30 jaanuar 2013

Agatha Christie. Paddington 16.50

Tegelikult ma ei lugenud seda väljaannet. Lugesin hoopis 1976. aasta (läksin siis esimesse klassi!) Mirabilia-versiooni. Mulle meeldis lugeda veidi vananenud keelde tõlgitud ja tihedas kirjas kollakale paberile trükitud teksti. Teab mis esteetilist naudingut see ei pakkunud, aga see-eest oli sellel hoopiski hindamatu retro-võlu. Ja kui keegi juhtub teadma, missugune on selle raamatu kaanekujundus, siis see on suisa kirss tordil!
Agatha Christie on geenius, selles pole mingit kahtlust. Kirjutan meelega olevikus, sest raamatud on ju elus. Mitte keegi mitte kunagi ei ole suutnud kirjutada ridamisi raamatuid, millel on peensusteni välja töötatud ülimalt teravmeelne ja samas viimaste lehekülgedeni pinget pakkuv süžee. Mitte keegi ei suuda niisugusel moel kogu ümbritsevat olustikku lugeja ette manada. Ja mitte keegi ei suuda sellesse raamistikku asetada niivõrd värvikaid karaktereid. Just klassikalises stiilis ülim korrektsus on Christie kaubamärk.
Võib võtta ükskõik millise Christie raamatu, ikka on see ood vaheda mõistuse ja naiseliku intuitsiooni koosmõjule. Selle tandemi rakendab tööle tähelepanelik vaatlus, mis paneb tallele iga detaili. Just käesolevas raamatus ütleb Miss Marple, et inimkarakterid võivad üksteisele millegi poolest sarnaneda ning tähelepanelik vaatleja oskab neist sarnasustest oma järeldused teha. Selleks, et olla teiste inimeste suhtes tähelepanelik, ei pea sattuma mõrvapaigale. Igasugune tähelepanelikkus tuleb kasuks omavahelisel suhtlemisel.
Selles raamatus hakkab sündmusik hargnema veidi omapärasest olukorrast. Üks vanem daam näeb rongi aknast, kuidas kõrvalrongis kägistatakse naine. Ta üritab sellest võimudele teada anda, kuid keegi ei võta teda tõsiselt. Siin tõttab appi Miss Marple. Seejuures ei ole laipa, ei ole otseselt tuvastatavat mõrvapaika, ei ole isegi mitte kindel, kas sündmus tegelikult toimus või mõtles pealtnägija selle ise välja...

27 jaanuar 2013

Juha Vuorinen. Kristiani teismeaastad

Kaanepilt ütleb kõik. Täpselt selline on see raamat ka seestpoolt. Kuna tegemist on "Kristiani noorusaastate" järjega, siis polegi eelnevale sissekandele midagi lisada. Ikka samad teemad: erektsioon, homofoobia, pruudid, vanemad. 
Pean tunnistama, et kaks Vuorineni raamatut järjepanu on liig mis liig. Ja ravitoimet ei paista sel ka olevat - enesetunne muutub järjest viletsamaks ja palavik tõuseb. Tundub, et mu naljalainete vastuvõtja on lootusetult rikki läinud.

26 jaanuar 2013

Juha Vuorinen. Kristiani noorusaastad

Mis asi see nali üldse on? Kas see on kõiksuses eksisteeriv absoluutne nähtus, mis oma olemasoluks inimesi ei vaja? Või hoopiski inimese enda poolt lendu lastud võnkesagedus, mille teine jälle kinni püüab ja selle mõjul naerma hakkab? Pigem ikka vist viimane. Sel juhul meenutab see küll raadiolaineid, mida kusagilt kaugelt saatajaga õhku paisatakse ning mida me siis oma kodus vastuvõtjaga kenasti kuuldavaks teha saame. Aga sagedusi on erinevaid ja iga vastuvõtja kõiki sagedusi hääleks muuta ei saagi. Ja siis veel need inimesed, kes varjatud naljalaine leiavad ja siis omaette naerda pugistavad. Neid peetakse millegipärast totakateks, sest teised ei saa aru, mida nad naeravad, aga sellest pole ju ka midagi. Nali iseenesest on ju hea ja tervislik asi, eriti siis, kui oled haigevõitu. 
Sellepärast siis võtsin jälle kindla peale minnes Juha Vuorineni raamatu kätte ja püüdsin sellesse peidetud naljasagedused kinni. Sain vist hakkama küll. Ma arvan, et suur osa inimesi on midagi Vuorineni raamatutest kuulnud. Enamasti räägitakse tema joodiku-lugudest. Aga see raamat läheb ajas tagasi ning kirjeldab hilisema joodiku lapsepõlve, tema suhteid vanematega, seksuaalsuse arengut. Loomulikult on see kõik kajastatud läbi kõverpeegli, sest muidu ju nalja ei saagi (sama temaatikat saaks käsitleda ka läbi kuiva teadusteksti, aga kas see midagi juurde annaks?). Eriti hästi on autor tabanud teismelise ja tema vanemate suhteid. Nimelt on üsna tavaline, et selles vanuses hakkab inimene arvama, et tema vanemad on lollid, vanad, mõttetud ja imelikud. Samas tahaks nagu vahel kalli ja musi ka, aga nii piinlik on.  Ja kui ta siis leiab veel mingeid jälgi vanemate seksuaalsusest, siis näib see eriti hirmus. Aga ega see vanemate poolt vaadatuna ka sugugi teistmoodi ole: ikka tahaks, et laps jääks väikeseks ja nunnuks. Ja kui ta siis ükskord täiskasvanute asja proovima hakkab ning sellega kogunisti vahele jääb, on ehmatus suur. 
Mina naersin. Võib-olla tuleb see sellest, et asjalikud naljapiirangud on haiguse tõttu kõvasti nõrgenenud. Aga mis sellest. Võimalik, et leidub inimesi, kes Vuorineni raamatuid labaseks peavad.

24 jaanuar 2013

Yann Martel. Pii elu

Paljud käivad kinos, mina loen raamatut ja olen kindel, et viimane on etem. Antagu mulle andeks minu eelarvamused, aga paraku tavaliselt see ju nii on.
Wikipedia tutvustab "Pii elu" seiklusromaanina. See on väga ühekülgne lähenemine. Kes seiklust tahab, mingu kinno, romaan jätab seikluse tagaplaanile ja keskendub millelegi enamale. Suur osa raamatutest räägib suhetest. Inimestevahelistest suhetest. See raamat räägib ka suhetest, aga palju laiahaardelisemalt ja veidi harjumatul viisil: inimese suhtestumisest looduse ja kõiksusega. Sellest, mis meile viimasel ajal ehk kaugeks kipub jääma...
Merehädalistest jutustavaid lugusid on trükitud küll ja küll. Võtame näiteks "Robinson Crusoe". Võiks arvata, et see temaatika kipub igavaks jääma, aga nii see siiski pole, sest siduva seiklusliku jutustusega liidab autor sügavaid mõtisklusi.
Raamatu alguses tutvub peategelane Pii erinevate usunditega ning ei suuda traditsioonilisel kombel seda ühte ja õiget enda jaoks välja valida. Nii jääbki ta pendeldama erinevate pühakodade vahel ning leiab, et kõik nad esindavad tõde. Paraku aga ei suuda nende usundite Pühad Isad seda mõista: igaüks väidab, et tema esindab just seda ainust ja õiget. Niisugune mõtisklus on lihtne ja lühike ekskurss erinevate usundite õpetuslikesse iseärasustesse. Loomulikult ei ole see süstemaatiline usundiõpetuse õpik, aga abiks ikka.
Minu jaoks on põnevaim osa romaanist kõik see, mis puudutab loomapsühholoogiat. Ei ole ju mingi saladus, et olen suur loomasõber ja mul tõesti ei oleks midagi selle vastu, kui saaksin kodus pidada näiteks elevanti. Paraku ei anna reaalsus selleks vähimatki võimalust. Seepärast siis jäävad minu osaks kass ja koer. Neid tähelepanelikult jälgides on võimalik õppida nii mõndagi. Autor kirjeldab metsikute loomade käitumist nii loomulikus keskkonnas kui vangistuses. Samas lisab ta ohtralt selgitusi, kuidas võiks loom ennast ühes või teises situatsioonis tunda. Nii mõndagi seika lugedes tabas mind ahhaa-elamus: just seda olen oma loomade käitumises märganud. Nii et omamoodi võiks raamatut käsitleda loomapsühholoogia lühikokkuvõttena. 
See ei ole lasteraamat. Tõsine täiskasvanute tükk ta ka päriselt ei ole. Pigem rubriigist "Midagi kõigile".

19 jaanuar 2013

Andrei Ivanov. Hanumani teekond Lollandile

Kui üks raamat läbib Eesti Rahvusringhäälingu uudistekünnise, siis peab selles midagi olema. Sestap otsisin selle välja. Esmalt köidab muidugi raamatu kaanekujundus, mis on segadusseajav kompott teravmeesusest, maitsetusest ja veel millestki tabamatust. Raamatut lugedes saab mõistetavaks, miks just selline: sisu vastab täielikult vormile.
Raamatu peategelane on Indiast pärit Hanuman, kes elab illegaalina Taanis ning kelle Ameerika unistus muteerub ajapikku unistuseks Lollandist - paradiisisaarest, kus ta võiks lõpuks ometi oma unistuste elu elama hakata. Unistuste elu aga tähendab tema jaoks palju kauneid naisi ja piisavalt mõnuaineid. Selleks, et sinna jõuda, kasutab ta üpris veidraid vahendeid, mida teps mitte seaduslikeks pidada ei saa. Paraku on ta nõrkuseks aga alkohol, narkootikumid ja prostituudid, nii et riukalikult teenitud raha libiseb sõrmede vahelt läbi ning mees ei pääse kusagile...
Omamoodi on see raamat teravmeelne iroonia Õhtumaade tsivilisatsiooni aadressil. Spengleri traditsioone kandes käsitleb autor sama temaatikat, kuid lähtub tänapäeva olusitkust. Üpris naljakas on lugeda hinnangut euroopalikule eluviisile mitte-eurooplase vaatenurgast: kõik on liiga raamistatud ja paigas, nii et inimesed on justkui pisikesed mutrikesed suures masinavärgis. Ja oma elu üle otsustada pole praktiliselt võimalik. Sellele vastandub ebaseadusliku sisserändaja elustiil, millel sisuliselt ei olegi reegleid. Neid kahte kõrvuti jälgida on vägagi naljakas.
Romaan paistab silma eriliselt mahlaka keelekasutuse poolest, mis on tõlkeraamatu puhul täiesti ebatavaline. Tõlkija ja toimetaja on siinkohal küll kiituse ära teeninud. Samuti tasub silmas pidada erinevaid tegelaskujusid, kellest siin puudust pole. Näiteks venelase Potapovi kasutütar Liza, kes armastab süüa väga veidraid asju ning kelle eriliseks kireks on erinevate tuubide tühjakspigistamine. Niisuguseid värvikaid tüüpe leiab siit veel ja veel.
Kindlasti ei maksa loetust otsida traditsioonilist süžeed. Seda lihtsalt pole. On midagi muud ja just see teebki loetu huvitavaks. Veel tasuks mõelda selle üle, kas see, millest me unistame, ei ole meil mitte käes. Lihtsalt me ise ei märka seda. Nõndamoodi elab Hanuman oma teekonnal Lollandile tegelikult kogu aeg ideaalset Lollandi-elu ja samal ajal unistab sellest.

08 jaanuar 2013

E. L. James. Viiskümmend halli varjundit

Uus aasta algas suure pauguga nii reaalsuses kui ka raamatute keskel. Ilutulestik Vilniuses oli seninägematult võimas ja kestis kaua. Sama võib öelda aasta esimese loetud raamatu kohta. Nii, nagu öise kõmmutamise kohta on inimestel väga vastakaid arvamusi, nii ka selle raamatu kohta. Ei saa olla nii, et lugu saab loetud ja lugeja ütleb: Oli kah! See pole sedasorti raamat. Arvamusteskaalal ei saa siin kindlasti olla viitkümment halli varjundit: on kas täiesti must või täiesti valge.
Raamatu minategelane on seksuaalselt täiesti kogenematu noor naine, kes ei arva endast just hästi: ta peab ennast koledaks, saamatuks, kohmakaks ja silmapaistmatuks. Juhuse tahtel kohtub ta silmapaistva mehega, kes on rikas, edukas, kaunis (kreeka jumal), kuid samas külm ja äärmiselt mõistatuslik. Nii need asjad siis minema hakkavadki. Tärkavat suhet võiks võrrelda browni liikumisega, kus kinnises ruumis kaootiliselt liikuvad osakesed aeg-ajalt üksteisega kohtuvad, põrkuvad ja siis üksteisest jälle kaugemale sööstavad. Omamoodi on see inimühiskonna kontsentreeritud mudel, sest - mis seal salata - meiega juhtub ju pidevalt sama, tahame me siis seda või mitte. Paigalseisu pole olemas ja iseenda elu absoluutne juhtimine on ka võimatu. Ikka saabub keegi, kes annab meile tõuke ja me hakkame liikuma planeeritust erinevas suunas.
Arvustused, mida seni olen lugenud või kuulnud, keskenduvad peamiselt romaani pornograafilisele aspektile. Kipun arvama, et niisugune lähenemine on piiratud ja ühekülgne. Esiteks - ma ei nimetaks seda pornograafiaks, vaid sügavaks seksuaalsuse analüüsiks. Pornol ja seksuaalsusel on teineteisega väga vähe ühist: pornograafia on otseselt tehnilisele sooritusele suunatud ärilisel eesmärgil toimiv tööstusharu, mille eesmärgiks on tarbija sugutungi ergutada. Tõsi küll - eks raamatumüük ole ka ju äri ja ilmselt see raamat täidab ka ühe osade lugejate seas seda teist eesmärki. Aga ikkagi ei pea ma seda pornograafiaks.
Seksuaalsuse väljendamisega on meie ühiskonnas tõesti kummalised lood. Ühest küljest on see jätkuvalt tabuteema nagu ka vananemine ja surm. Inimesed ei räägi sellest ausalt ja avameelselt, ja kas peakski? Teisest küljest toimib kogu meie kollane ajakirjandus ja reklaamiturg puhtalt seksuaalsusel ja naudingukultusel, kuid siin on välja kujunenud omad reeglid ja nende ületamine tähendab sisenemist tabude maailma. Antud romaan paistabki silma selle poolest, et ta astub üle ühiskonnas kehtivatest kirjutamata seadustest. Autor on tõepoolest väga julge ning teda võib võrrelda keskajal elanud inimestega, kes julgesid välja astuda kanoonilistest raamidest ning rääkida asjadest nii, nagu nad neid tegelikult nägid. Sellised inimesed tembeldati enamasti nõidadeks või ketseriteks ning nad leidsid õnnetu lõpu. Ühiskond ei salli liiga teistsuguseid. Õnneks ei ole meil enam keskaeg (ehkki vahel tundub, et ida pool siiski on), teisitimõtlejaid ei karistata.  
Jah, pornograafilise sisuga kirjandust leiab poodidest ja raamatukogudest küll ja küll, kuid enamasti on need lamedad ja labasevõitu (olen kunagi tänavalt haiglasse sattununa isegi mõned läbi lugenud, sest suurt raamatuvalikut võtta ei olnud, tuli lugeda seda, mis oli). "Viiskümmend halli varjundit" ei ole labane, mis sellest, et sisaldab väga detailselt kirjeldatud ebatavalisi seksistseene.
Kurb on see, et äärmise intensiivusega kujutatud seksistseenid kipuvad romaanis varjutama kõik muu. Aga just see kõik muu ongi raamatu iva, mis sellest, et autor kasutab selle väljendamiseks mõnevõrra tavatuid vahendeid. Võtame näiteks Dominandi ja Alistuja temaatika. Laias laastus võib ju enamikku inimesi näha just nendes rollides. Igapäevaelus on ju olemas need, kes asjade üle otsustavad ning ei talu mitte mingisuguseid järeleandmisi. Lisaks iseenda elule teevad nad otsuseid ka teiste üle ning seda niisugusel moel, et teised on nõus ja kiidavad isegi takka. Ja samas on inimesi, kellele meeldibki alistuda. Nad ei julge otsuseid teha ega nende eest vastutust võtta ning nii just ongi mugav. Kindlasti ei saa seda skeemi pidada mustvalgeks, siin on olemas vähemalt viiskümmend halli varjundit.
Olen kuulnud arvamust, et see romaan peaks olema keskkooliõpilaste kohustuslikul lugemislaual. Samas olen kuulnud arvamust, et seda ei tohiks noortele üldse lugeda anda. Usun, et tõde on kusagil vahepeal. Miks mitte lugeda, kui inimene on piisavalt iseseisva mõtlemisega, et loetust oma järeldused teha? Samas võivad konservatiivsemad inimesed selle lugemisest päris tõsise vapustuse saada.
Raamatu tagakaanel on kirjas, et see on vabastav. See kirjeldus on eksitav. Lugemist lõpetades on küll pigem vaimse ahistatuse tunne. Palju jääb lahtisi otsi, mis vajavad seedimist. Väikese ajalise distantsiga on mõistetav, miks romaani just selle sõnaga iseloomustatakse: see lõhub meie enda sisemaailma nähtamatuid piire. Ja teinekord võib niisugune lõhkumine olla päris kasulik ja vabastav.
Raamat on võrreldav kange alkoholiga. See võib olla teatud tingimustel ja väikestes kogustes hea, kuid sellega ei maksa liiale minna. Igaüks peab oma piire tajuma.