temaatika on piisavalt põnev.
Selle raamatuga on tõepoolest imelikud lood. Loed seda, hakkab hargnema LUGU ja siis saab see äkki otsa ning algab järgmine. Ja väga raske on mõista, miks see kõik samade kaante vahel on. Isegi siis, kui raamat läbi, ei ole veel pilt täiesti selge. Samas - paneb mõtlema. Minu meelest on väärtusliku raamatu või filmi üks tunnus see, et ta vajab seedimist. Ja see raamat vajab seda küll.
Eesti mees elab sissepoole. Ega ta seda suurt välja ei näita, mida tunneb. Vale oleks aga arvata, et tal tunded puuduvad. Millegipärast häbeneb ta neid avaldada. Kaus sorib sügaval meeste sisemaailmas. Ta tegeleb nende igatsuste, püüdluste ja painetega. Ja seda üsna pessimistlikus võtmes. Erilist rõõmu sellest tekstist leida ei ole. Ja peategelased asetab ta kaasaja tsivilisatsiooni taustale, kirjeldades üksikasjalikult Tallinna olustikku. Nii et inimestele, kes linna tunnevad, on see romaan kindlasti huvipakkuv. On ju tore kujutleda erinevaid "päris" tegevuspaiku.  See jätab halli ja masendava mulje nii et korraks tahaks küsida, kas me sellist Eestit tahtsimegi.
Ega naised nüüd ka päris kõrvale jää. Mees identifitseerib ennast tavaliselt ju naiste kaudu. Need naisolevused, kellest siin juttu on, mõjuvad kuidagi mõistatuslikult, kättesaamatult ja kaugelt. Justkui ebamaised olevused, võib-olla lausa haldjad. Nad tulevad ja lähevad, ajavad oma asja ja imbuvad meeste salamõtetesse. Ilma ju ei saa. Aga siin on päris palju mõtteainet just naistele. Näiteks selle üle, kuidas nad tahtmatult meeste elu- ja mõttekäiku suunavad. Küllap vist nii ongi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar