24 august 2012

Anne Enright. Kokkutulemine

Peategelane - neljakümne ringis naine  lahkab oma perekonna lugu läbi põlvkondade. Kogu raamatu sisu on tegelikult vaid üks pikk ja valus mõtisklus mineviku ja oleviku üle. Läbi selle jõuab peategelane taas kaotatud iseendani. Ja tunneb, et olevikus elamisel pole vigagi. Tegelikult saab asi alguse tema venna enesetapust, millega seotud sündmused - surnukeha identifitseerimine, hüvastijätu- ja matusetseremoonia - põimuvad autori mõtisklustesse. Selles on suure pere laste omavahelist nägelust ja tõsisemaid konflikte, arusaamatuid täiskasvanuid, lasteahistamist, iirlaste rahvuslikku painet (ikka see traditsiooniline katoliiklus, alkohol ja vastuolud inglastega), rutiinseks muutunud abielu.
Imelik raamat. Justkui veidi igav, aga käest ära panna ka ei saa. Ja väga valus lugeda. Nii valus, et kui korraks eemale astud, hakkab ta su mõtetes painama ja ei lase enam lahti. Omamoodi lõks. Ma saan vist aru, küll, miks selle eest Bookeri auhind anti.
Muide - erinevate väljendite poolest vägagi rikkalik.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar