Anne Bronte. Wildfelli härrastemaja rentnik

Kunagi vestlesin ühe inimesega, kes ütles, et ta ei suuda lugeda kaasaegseid raamatuid, sest need tunduvad nii magedad ja pinnapealsed. See inimene luges ainult klassikat. Ma ei saanud temast päris hästi aru. Praegu vist saan, sest "Wildfelli härrastemaja rentnik" eristub selgelt kõigest, mida viimasel ajal olen lugenud. Kui olin raamatu lõpetanud ja võtsin kätte järgmise, siis oli niisugune tunne, nagu lastaks väärtfilmi (Bergman, Pasolini...) keskel primitiivset erksavärvilist pesupulbrireklaami. 

Tegemist on tõsise tükiga nii sisult kui vormilt. Algselt anti see välja kolmes köites, nii et kvantitatiivset mahtu on piisavalt. Aga ka sisu on niisugune, mille lugemine nõuab veidi pingutamist, eriti alguses, kui pesupulbrireklaamid peas kumisevad. Mõistus ei ole veel harjunud jälgima armastuse järele õhkavaid tundmusi. See on tõesti tähelepanuväärne, kuidas autor üksipulgi inimeste tundeid lahkab, lehekülgede kaupa, kaua, pikalt ja põhjalikult. Tänapäevane ikoonilugemise tasandile pidama jäänud inimene peab seda ilmselt hiina keeleks. Anne Bronte raamat (aga ilmselt ka igasugune klassika) oleks heaks õpikuks, et selgeks saada, mida tähendab pealiskaudsus ja mis on süvenemine. Tundub, et seda oleks inimestel väga vaja õppida, iga aastaga järjest rohkem. Tõlge on üpriski hea, kui välja arvata mõned väljendid, mis sedasorti raamatus trükituna tunduvad kohatud. Paaris kohast hakkas silma sõna "täiega" kontekstis "täiega ilus", "täiega hea" või midagi sarnast. See on väljend, mis kõnekeeles eriti ei häiri. Mina kasutan seda ka aeg-ajalt. Samuti on see normaalne Pasa ja Atpo raamatus "Kõik on täiesti perses". Aga siin tundub see väljend imelik ja võõras.

Kindlasti tasuks läbi lugeda raamatu ees- ja järelsõnad. Sellest lähtuvalt võib järeldada, et Anne Bronte oli heas mõttes täiesti hull. Kui mõelda, et see kirjutati 19. sajandi keskpaiga Inglismaal ning räägib ühest äraütemata iseseisvast naisest, siis on arusaadav, et ega autor seda romaani oma nime all avaldada poleks saanudki. Samas - iga rida selles loos õhkab ürgset naiselikkust, vaevalt et ükski lugeja uskus, et autor on Acton Bell.

Kogu ülesehitus koosneb peamiselt meessoost minategelase kirjadest, mis raamatu keskosas kirjeldavad naispeategelase päeviku lugemist. See tähendab, et umbes kolmandik raamatust on päevik. Ja peategelaseks on naine. Just see osa tundub palju ehedam kui raamid, millesse ta on asetatud. 

Võiks ju küsida, miks peaks kaasaegne inimene lugema peaaegu kahesaja aasta eest kirjutatud romantilist armastuslugu. Aga sellepärast, et siin on omal moel kirjeldatud halva suhte mudelit, mis ikka veel väga hästi toimib. Inimene on suures osas seesama, olgu siis 19. või 21. sajandil. Igal sammul võime näha (ja aeg-ajalt võib-olla isegi kogeda) suhet, mis algab erutava flirdiga, siis tuleb armumine, mille kestel on tunne, et see õnn jääb kogu eluks. Paari aasta pärast saabub tüdimus. Mees muutub ülbeks ja brutaalseks ning armastab napsu võtta. Naine hakkab näägutama ja kõik läheb aina hullemaks. Selleks ajaks on vähemalt üks laps juba siia ilma toodud ning osapooled keskenduvad kisklemisele selle üle, kellel on lapsele rohkem õigust. Tundub ju tuttav?