Oswald Spengler. Õhtumaa allakäik
Kunagi varajases nooruses sain kätte sellesama töö, mis oli umbes viies koopia kirjutusmasinal trükitud eksemplarist. Ega sealt suurt midagi näha ei olnud ja ega ma suurt midagi aru ei saanud, aga läbi lugesin, sest see oli keelatud. Ja keelatud vili on ju magus.
Mõni aeg tagasi lugesin Alar Tammingu "Jalutuskäik raha alkeemiasse" ja mul tuli isu Spenglerit uuesti uurida, sest päris mitmes kohas ta sellele viitab. Ikka on hea aeg-ajalt midagi tõsisemat kätte võtta, avardab veidi maailmapilti. Ma siiski ei hakanud originaalvarianti ette võtma, eesti keeles on ta ju ka olemas, aga mulle tundus ta siiski liiga tõsine tükk. Võib-olla kunagi hiljem. Loomulikult on olemas erinevad teooriad ja igaüks neist on looja seisukohalt õige, aga absoluutset tõde pole ju olemas. Tore on tunnistada, et asju saab alati vaadata mitmel moel ja mida rohkem võimalusi sa selleks näed, seda tolerantsem sa oled.
Spengleri ajalookäsitlus ei põhine niivõrd faktidel, kuivõrd intuitsioonil. Ta toob välja maailma ajaloo erinevate kultuuride arenguetapid ja otsib neist sarnasusi ning selle põhjal määratleb kultuuri (ja kogu tsivilisatsiooni) allakäigu tunnused. Ühest küljest teeb ta seda mõtteviisi tasandil, teisest küljest aga toob välja konkreetsed nähtused ühiskonnas. Ja siin on väga palju äratundmisrõõmu (või -kurbust). Selle käsitluse põhjal võib küll arvata, et oleme omadega üsna varsti uppis. Ja see on paratamatu, üksikisikuna ei anna siin midagi ära teha. Toon siin suvalises järjekorras mõned mõtted, mille alla kriipsutasin (pange tähele: teos ilmus 1918-1922!):
Mis puutub praegust ajakirjandust, siis võib vaid unistaja rahul olla, kui see on "põhiseaduslikult vaba", asjatundja aga küsib vaid, kelle käsutusse see kuulub.
Ajakirjandus ja elektriline teateteenistus hoiavad rahvaste ning tervete mandrite teadvust päevast päeva, aastast aastasse lööksõnade ja seisukohtade uimastava marutule all.
Tuleb tunda aega, milles elatakse --- kes usub elu pealispinda, avalikku arvamust, suuri sõnu ja päevaideaalse, sellele ei ole sündmused jõukohased.
Valitseva kihi puudulikud valitsemisomadused levitavad ka valitsetavais kindlusetusetunnet.
Maailmarahu ajastu algab üldise leppimise soovidega ning lõpeb sellega, et keegi enam kätt ei liiguta, kui õnnetus naabrit tabab.
Rohkem kui kunagi enne on leidurid kaasa tõmmatud sõjaliste eesmärkide teenimisele.
Valimiskampaania oma hääletamissedelite, ässitamisega sõnas ja kirjas on tõelikult kestev kodusõda.
Riigi teguvõimsus ei baseeru mitte kirjutatud põhiseadusele, vaid hästi töötavale valitsusele.
Moodne maailm idealiseerib eesmärke ja tööd.
Ja nii võiks jätkata... Siin pole tõesti midagi rohkem kommenteerida...
Kommentaarid
Postita kommentaar