26 september 2011

Tuna Kiremitçi. Palved on igavesed

Kaanekujundus ja pealkiri tekitavad eelarvamuse, nagu oleks tegemist üdini usuraamatuga. See on petlik. Midagi niisugust sellest raamatust ei leia. See on veider lugu kahe erineva naise saatusest.
Tegevus toimub ühes Kesk-Euroopa ülerahvastatud väikelinnas. Vana üksildane naine otsib ajalehekuulutuse kaudu türgi keelt kõnelevat palgalist. Kuulutusele vastab noor üliõpilane. Töö on omapärane: kord nädalas tuleb vanadaamiga lihtsalt vestlemas käia. Nii hakkavadki vestluse käigus lahti kooruma lood kahe inimese elust.
Autor on valinud huvitava esituslaadi: kogu raamat seisneb ainult kahekõnes. See ei sisalda mitte mingeid kirjeldusi tegevuse, näoilmete ega liigutuste kohta. Isegi tegevuse asukoht on aimatav vaid kahekõne kaudu. Filmitegijatele oleks see vist maiuspala, sest annab väga suure vabaduse looja fantaasiale.
Ei ütleks, et ma seda raamatut lugedes unustamatu elamuse oleksin saanud. Samas - lugesin selle lõpuni, mida ma iga raamatu puhul sugugi ei tee (häbi-häbi!). Taskuformaat ja pehme köide annavad võimaluse seda käekotti pista, et sobival hetkel suvalises kohas lugeda. Paras kolmetunnine vahepala, liiatigi keeleliselt väga lihtne (ilmselt on siin oma roll tõlkijal).
Peaaegu unustasin: jälle see ammendumatu teema: juudid ja Teine maailmasõda. Uskumatu, kui palju ja kui erinevatest vaatenurkadest seda lahata saab!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar