Juha Vuorinen. Kristiani noorusaastad

Mis asi see nali üldse on? Kas see on kõiksuses eksisteeriv absoluutne nähtus, mis oma olemasoluks inimesi ei vaja? Või hoopiski inimese enda poolt lendu lastud võnkesagedus, mille teine jälle kinni püüab ja selle mõjul naerma hakkab? Pigem ikka vist viimane. Sel juhul meenutab see küll raadiolaineid, mida kusagilt kaugelt saatajaga õhku paisatakse ning mida me siis oma kodus vastuvõtjaga kenasti kuuldavaks teha saame. Aga sagedusi on erinevaid ja iga vastuvõtja kõiki sagedusi hääleks muuta ei saagi. Ja siis veel need inimesed, kes varjatud naljalaine leiavad ja siis omaette naerda pugistavad. Neid peetakse millegipärast totakateks, sest teised ei saa aru, mida nad naeravad, aga sellest pole ju ka midagi. Nali iseenesest on ju hea ja tervislik asi, eriti siis, kui oled haigevõitu. 
Sellepärast siis võtsin jälle kindla peale minnes Juha Vuorineni raamatu kätte ja püüdsin sellesse peidetud naljasagedused kinni. Sain vist hakkama küll. Ma arvan, et suur osa inimesi on midagi Vuorineni raamatutest kuulnud. Enamasti räägitakse tema joodiku-lugudest. Aga see raamat läheb ajas tagasi ning kirjeldab hilisema joodiku lapsepõlve, tema suhteid vanematega, seksuaalsuse arengut. Loomulikult on see kõik kajastatud läbi kõverpeegli, sest muidu ju nalja ei saagi (sama temaatikat saaks käsitleda ka läbi kuiva teadusteksti, aga kas see midagi juurde annaks?). Eriti hästi on autor tabanud teismelise ja tema vanemate suhteid. Nimelt on üsna tavaline, et selles vanuses hakkab inimene arvama, et tema vanemad on lollid, vanad, mõttetud ja imelikud. Samas tahaks nagu vahel kalli ja musi ka, aga nii piinlik on.  Ja kui ta siis leiab veel mingeid jälgi vanemate seksuaalsusest, siis näib see eriti hirmus. Aga ega see vanemate poolt vaadatuna ka sugugi teistmoodi ole: ikka tahaks, et laps jääks väikeseks ja nunnuks. Ja kui ta siis ükskord täiskasvanute asja proovima hakkab ning sellega kogunisti vahele jääb, on ehmatus suur. 
Mina naersin. Võib-olla tuleb see sellest, et asjalikud naljapiirangud on haiguse tõttu kõvasti nõrgenenud. Aga mis sellest. Võimalik, et leidub inimesi, kes Vuorineni raamatuid labaseks peavad.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Kujutis
  Kasutan krimiromaane argielust põgenemiseks. Kindlasti on olemas erinevaid põgenemismeetodeid, kõige levinum ehk on telekas. Mõnele on "abiks" alkohol. Mina eelistan siiski raamatuid. See siin on kergesti loetav, lihtsalt kirjutatud ja samas köitev - väga hea põgenemisvahend. Ühes mahajäänud külas kaob jäljetult 17-aastane neiu. Juhtumit saadetakse Stockholmist uurima kaks politseinikku - mees ja naine. Viimane on samast külast pärit, kuid 14-aastasena sealt lahkunud. Loomulikult kerkivad üles erinevate paikade ja inimestega seotud mälestused, mis on kõike muud kui meeldivad. Ja selle kõrval on vaja veel kadunud tüdruk üles leida. Paralleelselt jooksevad kolm lugu: uurimine, Annabelle'i viimane päev ja lugu kahest tüdrukust, mille seost kahe esimesega on raske leida. Loomulikult jooksevad kõik kolm lugu omavahel lõpuks kokku. Selles on palju valu ja traagikat ning õnnelikku lõppu sellel ei ole.  Mingil hetkel tekkis lugedes küsimus: mis paneb inimesi tagasi minema sinna
Lisateave

Jonas Jonasson. Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad

Kujutis
Jonas Jonassoni huumor on lihtsalt väga üle võlli. Omapärane ja piiri peal, nii et igaühele ei pruugi see sobida. Aga mulle meeldib. Meeldib see, et jaburused, mis ühiskonnas reaalselt olemas on, pannakse teise võtmesse ja sellise nurga alt vaadatuna paistavad need veel jaburamad.  Peaaegu igaühel on olnud olukordi, kus tuleb endalt küsida: kuidas edasi? Kuidagi tuleb ellu jääda, midagi teha, et elatist hankida. Jonasson on loonud kolm täiesti erinevat karakterit, kes pealtnäha kuidagi omavahel kokku sobida ei saa. Ometi hakkavad nad koos genereerima plaane, kuidas elamiseks raha hankida. Seejuures on kõik äri-ideed äärmiselt loomingulised ja väljuvad hea maitse piiridest. Eriti lahe on nende kiriku-projekt, aga ilmselt võib see kirikuorganisatsiooni tõsiselt võtvate inimeste seas nurinat tekitada. Tegelikult ei ole ju tänapäeval mitte miski nii püha, et selle üle nalja visata ei tohiks. Ja samas on üles korjatud need jooned, mis tegelikult olemas on, lihtsalt mitte nii nähtaval k
Lisateave

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja

Kujutis
15. sajandi Liivimaa. Vastuolud Tallinna linna ja loodava kloostri vahel. Apteeker Melchior, kes igale poole oma nina topib. Palju mõrvu ja muidu koledaid tegusid. Palav ja romantiline, kuid samas õnnetu armastus. Igaühel oma tõed, mis omavahel ei ole kooskõlas. Palju saladusi. Võim, au ja positsioon... Tegelikult ei ole "Pirita kägistaja" sugugi nii kuiv nagu eeltoodust järeldada võib. Vastupidi - hoopis mahlakas on. Ja mahlakaks teevad selle ajalooline taust ning Melchiori värvikas isik. Sissejuhatuses kirjeldatakse ajaloolist situatsiooni, eelkõige Pirita kloostri asutamislugu ja sellega seotud pingeid Tallinna linnaga. Oluline on ka kloostri päevakava reprodutseerimine, mis annab lugejale parema pildi, et orienteeruda ajas. Kellaaegadest siin ei saa ju juttugi olla. Seega peab üks sõrm vähemalt esialgu olema romaani esimeste lehekülgede vahel, et üleüldse aru saada, millisel kellaajal tegevus käib. Põnev on kõik, mis puudutab kloostrikorda ja võimu ning rollide jagun
Lisateave