Juha Vuorinen. Kristiani noorusaastad

Mis asi see nali üldse on? Kas see on kõiksuses eksisteeriv absoluutne nähtus, mis oma olemasoluks inimesi ei vaja? Või hoopiski inimese enda poolt lendu lastud võnkesagedus, mille teine jälle kinni püüab ja selle mõjul naerma hakkab? Pigem ikka vist viimane. Sel juhul meenutab see küll raadiolaineid, mida kusagilt kaugelt saatajaga õhku paisatakse ning mida me siis oma kodus vastuvõtjaga kenasti kuuldavaks teha saame. Aga sagedusi on erinevaid ja iga vastuvõtja kõiki sagedusi hääleks muuta ei saagi. Ja siis veel need inimesed, kes varjatud naljalaine leiavad ja siis omaette naerda pugistavad. Neid peetakse millegipärast totakateks, sest teised ei saa aru, mida nad naeravad, aga sellest pole ju ka midagi. Nali iseenesest on ju hea ja tervislik asi, eriti siis, kui oled haigevõitu. 
Sellepärast siis võtsin jälle kindla peale minnes Juha Vuorineni raamatu kätte ja püüdsin sellesse peidetud naljasagedused kinni. Sain vist hakkama küll. Ma arvan, et suur osa inimesi on midagi Vuorineni raamatutest kuulnud. Enamasti räägitakse tema joodiku-lugudest. Aga see raamat läheb ajas tagasi ning kirjeldab hilisema joodiku lapsepõlve, tema suhteid vanematega, seksuaalsuse arengut. Loomulikult on see kõik kajastatud läbi kõverpeegli, sest muidu ju nalja ei saagi (sama temaatikat saaks käsitleda ka läbi kuiva teadusteksti, aga kas see midagi juurde annaks?). Eriti hästi on autor tabanud teismelise ja tema vanemate suhteid. Nimelt on üsna tavaline, et selles vanuses hakkab inimene arvama, et tema vanemad on lollid, vanad, mõttetud ja imelikud. Samas tahaks nagu vahel kalli ja musi ka, aga nii piinlik on.  Ja kui ta siis leiab veel mingeid jälgi vanemate seksuaalsusest, siis näib see eriti hirmus. Aga ega see vanemate poolt vaadatuna ka sugugi teistmoodi ole: ikka tahaks, et laps jääks väikeseks ja nunnuks. Ja kui ta siis ükskord täiskasvanute asja proovima hakkab ning sellega kogunisti vahele jääb, on ehmatus suur. 
Mina naersin. Võib-olla tuleb see sellest, et asjalikud naljapiirangud on haiguse tõttu kõvasti nõrgenenud. Aga mis sellest. Võimalik, et leidub inimesi, kes Vuorineni raamatuid labaseks peavad.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse kõiki ja kõike
Lisateave

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Kujutis
  Kasutan krimiromaane argielust põgenemiseks. Kindlasti on olemas erinevaid põgenemismeetodeid, kõige levinum ehk on telekas. Mõnele on "abiks" alkohol. Mina eelistan siiski raamatuid. See siin on kergesti loetav, lihtsalt kirjutatud ja samas köitev - väga hea põgenemisvahend. Ühes mahajäänud külas kaob jäljetult 17-aastane neiu. Juhtumit saadetakse Stockholmist uurima kaks politseinikku - mees ja naine. Viimane on samast külast pärit, kuid 14-aastasena sealt lahkunud. Loomulikult kerkivad üles erinevate paikade ja inimestega seotud mälestused, mis on kõike muud kui meeldivad. Ja selle kõrval on vaja veel kadunud tüdruk üles leida. Paralleelselt jooksevad kolm lugu: uurimine, Annabelle'i viimane päev ja lugu kahest tüdrukust, mille seost kahe esimesega on raske leida. Loomulikult jooksevad kõik kolm lugu omavahel lõpuks kokku. Selles on palju valu ja traagikat ning õnnelikku lõppu sellel ei ole.  Mingil hetkel tekkis lugedes küsimus: mis paneb inimesi tagasi minema sinna
Lisateave

F. Scott Fitzgerald. Suur Gatsby

Kujutis
Jälle läksin moevooluga kaasa. Film ju lööb kõvasti laineid, vaja siis raamat ka üle lugeda. Kirjandusklassika ekraniseeringute põhiväärtus selles seisnebki, et nad panevad inimesi huvi tundma unustatud raamatute vastu.  Ütlen ausalt, et ma pole filmi näinud. Olen siit-sealt midagi lugenud ja üldiselt on hinnang võrreldes raamatuga kehvapoolne. Olevat film, millel ei ole õieti hinge. Vaatasin mõned treilerid läbi ega osanud midagi otsustada. Tundus pildiliselt väga ilus, selline "Titanicu" tüüpi film. Ja muusikat tundus olevat ohtralt. Filmilikult suurejoonelist. Eks kinotööstus tahab ka hästi elada, nii et selliste filmide tootmine on mõistetav. Tegelikult oli sellel treilerite vaatamisel siiski oma positiivne mõju, sest see juhatas väga hästi sisse eelmise sajandi kahekümnendate džässiolustiku, mida raamatus oleks olnud märksa raskem tabada. Minu meelest ei olegi väidetav tühi glamuur selles filmis paha, sest raamatus on sama sõnum väga jõuliselt sees. Kahekümn
Lisateave