26 aprill 2014

Jevgeni Griškovets. Särk

Särk on see, mis mehega hommikust õhtuni kaasas käib. Ta näeb kõike, teeb kõik kaasa, talub kõike. Selles raamatus käib peategelasega kaasas valge särk, hommikust õhtuni. Ja see, mida ta näeb, on väga mitmekesine ning värvikas. Kodus, musta pesu seas, on juba hulk särke. Üks, roosa, ripub veel kapis. Nii et lugeja võib iga särgi jaoks ise ühe ööpäevase loo välja mõelda. Ja roosa särk tõotab midagi head... Aga see lugu piirdub ühe valge särgiga.
Särgi sees on mees, provintsist pärit arhitekt, kes elab ja töötab juba mõnda aega Moskvas. Nii toimubki kõik just nimelt seal. Koos sõbraga sattub mees kõige uskumatumatesse olukordadesse. Kohati tundub tegevus suisa jabur. Tegelikult aga kulgevad paralleelselt kaks maailma: see, mis toimub väliselt ning see, mis peategelase sees. Mees on nimelt armunud ja see paneb teda mõtlema päris veidraid mõtteid. Nii võib paralleelselt toimuvaga minna kaasa peategelaste unenägudesse ja unistustesse. Väikesed ekskursid armastuse, aja, sõpruse ja kõiksuguste eksistentsiaalsete teemade valda teevad loost selle, mis ta on. Muidu oleks see lihtsalt üks jaburavõitu mässamine mööda suurt Moskvat. Aga iseenesest ka see on põnev, sest autor heidab suurlinna elule vägagi groteskse pilgu: juttu tuleb ööelust, liiklusest, taksomajandusest ja paljust muust.
Kirjutatud on, et Jevgeni Griškovetsi raamatuid kas armastatakse või ei olda neid üldse lugenud. Olen päri. Tegemist on väga erilise autoriga, kelle töid ei ole võimalik võrrelda mitte kellegi teise omadega.
Ja müts maha nende inimeste ees, kes panevad kokku Moodsa Aja sarja. Nii head valikut annab ikka eestikeelsete romaanide seast otsida. Selle sarja raamatute seas ei ole kehvi lugusid, harva leidub mõni, mis näib keskpärasevõitu. Aga ka see võib pigem sõltuda lugeja maitsest või lihtsalt tujust.

25 aprill 2014

Patricia Cornwell. Herilasepesa

Kaas on ilus. Eriti see herilane seal peal. Justkui kutsub lugema ja tõotab olla põnev. Sama väidab tagakaane lühikokkuvõte, et tegemist on sarimõrvadega, mis on piisavalt iseäralikud. Liiatigi on kirjaniku nimi aeg-ajalt siit-sealt läbi käinud, vist on mõne tema romaani põhjal film tehtud. Sellepärast siis arvasin, et teeks tutvust.
Kahjuks oli selle raamatu lugemine paras pettumus. Põnevusromaanina esitletud raamat pani magama. Iga kord, kui lugemist alustasin, jõudsin läbida vaevalt kümme lehekülge, kui juba magasin magusat und. Ja unenäod olid raamatust märksa põnevamad.
Verised mõrvad on jäänud tänavapatrulli lõputu sahmimise varju. Peategelane, naispolitseinik West on värvikas tegelane küll, aga umbes samasugused tegelaskujud figureerivad pea igas krimiromaanis. Lisaks Westile on tegevuses ka kõmuajakirjanik Brazil, eriti nägus noormees. Nii taandubki kõik ajakirjanduse ja politsei suhetele, mis on üksainus lõputu kemplemine. 
Nalja saab ka veidike, ja see on vist antud raamatu kõige positiivsem külg. Kirjeldatud situatsioonid on halenaljakad ja kui kujutlusvõime hästi tööle panna ning toimuvat pildina ette kujutada, siis võtab natuke muigama.Tegelikult tahaks nüüd lugeda mõnda põnevusromaani, mis oleks põnev.

17 aprill 2014

Tom Valsberg. Kuidas rännata ilma hirmuta

Kevad on käes ja varsti algab siin jälle Bella-Doscana-stiilis elu. See tähendab, et elame muretult ja võtame üks päev korraga. Ning naudime seda küllust, mida suvine loodus pakub. Niisuguses olukorras on Valsbergi raamat nagu rusikas silmaauku.
Rääkisin hiljuti ühe tuttavaga sellest raamatust. Ta küsis, kas see kannab New Age ideoloogiat. Ei kanna. See kannab Tom Valsbergi omaenda mõtteid, mis on mõjutatud väga erinevatest usunditest. Ja kummaline on see, et siin-seal võib kohata äratundmist, justkui oleks omaenda mõtted kellegi teise sule läbi kaante vahele jõudnud. Näiteks seesama ammu välja öeldud mõte, et minevikku ja tulevikku ei ole olemas. On vaid see hetk, milles me parasjagu viibime. Vaid see on reaalne, kõik muu on vaid kujutelm. Ja aeg iseenesest on inimestevahelise kokkuleppe küsimus. Paraku tuleb kokkulepetest kinni pidada ja sellepärast jõuan ma igale kohtumisele liiga vara, sest hilinemine on inetu. Aga neile, kel kombeks hilineda, ma seda pahaks küll ei pane. Mul aega oodata küll.
Või mõte surma lähedalolust. Ega tõepoolest keegi ei tea ennustada, millal see täpselt juhtub. Jälle selgitasin kunagi ühele heale inimesele, et võtan üks päev korraga ja püüan olla just täna võimalikult hea inimene, sest võib-olla olen homme surnud. Ta oli ehmunud ja arvas, et nii on ikka hirmus elada küll. Tegelikult on vastupidi. Just siin ja praegu on lihtne pidada lugu iseendast, ümbritsevatest inimestest ja loodusest. Vastasel juhul võiksin ju arvata, et alustan sellega homme. Aga homme võib olla juba hilja. 
Üleüldse on see raamat jõuliseks alternatiiviks tänapäeva tarbijalikule mõtteviisile. See ütleb selgelt välja, kuivõrd jaburad mõtteskeemid meid tegelikult kannavad. Et ei ole mõtet elu eest rügada, et olla edukas, aga samas õnnetu. Ja et asjad ei tee kedagi õnnelikuks, sest sellise mõtteviisi juures ei suuda me neist nagunii rõõmu tunda vaid mõtleme aina neile asjadele, mida meil veel ei ole, aga mida tahaksime saada. Ja üleüldse on õnn inimese enda sees olemas, see tuleb vaid üles leida. 
Raamatus käsitletav temaatika on väga laialdane. Pealkirja järgi võiks ekslikult arvata, et tegemist on puhtalt rändamisõpetusega selle otseses tähenduses. Tegelikult käsitleb see rändamist nii ruumis, iseenda sees kui elus. Näiteks avastasin üllatusega siit väga huvitava lõigu toitumisest. Ehh... kui kõik need jutud ebanormaalsetes tingimustes kasvavatest loomadest ja kõigist neist medikamentidest, mis lihas on, ei peletanud mid lihasöömisest eemale, siis kirjeldus sellest, mis liha inimese seedekulglas tegema hakkab, võttis mõtlema küll. 
Kohati lähevad raamatusse pandud mõtted väga alternatiivseks kätte ära. Näiteks ei ole ma kunagi varem kuulnud ärkvel unenägemise tehnikast. Selle taustal tundub tänaöine unenägu, kus Rein Rannap oli meil külas, ikka eriti kummaline. Uni oli siis selline, et tahtsin Reinule oma vinüülplaadimängijaga mõnda head retroplaati lasta. Aga ükski plaat ei tundunud piisavalt hea ja justkui häbi oli austatud muusikule midagi keskpärast ette mängida. Plaadimängija lüliti vajutamiseni ma paraku ei jõudnudki. Niisiis jäi kontrollimata, kas lülitid unenägudes töötavad või mitte. Järgmine kord proovin usinamalt. 
Usundite juurde tagasi pöördudes: päris palju on siin juttu Jeesusest. Näiteks sellest, kuidas ta oma jüngritel jalgu pesi. Ja siin, selles kontekstis, saab äkki väga selgeks alandlikkuse mõiste. Millegipärast siis, kui õpetaja kirikus kantslist koolitatud häälega tegelikult sedasama selgitab, ei jõua see nii hästi kohale. Ei tea kohe öelda, miks. 
Tegelikult on see raamat väga hea kink inimesele, kes on avatud meelega ning harjunud lugema. Vaatasin, et Rahva Raamatus on seda müügil küll. Liiatigi on raamatuga kaasas plaat. Olen seda nüüd paar nädalat mänginud, täna vaja raamatukogusse tagasi viia. Aga vist on vaja Indigolaste muusikat hakata kusagilt otsima. Lihtsalt nende üdini ausate sõnade pärast. Ja muidugi on omaette numbriks selles raamatus illustratsioonid. Midagi nii vägevat, mis mängib teravmeelsuse ja vulgaarsuse piirimail, ei ole ma varem sellises koguses küll näinud. Igal juhul tasub vaatamist ja lugemist. Isegi siis, kui kohe kõigega nõus ei ole.

15 aprill 2014

Asa Lantz. Meie mees Shanghais

Jälle põnevusromaan. Ja jälle Rootsi. Aga võrreldes hiljuti loetud lugudega on see siin hoopis teistmoodi. Asa Lantz on leidnud oma temaatika. Ta käsiteb Hiinaga seonduvat. Ning ikka ja jälle kerkib esile elu varjukülg. Seekord siis Rootsis elavad kodutud.
Juhtub nii, et salapärasel moel korraldab keegi kodututele meestele reise Shanghaisse. Üks neist kaob salapärastel asjaoludel. Seejärel kaovad ka paar teismelist tüdrukut. Asi hakkab huvi pakkuma nii politseile kui ka ajakirjanik Isale. Paralleelselt tegutsedes jõuavad nad millegi suure jälile. Loo teeb veel salapärasemaks teatriringkondade segamine Rootsi-Hiina kontaktidesse...
Tegevus toimub paralleelselt kolmel erineval ajal ja kahes erinevas kohas. See teeb tegevuse jälgimise suhteliselt keerukaks, kuid samas ka põnevaks. Kohati on raske mõista seoseid minevikus ja olevikus toimuva vahel. Selleks, et kogu lugu mõista, tuleb raamat kindlasti lõpuni lugeda. Lõpptulemus on üllatav, peabki olema. Mis põnevusromaan see muidu oleks. Aga muidu on tegemist vahva ajaviitekirjandusega, mida lugedes ei jää maha lääget järelmaiku.