30 august 2013

Mihkel Mutt. Kooparahvas läheb ajalukku

Ootasin kaua, et see raamat minuni jõuaks. Vahepeal vaatasin "Tähelaeva", kus külaliseks Mihkel Mutt. Pärast ootasin veel kannatamatumalt. Ikkagi ei saanud ma aru, miks see romaan nii nõutud on. Nüüd saan.
Romaani alapealkiri on "Saatuselugusid seltskonnakroonikast". See kirjeldab kultuuriinimeste elu ja suhteid sügavast stagnaajast kuni kaasajani välja. Pole kellelegi saladuseks, et jutt käib Kuku klubi seltskonnast. Samas - üles on nopitud ajastu vaim ja selle muutumine ning kultuuritegijate roll ühiskonnas, tegelased on aga fiktsioon. Siiski usun, et samas seltskonnas liikunud inimesed võivad siit vabalt leida osakese iseendast. 
Nõukaaegsete boheemlaste koosviibimiste vaim on kergesti äratuntav. Kusagilt kerkib üles see tunne, mis tekkis kaheksakümnendate lõpus mingisse Supilinna ühetoalisse korterisse sattudes (või oli see hoopis kolmekorruselise mahajäetud maja pööning praegusel Näituse tänaval. Või hoopis kellegi korter Jaama tänava kandis. Või mõni lagunenud maapastoraat...). Olid mingid inimesed, neid oli palju ja suurem osa neist olid võõrad. Ometi oli uks lahti ja kõik võisid tulla. Igaüks oli omaette persoon ning vähimgi detail riietuses, käitumises ja keelekasutuses väljendas seda täiesti selgelt. Enamik ajas juttu, mille mõistmine nõudis tõsist pingutust. Aga räägiti. Koguni vaieldi. Mis sellest, et vahel oli tunne, et üks räägib aiast ja teine aiaaugust. Seejuures oli alkoholil päris oluline roll.
Omamoodi võiks seda pidada ajalooraamatuks. Mitte niisuguseks, milles toodud faktid on teaduslikult tõestatud, vaid pigem ajastu vaimu kandvaks kirjutiseks. Ja kui romaani esimene pool on lihtsalt vahva lugemine, siis mida lõpupoole, seda mõtlemapanevam see on. Tahaks küsida, kuhupoole me ikkagi liigume. Kõige selgemalt näitavad meie mõtteviisi arengut Illimari kirjad minategelasele. Neis on niivõrd suur annus peent irooniat ühiskonna aadressil. Samas luuakse seoseid, mis kohati sõnatuks võtavad. Võtame näiteks internetisuhtluse seose algelise hõimueluga:
"Kõik see, mis seni oli kaetud siivsuse looriga (näiteks ainevahetus), on järk-järgult saamas avalikuks ja vastastikku rõõmuga jälgitavaks. Uutes korterites ei ole eraldi vannitube, kööke ega peldikuid, kõik on ühes päratus ruumis koos. Seda peetakse üliväga loomulikuks. Samuti on igal inimesel piiramatud võimalused oma intiim- ja ainevahetuslik elu internetti välja riputada. Kui tänavale hunniku või loigu tegemise eest võib trahvida, siis virtuaalses pargis ei keela keegi kükitamast. Nii ongi igaüks kursis sellega, mida teine sööb ja kuidas pasandab. Kõik taandub sellele. Ring on täis saanud. Uus tasand on pealtnäha sofistikeeritum, aga see on pelk tehnikaküsimus, sisu on vana, asja olemus pole muutunud. Kõik on jälle koos nagu hõimus." (lk 354)
Niisuguseid lõike tahaks siia lisada veel ja veel, aga jäägu need ikkagi raamatusse. Kes tahab, loeb ise. 
Õhku jääb küsimus, mis tee see on, mille viimase poolsajandi jooksul oleme läbinud. Ja mis punkt see on, milles praegu asume? Ja kuhu see kõik üldse võib viia? Kas tagasi hõimuellu?
Minu meelest võiks see romaan vabalt olla gümnaasiumiõpilaste kohustusliku kirjanduse nimestikus. Kasvõi lisalugemiseks Eesti lähiajaloo kursuse juurde.

23 august 2013

Carlos Ruiz Zafón. Tuule vari

See raamat ootas juba pikka aega minu riiulis, et jõuaksin temani. Üleüldse olen viimasel ajal ahneks läinud: lähen raamatukogusse selleks, et loetud raamatuid ära viia ja otsustan, et ei võta ühtegi köidet. Aga siis vaatab mõni neist mulle kutsuvalt otsa ja ma lihtsalt ei suuda vastu panna. Sellepärast on mu riiulis märkimisväärne järjekord raamatutest, kes ootavad, et ma neid lugema hakkaksin. Ja tagastamistähtajad... sellest ei tasu parem rääkida.
"Tuule vari" on järjekordne pärl. Hispaaniakeelsetel kirjanikel on mingi omamoodi maik, mis ei lähe kaduma isegi mitte tõlkes. Selles on sügavust, teravmeelsust ja peent huumorit. Ning mingist otsast lõhnavad nad absurdi järele. 
Zafón on välja nuputanud geniaalse süžee raamatust ja kirjanikust. Kogu tegevus toimub ainult ühe raamatu ümber, mis pealegi ei ole kuigi menukas.  Mõnes mõttes mõjub see nagu kirjanduslik Matrjoška: muudkui avad ja avad - ja ikka tuleb midagi välja. Ja enne pidama ei saa, kui jõuad südameni. Nii ka siin. Raamat tuleb lõpuni lugeda, muidu jäävad asjad segaseks ja õiget maiku sellest ei saa. Seejuures tuleb arvestada, et tegemist ei ole kerge raamatuga. Selles on palju tegelasi, kes omavahel põimuvad. Osad neist elavad olevikus, osad minevikus ja osad hoopiski raamatus. Nii et lugemine nõuab parajalt mõttetööd. 
Omaette pärliks selles loos on kõrvaltegelane Fermin. Tegemist on saladusliku tüübiga, kellest keegi õieti midagi ei tea, kuid kelle repliigid on niivõrd teravmeelsed, et tuleb tuju neid välja kirjutada. Isegi üldisest kontekstist väljarebituna ei kaota need oma mõju:
"Televisioon, kulla sõber Daniel, pole muud kui Antikristus, ja ma ütlen, et juba kolme-nelja põlvkonna pärast ei oska inimesed omapäi enam peeru ka lasta, pöörduvad tagasi koopaelu ja keskaegsete metsikuste ning üleüldise nõrgamõistuslikkuse juurde, millest nälkjad kunagi pleistotseenis üle said. Meie maailm ei sure mitte aatompommi läbi, nagu lehed kirjutavad - see sureb naeru kätte, labasuse kätte, selle kätte, et kõik muudetakse naljaks, pealegi veel viletsaks naljaks." (lk 118-119).
"Õelus eeldab kõlbelist otsustavust, ettekavatsetust ja mingitki mõtlemisvõimet. Loll või mats ei hakka mõtlema või arutlemagi. Tema tegutseb puhtalt vaistu varal nagu kariloomad, olles ise veendunud, et teeb head, et tal on alati õigus ja et ta võib olla uhke, kui saab kõigi nende elu, kes on tema meelest teistsugused - olgu nahavärvi, usutunnistuse, keele, rahvuse või, nagu don Federico puhul, vaba aja harrastuse poolest - persse keerata, vabandage väljenduse eest. Maailmas võiks olla rohkem tõeliselt õelaid ning vähem taipamatuid ja piiratud inimesi." (lk 170)
Huvitav mõttekäik ühelt episoodiliselt kooliõpetajast kõrvaltegelaselt:
"Metsikus, ma mõtlen. See kaob, ja arvad juba, et oled pääsenud, aga see tuleb alati tagasi, alati tagasi... ja lämmatab meid. Ma näen seda koolis iga päev. Issand halasta. Klassid on täis ahve. Ma ütlen teile, Darwin oli unistaja. Mitte mingit arengut, mitte sinnapoolegi. Iga mõtleva noore kohta tuleb mul võidelda üheksa orangutangiga." (lk 172)
Ja lihtsalt üks mõtlemapanev tsitaat raamatu lõpust:
"Bea ütleb, et lugemise kunst on tasapisi välja suremas, et see on väga isiklik kombetalitus, et raamat on peegel ja me võime sealt leida vaid seda, mis on meis juba olemas, et lugemisse paneme me kogu oma mõistuse ja südame ning see oskus muutub iga päevaga üha haruldasemaks." (lk 514)

Carlos Ruiz Zafóni raamatud võtan nüüd kõik järjest oma lugemisplaani.


17 august 2013

Karen Robards. Jälgi jätmata

Nagu juba eelmises sissekandes mainisin - tegemist on pesupulbrireklaami meenutava raamatuga. Süžee ja keelekasutus on lihtsakoelised ja lugeda väga mugav. Eelmise raamatu taustal näib see suisa naivistliku teosena. Samas - vihale ei ajanud ja lõpuni lugeda andis küll. Just niisugust raamatut võiks vabalt rannas lugeda: lihtne, piisavalt köitev ja kergesti loetav.
Peategelane on naine, kelle tütar rööviti seitse aastat tagasi. Peamine kõrvaltegelane on mees, tema sõber. Naine juhtub raamatu alguses olema poes just selle röövimise ajal. Siit hakkavad hargnema sündmused, mis viitavad sellele, et tütar on elus. Samal ajal hakkab naise ja mehe vahel midagi toimuma. Teadagi, mis. Teksti ilmuvad pikad lõigud hurmavast mehest, tema nahast, lihastest ja nii mõndagi muud. Need on suhteliselt stereotüüpsed, nii et nende vahelejätmine ei võta lugejalt suurt midagi ära. Aga muidu on põnev, kohati isegi nii kaasakiskuv, et ei saa raamatut käest panna. Eriti lõpus. Muuseas - puudu ei ole ka situatsioonikoomika element, kohati lausa naljakas.
Niisiis on tegemist ühepajatoiduga: krimi, põnevus, armastus, seks, huumor. Raske on seda kõike ühte raamatusse pista nii, et see hea välja kukuks.
Huvitav on see, et raamat jätab keeleliselt hakitud mulje. Iga teise (parempoolse) lehekülje lõpus on tunne, et järgmiselt lehelt algab uus peatükk. Enamasti ei alga. Peatükid lõppevad ja algavad hoopis seal, kus seda oodatagi ei oska.

12 august 2013

Anne Bronte. Wildfelli härrastemaja rentnik

Kunagi vestlesin ühe inimesega, kes ütles, et ta ei suuda lugeda kaasaegseid raamatuid, sest need tunduvad nii magedad ja pinnapealsed. See inimene luges ainult klassikat. Ma ei saanud temast päris hästi aru. Praegu vist saan, sest "Wildfelli härrastemaja rentnik" eristub selgelt kõigest, mida viimasel ajal olen lugenud. Kui olin raamatu lõpetanud ja võtsin kätte järgmise, siis oli niisugune tunne, nagu lastaks väärtfilmi (Bergman, Pasolini...) keskel primitiivset erksavärvilist pesupulbrireklaami. 
Tegemist on tõsise tükiga nii sisult kui vormilt. Algselt anti see välja kolmes köites, nii et kvantitatiivset mahtu on piisavalt. Aga ka sisu on niisugune, mille lugemine nõuab veidi pingutamist, eriti alguses, kui pesupulbrireklaamid peas kumisevad. Mõistus ei ole veel harjunud jälgima armastuse järele õhkavaid tundmusi. See on tõesti tähelepanuväärne, kuidas autor üksipulgi inimeste tundeid lahkab, lehekülgede kaupa, kaua, pikalt ja põhjalikult. Tänapäevane ikoonilugemise tasandile pidama jäänud inimene peab seda ilmselt hiina keeleks. Anne Bronte raamat (aga ilmselt ka igasugune klassika) oleks heaks õpikuks, et selgeks saada, mida tähendab pealiskaudsus ja mis on süvenemine. Tundub, et seda oleks inimestel väga vaja õppida, iga aastaga järjest rohkem. Tõlge on üpriski hea, kui välja arvata mõned väljendid, mis sedasorti raamatus trükituna tunduvad kohatud. Paaris kohast hakkas silma sõna "täiega" kontekstis "täiega ilus", "täiega hea" või midagi sarnast. See on väljend, mis kõnekeeles eriti ei häiri. Mina kasutan seda ka aeg-ajalt. Samuti on see normaalne Pasa ja Atpo raamatus "Kõik on täiesti perses". Aga siin tundub see väljend imelik ja võõras.
Kindlasti tasuks läbi lugeda raamatu ees- ja järelsõnad. Sellest lähtuvalt võib järeldada, et Anne Bronte oli heas mõttes täiesti hull. Kui mõelda, et see kirjutati 19. sajandi keskpaiga Inglismaal ning räägib ühest äraütemata iseseisvast naisest, siis on arusaadav, et ega autor seda romaani oma nime all avaldada poleks saanudki. Samas - iga rida selles loos õhkab ürgset naiselikkust, vaevalt et ükski lugeja uskus, et autor on Acton Bell.
Kogu ülesehitus koosneb peamiselt meessoost minategelase kirjadest, mis raamatu keskosas kirjeldavad naispeategelase päeviku lugemist. See tähendab, et umbes kolmandik raamatust on päevik. Ja peategelaseks on naine. Just see osa tundub palju ehedam kui raamid, millesse ta on asetatud. 
Võiks ju küsida, miks peaks kaasaegne inimene lugema peaaegu kahesaja aasta eest kirjutatud romantilist armastuslugu. Aga sellepärast, et siin on omal moel kirjeldatud halva suhte mudelit, mis ikka veel väga hästi toimib. Inimene on suures osas seesama, olgu siis 19. või 21. sajandil. Igal sammul võime näha (ja aeg-ajalt võib-olla isegi kogeda) suhet, mis algab erutava flirdiga, siis tuleb armumine, mille kestel on tunne, et see õnn jääb kogu eluks. Paari aasta pärast saabub tüdimus. Mees muutub ülbeks ja brutaalseks ning armastab napsu võtta. Naine hakkab näägutama ja kõik läheb aina hullemaks. Selleks ajaks on vähemalt üks laps juba siia ilma toodud ning osapooled keskenduvad kisklemisele selle üle, kellel on lapsele rohkem õigust. Tundub ju tuttav?

02 august 2013

Nora Roberts. Ausad illusioonid

Juhtusin lugema paari vana artiklit selle kohta, kuidas meie raamatukogud väärtusetuid raamatuid tellivad ning lugeja väärtkirjandusest ilma jätavad. "Pahade" hulgas käisid läbi Barbara Cartland (loomulikult) ja Nora Roberts. See tekitas uudishimu ja eelarvamusi. Cartlandi ma lugema ei hakanud, küll aga läksin raamatukogusse ja võtsin täiesti teadlikult Nora Robertsi romaani. Lihtsalt selleks, et aru saada, millest jutt käib. Valiku tegin esilagu puhtalt kaanekujunduse järgi. Valisin selle, mis oli kõige vähem roosa ja magus. Tagakaanel olev sisukirjeldus tundus ka peaaegu huvitav:
"Maailmakuulsa mustkunstniku tütar Roxy Nouvelle on pärinud isa talendi ja tema nõrkuse juveelivarguste vastu. Sellesse värvikasse seltskonda tuleb Luke Callaghan, põgenemiskunstnik, kes võidab Roxy südame ja hoiab saladusi, mis purustaksid tema illusioonid."
Illusionistide maailm tundub nii või teisiti põnev, nii et trotsisin oma eelarvamusi ja hakkasin lugema. Ei tundunudki nii hull kui see pilt, mille meedia oli maalinud. Muuseas - pildi tegi hullemaks see, et kusagilt jooksis sisse info, justkui kirjutaks Nora Roberts kaheksa tundi ööpäevas ning seega seitse-kaheksa romaani aastas. Niisuguse produktiivsuse juures ei saa ju midagi head sündida. 
Peaaegu kaasahaarav lugu oli olemas. Sündmused arenesid ja muutusid kohati lausa tormiliseks. Mõnes paigas oli küll tunne, nagu oleks tegemist lasteraamatuga: mõttekäigud olid naiivsevõitu ja keel äärmiselt lihtne. Kusagil kahe kolmandiku peal oli juba tunne, et raamat läheb venima. Kolmsada lehekülge olnuks selle loo tarvis piisav maht. Mina lugesin vapralt edasi - kuni lõpuni. Mingil hetkel tekkis mu peas paralleel Dan Browniga. See võib olla üsnagi meelevaldne, aga mõlema raamatutes on kesksel kohal primitiivne võitlus hea ja kurja printsiibi vahel. Hea loomulikult võidab. Lisaks sellele on "hea" poolel nii mees- kui naistegelane, kelle vahel on tunda armastuse tärkamise pinget. See kõik on paigutatud seikluslikesse raamidesse, kust ei puudu ka müstikavarjund, kaasaegse tehnoloogia ulmeline kasutamine ja hulk paljastamata saladusi. Muidugi peab see kõik olema vürtsitatud mõõduka hulga seksistseenidega, aga pärast E.L. Jamesi lugemist ei ole neil erilist maiku. Jätsin need vahele.  Kui Dan Brown on selle kombinatsioon pannud mehelikku rüüsse, siis Nora Roberts esitab sisuliselt sama asja naiselikult ja veidi lihtsamas keeles. Näiteks see, et loos on oma osa ühel väikesel lapsekesel, kes naislugeja nunnumeetri peaks käivitama. 
Loetu paneb mõtlema, kes on Kirjanik. Ja kas on olemas eraldi mõisted: Kirjanik ja kirjanik. Esimene kirjutab seda, mis muusad annavad, mõtlemata, kas keegi seda loeb või koguni ostab. Teine kirjutab selleks, et endale elatist teenida ning kaalub seejuures läbi kõik variandid, kuidas müüginumbreid võimalikult kõrgele saada. Niisiis mängib ta piiratud võimalustega. Seda võiks võrrelda kunstiga:  maalikunstis on piiramatult värvitoone ja tühi lõuend, millelt alustada. Kui aga võtta ruuduline paber, millel on näiteks üheksa ruutu ja anda ülesandeks paigutada üheksa värvilisest paberist tükki nendele ruutudele, siis on võimaluste hulk piiratud. 
Niisiis ei saa ärilistel eesmärkidel kirjutamise puhul juttugi olla loomevabadusest. Sel juhul - kas see on enesemüümine, teise sõnaga kirjanduslik prostitutsioon? Viimast sõna ei tasu võtta ühetähenduslikult. Sõna "prostitutsioon" all mõistan siin enesemüümist ükskõik missugusel kujul. Rohkemal või vähemal määral oleme me kõik prostituudid. Vaid väga tugevad ja isepäised ei ole või on väga vähe. Ja ma olen neile kade.
Ikkagi - ma lugesin raamatu lõpuni. Vastupidiselt Dorothy Cannelli raamatule "Kuidas tappa oma unelmate meest". Kui nüüd hakata raamatukogusid rämpskirjandusest puhtaks rookima ja võtta aluseks Nora Robertsi "Ausad illusioonid", siis kuuluks äraviskamisele vähemalt kolmandik riiulite sisust. Kas ikka tasuks?