Indrek Hargla. Suudlevad vampiirid

Vampiiride teema ei kuulu kindlasti minu lemmikute hulka. Aeg-ajalt sattub ikkagi poolkogemata selleteemalisi raamatuid kätte. See raamat sai kätte võetud täitsa meelega. Lihtsalt selleks, et ennast kursis hoida uuema kodumaise kirjandusega. 

Kogumik sisaldab tegelikult kaheksat täiesti eraldiseisvat lugu ja "Suudlevad vampiirid" on vaid üks nendest. Võtan nad siis siin järgemööda läbi.

"Suudlevad vampiirid"- tegevus toimub õige mitmes maailma paigas ning läbi fantaasiaprisma arutleb autor inimkonna olemuse üle. See ei ole tavaline kommertslik vampiirijutt. Videviku-saagaga ei ole siin suurt midagi ühist. Küllalt palju on sügavuti minevaid arutelusid maailma asjade üle. Kohati küll natuke üle võlli, aga ikkagi mõtlemapanevaid. Nagu näiteks see, et ainsad vandenõud, mis läbi löövad, on need, mis suudavad ennast legaliseerida. Ja demokraatia on just üks seesugustest vandenõudest. Tasub mõelda... Igatahes on selles loos põnevust küllaga.

"Minu päevad Liinaga" - esmapilgul tavaline Eesti algupäraga novell. Väga palju õhkub sellest kodusust. Ja palju ka seda, mis tuleb igapäevaelus tuttav ette. Nagu näiteks see, et truu abielumees korraga noore naise pärast lolliks läheb. Lugedes näib, et kogu loos justkui on mingi salapära, lahtisi otsi jääb novelli lõpus päris palju. Ma saan aru küll, mis Hargla selle looga Tuglase auhinna võitis. Asi on seda väärt.

"Raudhammas" - kahe maailma kokkupõrge, millesse on segatud tubli annus fantaasiat. Aga ikkagi mõtlemapanev. Näiteks tasuks kaaluda selle üle, kas tõepoolest on riigiaparaat loodud selleks, et pakkuda vähestele "õnnelikele" karjäärivõimalust. Ja kas töö, mis seisneb aina uute infoühikute tootmises, on ikka mõttekas? Eriti kui seda pahna nagunii keegi õieti ei loe. Siin on ühest küljest tubli riigiametniku karjäärimaailm ning sellele vastanduv muinasviikingite ehe ja natuke robustne elustiil. Omamoodi on see aga lugu sellest, kuidas kaks noort armastajat pikapeale teineteisest lootusetult lahku kasvavad. Tuleb ju tuttav ette?

"Kadunud hingede ajaraamat" - lugu raamatust raamatus ja omamoodi fantastilisest ahelast, mis sellest lähtub. Naine, vanust umbes nelikümmend, kaotab ennast ära ja hakkab siis jälle uuesti üles otsima. Tekkib küsimus, mis siis saab, kui kujutame endale ette, et oleme head inimesed, aga tegelikult oleme oma hinge ära kaotanud. Minul tekkis tahtmine tõmmata teatud paralleel Goelho raamatutega. Teadagi miks...

Kaks Melchiori lugu - ei hakka neid siin eraldi kommenteerima. Kes teisi  lugenud on, see teab. Tuntud headuses, aga kindlasti ei sisalda niisugust pinget nagu need teised, eraldi raamatuna ilmunud. Aga eks see sõltub ju ka mahust. Väga head unejutuks. Paraja pikkusega, aga mitte igavad.

"Tema päevad Liinaga" - Omamoodi järg loole "Minu päevad Liinaga". Kui esimene on kirjutatud mina-tegelase vaatevinklist, siis teine tema naise omast. Ja siit koorub ohtralt asju, millest esimene lugu vaid aimdust annab. Igatahes on see tore, et need lood üksteise järele ei ole lükitud. Millegipärast lisab see asjale vürtsi. Mis puutub Võrumaa mütoloogiasse, siis on see edasi antud hämmastavalt elulähedaselt. Pikaajalise endise võrumaalasena tean oma kogemusest, et märkimisväärne osa sealseid elanikke võtab seda nõidade-värki üpris tõsiselt. Seda juttu lugedes hakkasin  kogu raamatust vaimustuma.

"Jõgeva elavad surnud" - andku autor mulle andeks, aga võtan seda kui omamoodi zombie-lugude paroodiat. Naersin mitmel korral päris kõva häälega. Eriti ehedalt on siin kirjeldatud seda, kuidas loomeinimesed iseendast väikesed jumalakesed teevad ja siis seda naudivad. Ainult et teised ei saa sellest aru ja hoidku, kui mitu niisugust jumalakest omavahel kokku juhtuvad. 

Lisaks sellele veel need mehed, kes alustavad flirti jalgade ja tisside varjamatust vahtimisest ning siis ülimalt veidraid ettepanekuid tegema hakkavad. Tore, et üks meeshing ka seda märkab, kui totakalt asjad mõnikord käivad. Ja andku kõik tõelised džentemenid mulle andeks...

Üks küsimus jäi õhku: kuidas haiseb zombiest välja pritsiv roheline röga? Kas nii, nagu haisevad vabaõhuürituste sinised plastikvetsud? Või nagu mädamuna? Või hoopis nagu see asi, mis väljub liiga palju pidutsenud inimese maost? Ja kas minu nohune nina ka seda haisu tunneks?