Raamatukoi lugemislood

  Camdeni surnukuuri vanemlaborant Cassie Raven on üks kummaline kuju. Vähe sellest, et ta on tätoveeringute ja kehaneetidega mustapäine noor naine, kes on kimpus viinaga. Lisaks kõigele räägib ta ka surnutega. Selles loos annab tema vanaema pärast insulti teada, et Cassie vanemad ei surnudki autoõnnetuses. Hoopis isa olevat tapnud ema ja läinud eluaegsesse vangistusse. Niisiis saab Cassie teada, et ta isa on elus. Pealegi on mees ennetähtaegselt vabanenud.  Cassie võtab endale pähe, et kohus tegi ülekohtuse otsuse ja tapja on keegi teine. Ta asub omal käel asja uurima. Juba varasemast on tal olnud kokkupuude seersand Flytega ja temalt palub ta info hankimisel abi. Lugu kisub väga segaseks, mängu tuleb mitmeid kõrvaltegelasi, kellel kõigil on lähiminevikus isiklik kokkupuude surmaga. Loomulikult jõuab Cassie lõpuks tõeni ja nii, nagu sedasorti raamatutele kohane, on lõpus ikka väike märul ka.  Selle raamatu peategelane ei ole Cassie. Peategelaseks on hoopis Surm, aga seda ei näidata si

  Hakkasin raamatut lugema ja umbes viiekümnendal leheküljel taipasin, et olen paar aastat tagasi seda lugenud. Üks situatsioon oli lihtsalt niivõrd eriline ja äratuntav. See oli niisugune: üks ema väljub korraks rongist ja jätab oma lapse magama. Loomulikult on tal plaanis lihtsalt hetkeks välja hüpata ja kohe tagasi tulla. Aga siis palub temalt abi üks naine, kelle koer on krampides. Ja nii sõidabki laps rongiga edasi, aga ema jääb maha. Kui rong Stockholmi jõuab, on laps kadunud.  Kuigi teadsin, et olen seda lugenud, ei saanud ma ikkagi raamatut käest ära panna. See on kvaliteedimärk. Või on mul siis hoopiski halb mälu? Tegelikult teadsin üldjoontes, kuidas lugu lõpeb, nii et kaldub ikkagi arvama, et tegemist on hea raamatuga.  See on krimilugu, üks paljudest. Aga ta on kirjutatud kuidagi elegantselt, puhtas stiilis. Ka veriseid lugusid saab kirjutada elegantseks. Siinkohal ei hakka ma jällegi kõike ümber jutustama. Sellel lugemisel köitis mind hoopiski meeskonnatöö. Hulk politseini

  Vähe on neid raamatuid, mida tasub mitu korda lugeda. Ma ei tea, mitmendat korda ma juba "Alkeemikut" loen. Ilmselt rohkem kui viiendat ja vähem kui kümnendat. Ma tean selle sisu peast, aga mingil hetkel tuleb jälle "Alkeemiku" isu - ja ma loen seda jälle. See on niisugune raamat, millest iga kord nopid välja just selle, mis praegusel hetkel vajalik.  See on mõistujutt, mille ridade vahele on palju peidetud. Jah, seda võib lugeda lihtsalt loona, aga siit võib leida midagi muud, seda, mis pole sõnadesse pandav. See on lugu inimeseks-olemisest, armastusest ja Oma Loo otsimisest. Tavaliselt tunnistame me alles kellegi kirstu kõrval, et see inimene elas mingit lugu. Aga iseenda loo peale me ei mõtle. Aga mis lugu ma siis elan? Millist teed käin ja mis on mu püüdlused? Ja kui palju ma seda kõike peaks juhtima? Sageli on nii, et tahame midagi saavutada ning selleni jõudmine on teekond. Ja kui oleme jõudnud lõpp-punti, siis selgub, et see kõik on olnud siinsamas, me liht

  See siin ei ole mingi arvustus. Selliseid raamatuid ei saa arvustada, need liigituvad igasugustest kategooriatest väljapoole. Küsimus on lihtsalt selles, kas lugeja võtab neid tõsiselt või mitte. Aga fakt on ju see, et igaühel on keha, emotsioonid ja mõtted. Ja igaühel on intellekt ja omaenda mina. Aga kus need kaks viimast on? Äkki on kadunud? Ilmselt enamusel ongi. Mõni tahab need üles leida, mõni mitte. Kui oled harjunud ringi tormama, pea tuult täis, siis on valus küll, aga midagi muuta ka ei julge. Ebamugav ju.  Aga ebamugav on nii või teisiti. Äkki oleks mõistlikum teha mõned valuvõtted, et endaga paremini läbi saama hakata. Iseendaga läbisaamine on elus vast kõige keerulisem. Öeldakse, et kõik inimesed sünnivad, surevad ja peavad nende kahe sündmuse vahel iseendaga elama. Tüütutest kaaslastest on võimalik hea tahtmise korral vabaneda, aga iseendast mitte. Ja see on probleem. Mida vanemaks me saame, seda rohkem taaka endaga kanname. Kõikvõimalikud seosed ja skeemid, mis pärivad

  Ma olen neid Doggerlandi raamatuid täitsa tagurpidi lugenud. See on nüüd siis vist esimene. Muidu oli kogu aeg küsimus, kuidas Kareni koju on saanud kolleegi tütar Sigrid ja kodutu muusik Leo. Siit tuleb see nüüd lõpuks välja. Ja veider on see, et lugem hakates tundus stiil kuidagi värske, justkui ma polekski varem selle kirjaniku raamatuid lugenud. Järelikult sobib.  Doggerland on väljamõeldud saarestik kusagil Põhjameres Inglismaa ja Taani vahel. Nii, nagu Põhjamaade krimile omane, on esindatud kaks elementi: tubli naispolitseinik ja veidi karmivõitu rand. Need lihtsalt peavad olema. Aga lugu ise on huvitava ülesehitusega ja lõpplahendus mõnevõrra ootamatu. Sellist varianti ei osanud lugedes küll arvata.  Karen magab purjus peaga kogemata oma ülemusega, kes on ülbe naistevihkaja. Hommikul hiilib ta hotellist välja ja loomulikult kahetseb oma tegu. Samal hommikul tapetakse sama ülemuse endine naine. Kuna ülemus ei saa juhtumi uurimist juhtida, siis peab seda tegema Karen. Aga väga k

  Jonas Jonasson on värvikate tegelaskujude loomise meister. Tema raamatute võlu ei seisne niivõrd tegevuses, kuivõrd just tegelastes, kes tema loodud seiklustesse sattuvad. Ja see raamat ei ole erand. Kui "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja..." on uudne ja värske, algusest lõpuni, siis järgnevad raamatud ei paku tegevuse osas suuri üllatusi: jaburad ja mingit otsa pidi poliitilised sündmused, mis viivad absurdsuseni. Aga tegelaskujud - see on pärl. Siin nad on: Idioot. Johan, lapsest peale suure venna poolt ära lollitatud ja taga kiusatud ilma, et ta ise sellest aru saaks. Kogu elu on talle sisendatud, et ta on täielik idioot ja sellena ta ka käitub. Ta ei tule toime postiljoniametiga, sest lihtsalt eksib linnas ära. Ta ei tea, et Rooma ei asugi Hispaanias. Ta ei õpi kunagi autot juhtima, sest ringristmikul keerab ta vasakule ja ajab piduri- ning gaasipedaali jätkuvalt segamini (tean teisigi, kes garaažiukse koos piitadega sedasi maha on sõitnud).  Kogu elu on ta oma vend

  Mul on hüpnoositeemaga mingi suhe tekkinud. Juba mitmendat raamatut järjest jookseb see läbi.  Raamatu tegevus toimub paralleelselt kahes ajapunktis. Üks professor korraldab ülikoolis tudengitele eksperimendi, milles on vabatahtlikult nõus osalema ainult kaks üliõpilast. Katse sisu seisneb selles, et üliõpilased peavad läbi lugema ühe vana haigusloo. Ja raamatu sisu ongi just nimelt see dokument.  Klassikalises mõttes ei ole tegemist haiguslooga, see on sündmuste kirjeldus ühes elitaarses hooldekodust ühe ööpäeva vältel. Ja seal juhtuvad koledad asjad. Mees, keda kutsutakse Kaspariks,  leitakse sissesõiduteelt mälukaotusega. Oma õiget nime ega eelnenud elu ta ei mäleta. Samal ajal hakkavad majas juhtuma veidrad asjad. Mõni patsient põgeneb, mõni kaob sootuks, peaarst tapetakse... Üks paras märul on lahti. Kaspar üritab aru saada, mis toimub ja kes seda kõike korraldab. Paralleelselt sellega üritab ta välja selgitada, kes ta päriselt on. Aeg-ajalt kerkivad ta mälus esile pildid minevi