30 august 2013

Mihkel Mutt. Kooparahvas läheb ajalukku

Ootasin kaua, et see raamat minuni jõuaks. Vahepeal vaatasin "Tähelaeva", kus külaliseks Mihkel Mutt. Pärast ootasin veel kannatamatumalt. Ikkagi ei saanud ma aru, miks see romaan nii nõutud on. Nüüd saan.
Romaani alapealkiri on "Saatuselugusid seltskonnakroonikast". See kirjeldab kultuuriinimeste elu ja suhteid sügavast stagnaajast kuni kaasajani välja. Pole kellelegi saladuseks, et jutt käib Kuku klubi seltskonnast. Samas - üles on nopitud ajastu vaim ja selle muutumine ning kultuuritegijate roll ühiskonnas, tegelased on aga fiktsioon. Siiski usun, et samas seltskonnas liikunud inimesed võivad siit vabalt leida osakese iseendast. 
Nõukaaegsete boheemlaste koosviibimiste vaim on kergesti äratuntav. Kusagilt kerkib üles see tunne, mis tekkis kaheksakümnendate lõpus mingisse Supilinna ühetoalisse korterisse sattudes (või oli see hoopis kolmekorruselise mahajäetud maja pööning praegusel Näituse tänaval. Või hoopis kellegi korter Jaama tänava kandis. Või mõni lagunenud maapastoraat...). Olid mingid inimesed, neid oli palju ja suurem osa neist olid võõrad. Ometi oli uks lahti ja kõik võisid tulla. Igaüks oli omaette persoon ning vähimgi detail riietuses, käitumises ja keelekasutuses väljendas seda täiesti selgelt. Enamik ajas juttu, mille mõistmine nõudis tõsist pingutust. Aga räägiti. Koguni vaieldi. Mis sellest, et vahel oli tunne, et üks räägib aiast ja teine aiaaugust. Seejuures oli alkoholil päris oluline roll.
Omamoodi võiks seda pidada ajalooraamatuks. Mitte niisuguseks, milles toodud faktid on teaduslikult tõestatud, vaid pigem ajastu vaimu kandvaks kirjutiseks. Ja kui romaani esimene pool on lihtsalt vahva lugemine, siis mida lõpupoole, seda mõtlemapanevam see on. Tahaks küsida, kuhupoole me ikkagi liigume. Kõige selgemalt näitavad meie mõtteviisi arengut Illimari kirjad minategelasele. Neis on niivõrd suur annus peent irooniat ühiskonna aadressil. Samas luuakse seoseid, mis kohati sõnatuks võtavad. Võtame näiteks internetisuhtluse seose algelise hõimueluga:
"Kõik see, mis seni oli kaetud siivsuse looriga (näiteks ainevahetus), on järk-järgult saamas avalikuks ja vastastikku rõõmuga jälgitavaks. Uutes korterites ei ole eraldi vannitube, kööke ega peldikuid, kõik on ühes päratus ruumis koos. Seda peetakse üliväga loomulikuks. Samuti on igal inimesel piiramatud võimalused oma intiim- ja ainevahetuslik elu internetti välja riputada. Kui tänavale hunniku või loigu tegemise eest võib trahvida, siis virtuaalses pargis ei keela keegi kükitamast. Nii ongi igaüks kursis sellega, mida teine sööb ja kuidas pasandab. Kõik taandub sellele. Ring on täis saanud. Uus tasand on pealtnäha sofistikeeritum, aga see on pelk tehnikaküsimus, sisu on vana, asja olemus pole muutunud. Kõik on jälle koos nagu hõimus." (lk 354)
Niisuguseid lõike tahaks siia lisada veel ja veel, aga jäägu need ikkagi raamatusse. Kes tahab, loeb ise. 
Õhku jääb küsimus, mis tee see on, mille viimase poolsajandi jooksul oleme läbinud. Ja mis punkt see on, milles praegu asume? Ja kuhu see kõik üldse võib viia? Kas tagasi hõimuellu?
Minu meelest võiks see romaan vabalt olla gümnaasiumiõpilaste kohustusliku kirjanduse nimestikus. Kasvõi lisalugemiseks Eesti lähiajaloo kursuse juurde.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar