Andrus Kivirähk. Kaka ja kevad

Tegelikult ma seda ei lugenudki. Kuulasin hoopis Ülle Kaljuste loetud audioraamatut. Ühest küljest kahju, et piltidest ilma jäin, teisest küljest andis hääl loetule kõvasti värvi. Panin kurke purkidesse ja üritasin neid talveks säilitada, taustaks mängimas "Kaka ja kevad". Iseenesest on see töö, mis mulle ei meeldi, aga mis sa teed, kui kevadel maha pandud kuus taime nii hullusti kannavad, et korraga ära süüa ei jaksa.
Kivirähk on Kivirähk. Olgu siis lastele või täiskasvanutele. Paneb mõtlema, mispidi selle inimese aju küll pähe on kasvanud, et ta nii meeletul hulgal geniaalseid lollusi suudab välja mõelda. Ilmselt on see üpriski individuaalne, aga minu huumorikoht on just täpselt selle koha peale arenenud, mis need naljad hästi kinni võtab. Igal juhul ei saa nende lugude puhul rääkida puhtakujulisest lasteraamatust, soovitaksin seda igas vanuses inimestele, sest sellest leiab iva igaüks, kes leida tahab. Eriti meeldisid mulle lasteaiajutud. Võib-olla sellepärast, et ma ise kunagi lasteaias käinud ei ole. Mõni koht pani tõsisemalt mõtlema ka. Näiteks see, kuidas lasteaia kindla korraga harjunud lapsukesed maal vanaema juures kuidagi ei harju, sest korralikku päevakava pole olemas, laulda, joonistada ja süüa tohib siis, kui ise tahad. Kas me oma laste aega siis niimoodi sisutamegi, et 24/7 kõnnitakse nööri mööda ja astridlindgrenlik suvi maal vanaema juures kanade ja muude koduloomadega on jäädavalt kadunud? Loodan väga, et siiski mitte...
Kurgid läksid seekord märkamatult purki. Ja mina olin lusti täis.

Kommentaarid

  1. Piret Reimann30. august 2012, kell 11:55

    Eile sai esimesest postitusest aasta. Täna riputasin siia viiekümnenda raamatu. See juhtus kogemata, et just selline arv. Aga topeltpidupäev igal juhul.
    Ja nagu erinevatest allikatest tulnud tagasisidest selgub, on minu märkmetest tolku mitte ainult mulle endale, vaid ka märkimisväärsele hulgale püsilugejatele. Loodetavasti ka juhukülastajatele.
    Igal juhul tänud igasuguse tagasiside ja seni sõbraliku suhtumise eest! Ja päikest! P.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse kõiki ja kõike
Lisateave

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Kujutis
  Kasutan krimiromaane argielust põgenemiseks. Kindlasti on olemas erinevaid põgenemismeetodeid, kõige levinum ehk on telekas. Mõnele on "abiks" alkohol. Mina eelistan siiski raamatuid. See siin on kergesti loetav, lihtsalt kirjutatud ja samas köitev - väga hea põgenemisvahend. Ühes mahajäänud külas kaob jäljetult 17-aastane neiu. Juhtumit saadetakse Stockholmist uurima kaks politseinikku - mees ja naine. Viimane on samast külast pärit, kuid 14-aastasena sealt lahkunud. Loomulikult kerkivad üles erinevate paikade ja inimestega seotud mälestused, mis on kõike muud kui meeldivad. Ja selle kõrval on vaja veel kadunud tüdruk üles leida. Paralleelselt jooksevad kolm lugu: uurimine, Annabelle'i viimane päev ja lugu kahest tüdrukust, mille seost kahe esimesega on raske leida. Loomulikult jooksevad kõik kolm lugu omavahel lõpuks kokku. Selles on palju valu ja traagikat ning õnnelikku lõppu sellel ei ole.  Mingil hetkel tekkis lugedes küsimus: mis paneb inimesi tagasi minema sinna
Lisateave

F. Scott Fitzgerald. Suur Gatsby

Kujutis
Jälle läksin moevooluga kaasa. Film ju lööb kõvasti laineid, vaja siis raamat ka üle lugeda. Kirjandusklassika ekraniseeringute põhiväärtus selles seisnebki, et nad panevad inimesi huvi tundma unustatud raamatute vastu.  Ütlen ausalt, et ma pole filmi näinud. Olen siit-sealt midagi lugenud ja üldiselt on hinnang võrreldes raamatuga kehvapoolne. Olevat film, millel ei ole õieti hinge. Vaatasin mõned treilerid läbi ega osanud midagi otsustada. Tundus pildiliselt väga ilus, selline "Titanicu" tüüpi film. Ja muusikat tundus olevat ohtralt. Filmilikult suurejoonelist. Eks kinotööstus tahab ka hästi elada, nii et selliste filmide tootmine on mõistetav. Tegelikult oli sellel treilerite vaatamisel siiski oma positiivne mõju, sest see juhatas väga hästi sisse eelmise sajandi kahekümnendate džässiolustiku, mida raamatus oleks olnud märksa raskem tabada. Minu meelest ei olegi väidetav tühi glamuur selles filmis paha, sest raamatus on sama sõnum väga jõuliselt sees. Kahekümn
Lisateave