26 september 2011

Tuna Kiremitçi. Palved on igavesed

Kaanekujundus ja pealkiri tekitavad eelarvamuse, nagu oleks tegemist üdini usuraamatuga. See on petlik. Midagi niisugust sellest raamatust ei leia. See on veider lugu kahe erineva naise saatusest.
Tegevus toimub ühes Kesk-Euroopa ülerahvastatud väikelinnas. Vana üksildane naine otsib ajalehekuulutuse kaudu türgi keelt kõnelevat palgalist. Kuulutusele vastab noor üliõpilane. Töö on omapärane: kord nädalas tuleb vanadaamiga lihtsalt vestlemas käia. Nii hakkavadki vestluse käigus lahti kooruma lood kahe inimese elust.
Autor on valinud huvitava esituslaadi: kogu raamat seisneb ainult kahekõnes. See ei sisalda mitte mingeid kirjeldusi tegevuse, näoilmete ega liigutuste kohta. Isegi tegevuse asukoht on aimatav vaid kahekõne kaudu. Filmitegijatele oleks see vist maiuspala, sest annab väga suure vabaduse looja fantaasiale.
Ei ütleks, et ma seda raamatut lugedes unustamatu elamuse oleksin saanud. Samas - lugesin selle lõpuni, mida ma iga raamatu puhul sugugi ei tee (häbi-häbi!). Taskuformaat ja pehme köide annavad võimaluse seda käekotti pista, et sobival hetkel suvalises kohas lugeda. Paras kolmetunnine vahepala, liiatigi keeleliselt väga lihtne (ilmselt on siin oma roll tõlkijal).
Peaaegu unustasin: jälle see ammendumatu teema: juudid ja Teine maailmasõda. Uskumatu, kui palju ja kui erinevatest vaatenurkadest seda lahata saab!

13 september 2011

John Fowles. Liblikapüüdja

Ma ei soovitaks seda lugeda kurvameelse loomulaadiga inimestel. Ka minul, kes ma ennast pean parandamatuks optimistiks, tekkisid pärast selle lugemist uinumisraskused.
Eesti keeles on raamatust ilmunud õige mitu erineva kaanekujundusega trükki, mis iseenesest juba viitab sellele, et tegemist on klassikaga.
Teoses vastandub kaks äärmuslikult erinevat maailmavaadet: ühest küljest vaba mõtlemist idealiseeriva kunstitudengi ja teisest küljest haiglaselt kiiva ilmsete isiksusehäirete all kannatava mehe omad. Kogu lugu seisneb selles, et teine võtab esimeselt vabaduse. Loo ülesehituse teeb huvitavaks see, et samu sündmusi käsitletakse mõlema osapoole vaatenurgast. Kindlasti on siin mõtlemisainet selle üle, kuivõrd erinevalt võivad inimesed asju ja sündmusi näha ja mõista. Loo arenedes käsitleb kirjanik sedagi, mida teeb pikaajaline vabadusekaotus inimese hingega. Ja jällegi on siin näha omamoodi võitlust kahe ülalkirjeldatud mõtteviisi vahel. Ja siis veel igihaljas teema: armastus. Kas me nimetame selle nimega sama tunnet, või tõlgendab igaüks seda sõna erinevalt?
Muide - olen kusagilt kuulnud, et armastus ja omamisinstinkt said tihedalt ühendatud sellest ajast, kui maailma tekkis eraomand. Kas pole loogiline?
See on tõeliselt valus lugu, eriti õudseks kujuneb aga lõpplahendus.
Raamat on väga filmilik, seda lugedes üritasin kujutleda, milline võiks see kinolinal välja näha. Hiljem selgus, et tegelikult on sellest loost film "The Collector" (1965) olemas, aga jällegi ei ole ma seda näinud. Peaks vist vaatama.

06 september 2011

Carol Drinkwater. Neli (viis) oliiviraamatut










Carol Drinkwater on inglise näitlejatar, kes küpses eas otsustas läbi teha järsu elumuutuse: ta abiellus prantsuse produtsendiga ning koos ostsid nad Lõuna-Prantsusmaale Cannes´i lähedale vana mahajäetud oliiviistanduse.
Kõik viis (eeldatavasti, sest läbi olen lugenud neist kolm ning viimast pole sootuks kätte saanud) raamatut kirjeldavad paari elu ja tegemisi uues keskkonnas. See on omamoodi monotoonne, võiks öelda, et pigem päevik. Samas ei kasuta kirjanik päevikustiili, lihtsalt kirjeldab vabas vormis oma igapäevaelu. Ei ole siin oodata sündmuste arengut, kulminatsiooni ega lahendust, kirjanik lihtsalt ON ja märgib selle üles. See ei tähenda, et raamatutes ei tuleks ette rohkem või vähem vapustusi. Näiteks kolmandat raamatut läbib algusest lõpuni suhtekriis ning selle jälgimine pakub omamoodi pinget.
Need on lood OMA KOHA ja läbi selle iseenda leidmisest. Omamoodi vürtsi pakuvad kõiksugused pisiasjad, mida autor kirjeldab. Näiteks pühendab ta pika lõigu sellele, kust täpselt leidis ta oma koeral puuke, kuidas need välja nägid ja kuidas ta need eemaldas. Ülimalt proosaline. Samuti tasub (rohkemgi ehk) tähele panna huvitavaid inimtüüpe, keda kirjanik kohtab. Need on kohalikud maainimesed, araablased, mustlased... Värvi siin jätkub ja avastamisrõõmu ka. Kasulikuks lugemiseks on kindlasti väikesed kõrvalepõiked kohalikku minevikku (seda kuni Vana-Rooma ajastuni välja), samuti erinevate kultuurtaimede kirjeldused ja selgitused nende päritolu kohta. Loomulikult ei ole see üllatus, et peatähelepanu on siin oliivipuudel (muide - mulle maitsevad mustad oliivid, sestap ma need raamatu kätte võtsingi).
Need ei ole raamatud noorele möllavale lugejale, pigem sobivad nad küpses eas daamidele (nagu mina), kelle möllamised on ära möllatud ning aeg on hakata otsima sisemist tasakaalu.