31 august 2012

Indrek Hargla. Suudlevad vampiirid

Vampiiride teema ei kuulu kindlasti minu lemmikute hulka. Aeg-ajalt sattub ikkagi poolkogemata selleteemalisi raamatuid kätte. See raamat sai kätte võetud täitsa meelega. Lihtsalt selleks, et ennast kursis hoida uuema kodumaise kirjandusega. 
Kogumik sisaldab tegelikult kaheksat täiesti eraldiseisvat lugu ja "Suudlevad vampiirid" on vaid üks nendest. Võtan nad siis siin järgemööda läbi.
"Suudlevad vampiirid"- tegevus toimub õige mitmes maailma paigas ning läbi fantaasiaprisma arutleb autor inimkonna olemuse üle. See ei ole tavaline kommertslik vampiirijutt. Videviku-saagaga ei ole siin suurt midagi ühist. Küllalt palju on sügavuti minevaid arutelusid maailma asjade üle. Kohati küll natuke üle võlli, aga ikkagi mõtlemapanevaid. Nagu näiteks see, et ainsad vandenõud, mis läbi löövad, on need, mis suudavad ennast legaliseerida. Ja demokraatia on just üks seesugustest vandenõudest. Tasub mõelda... Igatahes on selles loos põnevust küllaga.
"Minu päevad Liinaga" - esmapilgul tavaline Eesti algupäraga novell. Väga palju õhkub sellest kodusust. Ja palju ka seda, mis tuleb igapäevaelus tuttav ette. Nagu näiteks see, et truu abielumees korraga noore naise pärast lolliks läheb. Lugedes näib, et kogu loos justkui on mingi salapära, lahtisi otsi jääb novelli lõpus päris palju. Ma saan aru küll, mis Hargla selle looga Tuglase auhinna võitis. Asi on seda väärt.
"Raudhammas" - kahe maailma kokkupõrge, millesse on segatud tubli annus fantaasiat. Aga ikkagi mõtlemapanev. Näiteks tasuks kaaluda selle üle, kas tõepoolest on riigiaparaat loodud selleks, et pakkuda vähestele "õnnelikele" karjäärivõimalust. Ja kas töö, mis seisneb aina uute infoühikute tootmises, on ikka mõttekas? Eriti kui seda pahna nagunii keegi õieti ei loe. Siin on ühest küljest tubli riigiametniku karjäärimaailm ning sellele vastanduv muinasviikingite ehe ja natuke robustne elustiil. Omamoodi on see aga lugu sellest, kuidas kaks noort armastajat pikapeale teineteisest lootusetult lahku kasvavad. Tuleb ju tuttav ette?
"Kadunud hingede ajaraamat" - lugu raamatust raamatus ja omamoodi fantastilisest ahelast, mis sellest lähtub. Naine, vanust umbes nelikümmend, kaotab ennast ära ja hakkab siis jälle uuesti üles otsima. Tekkib küsimus, mis siis saab, kui kujutame endale ette, et oleme head inimesed, aga tegelikult oleme oma hinge ära kaotanud. Minul tekkis tahtmine tõmmata teatud paralleel Goelho raamatutega. Teadagi miks...
Kaks Melchiori lugu - ei hakka neid siin eraldi kommenteerima. Kes teisi  lugenud on, see teab. Tuntud headuses, aga kindlasti ei sisalda niisugust pinget nagu need teised, eraldi raamatuna ilmunud. Aga eks see sõltub ju ka mahust. Väga head unejutuks. Paraja pikkusega, aga mitte igavad.
"Tema päevad Liinaga" - Omamoodi järg loole "Minu päevad Liinaga". Kui esimene on kirjutatud mina-tegelase vaatevinklist, siis teine tema naise omast. Ja siit koorub ohtralt asju, millest esimene lugu vaid aimdust annab. Igatahes on see tore, et need lood üksteise järele ei ole lükitud. Millegipärast lisab see asjale vürtsi. Mis puutub Võrumaa mütoloogiasse, siis on see edasi antud hämmastavalt elulähedaselt. Pikaajalise endise võrumaalasena tean oma kogemusest, et märkimisväärne osa sealseid elanikke võtab seda nõidade-värki üpris tõsiselt. Seda juttu lugedes hakkasin  kogu raamatust vaimustuma.
"Jõgeva elavad surnud" - andku autor mulle andeks, aga võtan seda kui omamoodi zombie-lugude paroodiat. Naersin mitmel korral päris kõva häälega. Eriti ehedalt on siin kirjeldatud seda, kuidas loomeinimesed iseendast väikesed jumalakesed teevad ja siis seda naudivad. Ainult et teised ei saa sellest aru ja hoidku, kui mitu niisugust jumalakest omavahel kokku juhtuvad. 
Lisaks sellele veel need mehed, kes alustavad flirti jalgade ja tisside varjamatust vahtimisest ning siis ülimalt veidraid ettepanekuid tegema hakkavad. Tore, et üks meeshing ka seda märkab, kui totakalt asjad mõnikord käivad. Ja andku kõik tõelised džentemenid mulle andeks...
Üks küsimus jäi õhku: kuidas haiseb zombiest välja pritsiv roheline röga? Kas nii, nagu haisevad vabaõhuürituste sinised plastikvetsud? Või nagu mädamuna? Või hoopis nagu see asi, mis väljub liiga palju pidutsenud inimese maost? Ja kas minu nohune nina ka seda haisu tunneks?

30 august 2012

Andrus Kivirähk. Kaka ja kevad

Tegelikult ma seda ei lugenudki. Kuulasin hoopis Ülle Kaljuste loetud audioraamatut. Ühest küljest kahju, et piltidest ilma jäin, teisest küljest andis hääl loetule kõvasti värvi. Panin kurke purkidesse ja üritasin neid talveks säilitada, taustaks mängimas "Kaka ja kevad". Iseenesest on see töö, mis mulle ei meeldi, aga mis sa teed, kui kevadel maha pandud kuus taime nii hullusti kannavad, et korraga ära süüa ei jaksa.
Kivirähk on Kivirähk. Olgu siis lastele või täiskasvanutele. Paneb mõtlema, mispidi selle inimese aju küll pähe on kasvanud, et ta nii meeletul hulgal geniaalseid lollusi suudab välja mõelda. Ilmselt on see üpriski individuaalne, aga minu huumorikoht on just täpselt selle koha peale arenenud, mis need naljad hästi kinni võtab. Igal juhul ei saa nende lugude puhul rääkida puhtakujulisest lasteraamatust, soovitaksin seda igas vanuses inimestele, sest sellest leiab iva igaüks, kes leida tahab. Eriti meeldisid mulle lasteaiajutud. Võib-olla sellepärast, et ma ise kunagi lasteaias käinud ei ole. Mõni koht pani tõsisemalt mõtlema ka. Näiteks see, kuidas lasteaia kindla korraga harjunud lapsukesed maal vanaema juures kuidagi ei harju, sest korralikku päevakava pole olemas, laulda, joonistada ja süüa tohib siis, kui ise tahad. Kas me oma laste aega siis niimoodi sisutamegi, et 24/7 kõnnitakse nööri mööda ja astridlindgrenlik suvi maal vanaema juures kanade ja muude koduloomadega on jäädavalt kadunud? Loodan väga, et siiski mitte...
Kurgid läksid seekord märkamatult purki. Ja mina olin lusti täis.

24 august 2012

Anne Enright. Kokkutulemine

Peategelane - neljakümne ringis naine  lahkab oma perekonna lugu läbi põlvkondade. Kogu raamatu sisu on tegelikult vaid üks pikk ja valus mõtisklus mineviku ja oleviku üle. Läbi selle jõuab peategelane taas kaotatud iseendani. Ja tunneb, et olevikus elamisel pole vigagi. Tegelikult saab asi alguse tema venna enesetapust, millega seotud sündmused - surnukeha identifitseerimine, hüvastijätu- ja matusetseremoonia - põimuvad autori mõtisklustesse. Selles on suure pere laste omavahelist nägelust ja tõsisemaid konflikte, arusaamatuid täiskasvanuid, lasteahistamist, iirlaste rahvuslikku painet (ikka see traditsiooniline katoliiklus, alkohol ja vastuolud inglastega), rutiinseks muutunud abielu.
Imelik raamat. Justkui veidi igav, aga käest ära panna ka ei saa. Ja väga valus lugeda. Nii valus, et kui korraks eemale astud, hakkab ta su mõtetes painama ja ei lase enam lahti. Omamoodi lõks. Ma saan vist aru, küll, miks selle eest Bookeri auhind anti.
Muide - erinevate väljendite poolest vägagi rikkalik.

16 august 2012

Alessandro Baricco. See lugu

Raamat ei pea olema alati kergesti loetav. Ja nali pole ka obligatoorne. Raamatute maailma võlu just selles seisnebki, et paarikümnest ja veidi rohkemast tähemärgist saab kokku panna lõpmatuid variatsioone, mis moodustavad eraldi maailmad. See siin on kindlasti omaette maailm. Ja lihtne seda lugeda ei ole. Kui aga vastu pidada ja lõpuni jõuda, siis ei kahetse.
"See lugu" on Ultimo Parri lugu. See on poiss, kes sündis 19. sajandi lõpus kusagil Põhja-Itaalia kolkas ning näeb nelja-aastaselt esimest korda autot. Tema isa võiks pidada pooleldi hulluks, sest pärast seda, kui ta on oma elus ühte autot näinud, otsustab ta avada sealsamas kolkas autoremonditöökoja. Ei ole autosid, ei ole oskusi. On vaid unistus. Aga ta teeb selle unistuse omal kombel teoks (siinkohal tõmbaks paralleeli nende kaasaja hulljulgetega, kes vaimustuvad uuendustest, panustavad sinna kõik, seejuures teadmata, kas selles kõigest ka pikemas perspektiivis asja saab). 
Poissi aga ei võlu autod, vaid hoopis teed. Ta peab autosid tühipaljasteks pärliteks kõikvõimsatel teedel. Ta näeb teid igal pool: naisterahva kaela- ja õlajoonel, esimese maailmasõja aegsetes kaevikutes (peatükk sõjast ei jää Erich Maria Remaque´ile küll millegagi alla) ja mujalgi. Nii rullub lahti ühe suure unistuse lugu, sest kord linnas isaga jalutades kõnnivad nad mitukümmend korda ümber ühe kvartali ning sealt saab poiss mõtte rajada võidusõiduringrada autodele. Lihtsalt selleks, et haarata enda valdusse korratu ruum ning hakata seda omal moel korrastama. Ruum ongi selle loo läbiv idee ja kohati on hämmastav, kuivõrd vabalt autor selle mõistega ümber käib.
Raamat koosneb mitmest esmapilgul üksteisega lõdvalt seotud peatükist. Kuid igal pool ilmub otseselt või kaudselt välja Ultimo Parri jälg. Või ta ise. Iga peatükk aga on kirjutatud erineva inimese vaatenurgast  ning seetõttu on pidevalt tunne, justkui loeksid täiesti uut raamatut. Imetlusväärne on kirjaniku oskus erinevate stiilidega varieerida ja müts maha tõlkija ees, kes seda rikkust kaduma ei ole lasknud minna. Eriti üllatav on noore venelanna Jelizaveta päevik, mis kätkeb endas rohkelt üllatusi. Aga päevikus peituva saladuseni jõuab lugeja alles siis, kui loeb raamatu lõpuni. Igal juhul on siin täiesti teistmoodi idee, kuidas ja miks pidada päevikut.
Erinevalt paljudest viimati loetud raamatutest ei ole siin jutuks raha ja karjäär. Isegi inimsuhted jäävad tagaplaanile. See on unistajate raamat. Noppisin siit välja ilusa sõnumi: iga inimene on loodud siia maailma midagi kindlat tegema. Aga paraku teeb ta seda vaid väikse osa oma elust, ülejäänud aja ta kas meenutab või unistab. Ja unistamise või meenutamise ajal ei ole ta ei õnnelik ega õnnetu.

14 august 2012

Louise Rennison. Poisid, stringid ja ogar kass

See võis olla umbes seitse aastat tagasi. Annamiia oli siis veel varateismeline. Igatahes pidime Tartus paar ööpäeva vennat ootama ja õhtuti polnud suurt midagi teha. Läksime siis raamatupoodi ja ma ostsin lapsele raamatu. Mäletan, kuidas me selle koos riiulist võtsime, suvalisest kohast lahti tegime ja naersime sealsamas poes nagu pöörased.
Paar päeva tagasi käis mul üks noor tore külaline. Seis oli põhimõtteliselt sama, nagu seitse aastat tagasi - ta oli siin mitu päeva. Leidsin juhuslikult riiulist selle raamatu ja ta luges selle päevaga läbi. Ise aeg-ajalt itsitas tasakesi. Mul tuli siis tuju, et ma tahan ka nalja saada. Lugesingi. Ja mitte ei itsitanud, vaid suisa naersin ohjeldamatult. Mulle see inglise huumor ikka istub, olen sellest juba varem aru saanud.
See on 14-aastase Georgia Nicolsoni päevik. Ta arvab, et tal on suur nina ja ta tahaks olla blond, aga vanemad ei luba blondeerida. Eriti sarkastiline on ta isa suhtes, kellel olevat teletupsu mõtteviis, ainult et tüki maad primitiivsem. Kodus on tal väike õde, kellega juhtub Asju (märksõna: ujula!) ja tänavalt leitud kass Angus, kes on hiigelsuur ja üsna metsik. Pidevalt tuleb näiteks naabri puudlit tema käest ära päästa. Rääkimata sellest, et ta ema aluspüksid nahka pistab. Ja siis kohtab Georgia veel kõiksugu poisse, käib pooletunnistel suudlemiskursustel ja kohtab Seksi Jumalat.
See, kes tahab närvi pikaks lasta ja naljast aru saab, võiks seda lugeda. Mina sain küll kõhuvaluni naerda. Ja pisarad tulid ka.
Kui siit mingit iva otsida, siis ehk veidi õpetussõnu teismeliste vanematele: siit on selgelt näha, kuidas laps oma vanematesse võib (loodetavasti mitte alati) suhtuda.
Mõtlesin raamatut lõpetades, et see on nagu Brigit Jonesi päeviku teismeliste versioon. Täna siis leidsin paarist tutvustusest täpselt sama võrdluse. Ma ei ole ikka üldse originaalne.
Lugesin oma vanu postitusi üle ja leidsin, et 22. mail olen lubanud: augustis hakkan tõsiseid raamatuid lugema. Niipalju siis sellest...

13 august 2012

Jane Hamilton. Maailmakaart

Mõnikord on päris huvitav võtta raamatukogus riiulist suvaline raamat, millest midagi arvata ei oska. Nii juhtus sellega siin. Keerutasin seda tükk aega käes ning ei suutnud otsustada, kas tasub võtta või mitte. Lõpuks viisin koju ja lugesin läbi. Kaanekujundus jätab mulje, justkui oleks tegemist eriti lihtsakoelise naistekaga. Halvasti töödeldud inimfiguurid rohekashallil maailmakaardil mõjuvad kuidagi labaselt ja kommertslikult. Eriti litsakalt mõjub see punases kleidis naine. Aga üllatus-üllatus - sisu on üllatavalt hea ja sugugi mitte väga kergesti loetav.
See on niisugune lugu, mis võtab su maailma tükkideks ja hakkab seda siis tasapisi uuel moel kokku panema. Lõpuni ta sind selles asjas ei aita, suur osa tööst tuleb hiljem ise ära teha. Ja seejärel tundub maailm täiesti uus, kuid selles on vanad turvatunnet andvad elemendid.
Allpool siis mõned mõtted, mis lugedes välja koorusid:
  • Ühiskond on süsteem. Mida võimsam süsteem, seda pisem mutrike on inimene selles suures masinavärgis. Nii on mugav ja turvaline elada, aga ainult seni, kui sa pole hammasrataste vahele jäänud. Kui jääd, tehakse sinust pulber.
  • Inimesed alustavad kooselu ilma, et nad endale tõsiselt aru annaksid, mis neid seob. Enamasti selgub see alles aastate pärast ja seda ainult juhul, kui nad on piisavalt kannatlikud. Armastus on mitmeti tõlgendatav.
  • Kui inimest rõhub kohutav süütunne, siis ei piisa andeksandmisest kellegi teise poolt. Kui inimene endale ise andeks anda ei suuda, siis pole midagi teha. See on üks raamatu valusamaid teemasid.
  • Lapsed on enamasti toredad. Aga lastega juhtub asju. Tavaliselt vastutavad juhtunu eest täiskasvanud. Ning pärast imestavad, miks kõik kiiva kiskus. 
  • Väikeste kogukondadega juhtub tihti nii, et uusi liikmeid ei võeta omaks. Sellises kogukonnas isoleerituna elada pole just viga, kuid piisab ühest suuremast eksimusest - ja inimesed tormavad sulle kallale nagu raisakullid, et su silmad välja nokkida. Loodetavasti ei ole see alati nii.
  • Mehed ja naised tõlgendavad asju erinevalt. Eriti kehtib see emotsioonide, kehakeele ja näoilmete kohta. Nii et kunagi ei või teada, kuidas sinu saadetud signaale võidakse tõlgendada. Nii juhtub ka pikaajalistes  lähedastes suhetes olevate inimestega. Siit järeldus: aeg-ajalt tuleks teineteisega rääkida, muidu võivad asjad väga valesti minna.
  • Ämm on alati huvitav tegelane. Sõna "huvitav" on selles kontekstis kõikehõlmav ja laiahaardeline.
  • Unistused täituvad, aga mitte sellisel moel, nagu me endale ette kujutame. Kui me ei suuda vastu võtta teisi võimalikke teid oma unistuste elluviimiseks, siis jäämegi ootama.
Kokkuvõtteks: sisu ja vorm ei pruugi alati vastavuses olla. Koleda kaanega raamatut tasub lugeda.
P.S. Ma ei leidnud internetiavarustest korralikku pilti sellest veidrast kaanest. Leppigem siis selle uduse versiooniga. Inglisekeelne originaal on märksa ilusam ja kutsub ka lugema.

07 august 2012

Anna Gavalda. Koos, see on kõik

Jälle ilus raamat. Kaas lausa kutsub lugema. Paraku - kui "Lohutaja" läbitud, jääb see siin veidike varju. Ilmselt oleks pidanud vastupidises järjekorras lugema. "Koos, see on kõik" on tüüpiline naistekas: üsna kergekaaluline, täis emotsioone ja intriige, peategelaste eneseotsinguid ning loomulikult õnneliku lõpuga. See kõik teeb loo natuke liiga magusaks. Samas - suvisel ajal aeg-ajalt kättevõtmiseks on see hea küll. Huvitav on see, et lugesin väikeste lõikude kaupa ning seejuures ei tekkinud mingit probleemi raamatut uuesti kätte võttes, et järje peale ei saaks. Niisiis - mugav lugemine.
Kui sa oled unustanud, kuidas väikestest asjadest rõõmu tunda, siis see siin on hea õpik. Autor kirjeldab kampa veidrikke, kellest igaühel on kapis  omad luukered: noor kunstnikuhakatis, kes elab sisuliselt tänaval, aadlijuurtega noormees, kes kuidagi ei haaku kaasajaga ning elab minevikus, kokapoiss, kes üritab endast eriti raju muljet jätta ning vanaproua, kes enam endaga hakkama ei saa. See, kuidas niisugune kooslus ühes korteris elab, on paras kompott. 
On ka mõned ühisjooned "Lohutajaga". Ja see on just osa, mis mulle rõõmu teeb: ehe kirjeldus maaelust. Seekord siis seatapupidustustest ja kummikutes ringijooksvatest räämas jõnglastest. Muuseas: seasuskamise tehnikat on päris üksikasjalikult kirjeldatud ja see toob meelde lapsepõlve, kui me vennaga salaja hiilisime, kuidas vasikale ots peale tehti. Tegelikult mina ei julgenudki vaadata, panin silmad kinni, aga vend vaatas vist küll. Ja seatapukisa kostis tuppa nagunii, mis sellest, et lapsed selleks ajaks tagatuppa kupatati, et nad koledaid asju ei näeks. Eks me ise olime ka sellel ajal tatised kummikutes jõnglased... Nii et äratundmisrõõmu on siin küll ja küll.

01 august 2012

Asa Lantz. Kuhu läks see väike armas tüdruk

See on jälle üks põhjamaine raamat. Kaanele on kirjutatud, et tegemist on põnevusromaaniga. Tegelikult ei ole see üldsegi klassikaline määratlus, pigem on see üks väga mitmekihiline lugu. Raamatu esimesel poolel ei saa üldsegi aru, millega on tegemist. Erinevate peatükkide ja lõikude vahel on nii lõdvad seosed, et ei oska neid kuidagi omavahel seostada. Sisu peaks justkui põnev olema, sest kogu loo taustaks on räpased poliitilised saladused. On üks surnud rootslane ja üks kadunud hiinlane ning endisest politseinikust peategelane, kes omal käel asjasse selgust üritab tuua. Samas võtab autori keelestiil pinge täiesti maha, nii et lugejal ei ole probleemi vajadusel raamat käest ära panna ja hiljem edasi lugeda. Klassikaliste põnevusromaanidega tavaliselt nii ei juhtu. Asi on selles, et laused on lühikesed ja kohati ebamäärased ning see ei lase pinget üles kruvida. Ilmselt on see kirjaniku stiil, sest vaevalt et tõlkimine seda nii palju suudaks mõjutada.
Raamatu teisel poolel, kui asjad tasapisi lahti hakkavad hargnema, muutub huvitavamaks. Tegemist on Rootsi-Hiina tumedate saladustega, mis päevavalgele tulevad. Ja mingi aimdus justkui tekib, et kes või mis võiks kogu asja taga olla. Seda enam on üllatusi raamatu lõpus, sest selgub, et nii ühene see lugu siiski ei ole. Eriti meeldib mulle vanaema tegelaskuju, see on kogu raamatu vältel pigem tagaplaanil, kuid hiljem selgub, et tegemist on naisega, kes teab palju rohkem kui välja näitab. See ongi ju naiselik kavalus parimas mõttes.
Näib, et rootsi kaasaegsele kirjandusele on omane immigrantide teema. Eks on ju ka teada, et see on miski, mis hoolimata avalikkusele esitatavast liberaalsusest ikkagi seda riiki päris tõsiselt painab.