24 juuni 2013

F. Scott Fitzgerald. Suur Gatsby

Jälle läksin moevooluga kaasa. Film ju lööb kõvasti laineid, vaja siis raamat ka üle lugeda. Kirjandusklassika ekraniseeringute põhiväärtus selles seisnebki, et nad panevad inimesi huvi tundma unustatud raamatute vastu. 
Ütlen ausalt, et ma pole filmi näinud. Olen siit-sealt midagi lugenud ja üldiselt on hinnang võrreldes raamatuga kehvapoolne. Olevat film, millel ei ole õieti hinge. Vaatasin mõned treilerid läbi ega osanud midagi otsustada. Tundus pildiliselt väga ilus, selline "Titanicu" tüüpi film. Ja muusikat tundus olevat ohtralt. Filmilikult suurejoonelist. Eks kinotööstus tahab ka hästi elada, nii et selliste filmide tootmine on mõistetav. Tegelikult oli sellel treilerite vaatamisel siiski oma positiivne mõju, sest see juhatas väga hästi sisse eelmise sajandi kahekümnendate džässiolustiku, mida raamatus oleks olnud märksa raskem tabada.


Minu meelest ei olegi väidetav tühi glamuur selles filmis paha, sest raamatus on sama sõnum väga jõuliselt sees. Kahekümnendate elustiil koos autode, pidude ja samas esimese ilmasõja järellainetusega on ju täiesti olemas. Ja kui mõelda veidi pikemalt ette ning pidada silmas järgnenud majanduskrahhi (nii palju, kui ma aru saan, oli see viimane majanduskriis kahekümnendate lõpu omaga võrreldes lapsemäng), siis eks see näiliselt muretu elu oligi pikemas perspektiivis vaadatuna tühine. 
Gatsby tegelaskuju on värvikas ja peabki olema: mees, kellel on tundmatutest kanalitest hangitud hiigelvarandus, minevik, millest mitte keegi midagi aimata ei mõista, kes korraldab pidusid, kuid ise seda justkui ei naudi ja kes elab nagu erak suures lossis. Ja seda kõike ammuse suure armastuse nimel. Selle armastuse nimel, mida ta loodab suure varandusega endale osta. Kuid niisugune suhtumine viib traagiliste tagajärgedeni. Ja siis, kui käes on matus, on kõik need sajad "sõbrad", kes regulaarselt Gatsby pidudel käisid, kusagile kadunud. Ja nii ongi. 
Niisiis - kas armastus või raha? Või raha-armastus? Aga kindlasti mitte rahaga ostetud armastus.

16 juuni 2013

Andrus Kivirähk. Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust

"Kaka ja kevad" rikkus mu ära. Nüüd on nii, et kui Kivirähki loen, tahaks kuulda Ülle Kaljuste häält. Minu meelest võiks ta ka selle raamatu audioversiooni sisse lugeda, oleks vahva.
Kui see lugu ilmus, siis oli meedias jutuks, et tegemist on hoopis teistsuguse, tõsisema looga. Aga ikkagi - Kivirähk on Kivirähk ja väike vimka kuulub tema lugude juurde. Võib-olla on tegemist eelarvamusega, aga mul oli ikkagi naljakas lugeda.
Tegelikult sõltub kõik peamiselt ikkagi meeleolust. Kui naljatuju ei ole, siis ilmselt ei leia siit midagi, mis oleks naermist väärt. Mul paraku juhtus vastupidi - kõik need kummalised inimesed veidrates situatsioonides ajasid hirmsasti naeru peale. Ja kui nüüd selle nurga alt vaadata, et tegelikult on autor kujutanud lihtsalt ümbritsevaid inimesi nende igapäevastes toimetustes, siis näib, et elu ongi väga naljakas. Mitte midagi ebatavalist siin ju kujutatud ei ole. See on läbilõige 21. sajandi Eesti ühiskonnast ja olustikust: mõnus toidukoht välja kujunenud klientuuriga, keskealine vallaline mees ja tema ema, kalmistukülastus, seltskondlikud koosistumised, millest kunagi ei või teada, kuidas need lõppevad, igavlevad vanainimesed, kodused toidud, hirm pedede ees, üksildus ja üksindus, pere, kartulid, suvised kohustuslikud grillipeod, palju sääski... Väga ehedad detailid meie igapäevaelust, mida me ise tihtipeale ei märkagi. Ja siis see kohati esile kerkiv unistus lõpetada selline elustiil ja teha midagi hoopis uut kusagil maailma otsas. Ise mõtlemata, et maailma ots ongi just siinsamas. 
Olen kuulnud selle raamatu kohta kahte hinnangut: väga hea ja väga jama. Kaldun esimeses suunas, sest lugemine oli kohati väga tervendav. Aga eriti tervendavad on kiluvõileiva fotod kaante sisekülgedel.
Meie kõrval elavad Rein, Anu, Eevald, Piret, Malle, Kalju, Ülo ja veel palju toredaid inimesi. Tasuks märgata.

09 juuni 2013

Pasa ja Atpo. Kõik on täiesti perses

Juhtus nii, et Annamiia tahtis seda raamatut lugeda. Võtsin selle siis raamatukogust. Kui kaant nägin, hakkas natuke piinlik. Liiatigi ei olnud mul kotti kaasas, nii et pidin kõndima ringi,  raamat kõigile vaatamiseks peos.
Edasi tuli istuda koosolekul. Tagumises pingis. Tõsistel tööinimestel juhtub ikka, et tuleb istuda. Ja hea on, kui tagumises pingis. Pinginaaber võttis mu laualt raamatu, hakkas lugema ja muudkui itsitas tasakesi. Mul hakkas ka huvitav, kuigi alguses arvasin, et minusugune sügavas keskeas pealtnäha mõistlik inimene (loodetavasti ikka mõistlik...) seda raamatut küll ei loe. Pärast lugesime kahekesi tagumises pingis ja itsitasime koos. Tore koosolek oli, aga ma päris täpselt ei tea, millest seal räägiti. Hiljem, kui see läbi, tuli keegi kolmas ja hakkas lugema. Itsitas ka ja kadus raamatuga kusagile ära. Nägin kurja vaeva, et seda üldse tagasi saada.
Kui juba varastamiseks läks, siis otsutasin päev hiljem sama joont jätkata. Võtsin Annamiia laualt salaja selle raamatu, läksin aeda peesitama ja lugesin selle kaanest kaaneni läbi. Nalja sai kõvasti. Ja kõht kõrbes ära.
See on üdini aus raamat sellest, kuidas paljud asjad lihtsalt vihale ajavad. Mõned stiilinäited:

Tropid liftis. Kõik vahivad seinu ja higistavad, sest on nii piinlik. Kõige rohkem käib pinda see, et oled ise samasugune.
Suguvõsa kokktulek.  Üsna keeruline on võtta seda rahulikult, kui onu Einar peab juba kolmandat tundi piinlikult nõmedat kõnet ja tädi Senta meenutab ainsat lugu, mida ta veel mäletab, või siis hakatakse pärast esimesi tervitusnapse nugadega vanu arveid klaarima.
Igasugused püsikliendi-, soodus- ja boonuskaardid. "Selle kupongiga saab päevaprae 20 senti odavamalt, aga pakkumine kehtib ainult paariskuupäevadel kolmapäeviti kell 08.00-09.30"

Ja nii edasi. Või tegelikult veel hullemini, sest roppe sõnu sisaldavaid tsitaate ma siia ei kirjutanud. Ja neid kolme, milles selliseid sõnu ei oleks, oli kaunis raske leida. 
 

06 juuni 2013

Katja Kettu. Ämmaemand

Piret luges seekord kaks raamatut järjest. Ei saanud teisiti, sest "Keevitaja" oli sedavõrd lummav romaan. Seekord on tegemist looga, mis kirjutatud Soome ajaloo ainetel. Kuigi loo sisu tundub uskumatult õudne, nii et tahaks arvata, et tegemist on autori fantaasiaga, siis tegelikult see päris nii ei ole. Loo aluseks on autori kätte sattunud kirjad, mis avavad omamoodi ilusa, samas äärmiselt õnnetu armastusloo. Romantikat siit siiski otsida ei maksa, sest kirjeldatud olustik on pehmelt öeldes räige.
Raamatut avades tasuks kõigepealt tutvuda Soome saatusega Teise maailmasõja ajal. Selleks sobib suurepäraselt kaaneümbrise siseküljele trükitud ajatelg. Põgusad taustteadmised saab sealt kätte. Abiks on ka järelsõna, peategelaste lapselapse kirjutatud. Tegelikult ei teeks  paha, kui sellest üldse alustada. 
Tegevus toimub taas Lapimaal, olustik on üsnagi sarnane "Keevitajas" kirjeldatule, kuid sinna on lisandunud kõik see, mida sõda inimesega teeb. Tegevus toimub peamiselt vangilaagris ja ühes mereäärses mahajäetud hütis. Kohati on süžee raskesti jälgitav, kuid siin on abiks pealkirjas toodud tegevusaeg ja -koht, mida kindlasti tasub jälgida.
Nii "Keevitajas" kui ka "Ämmaemandas" jookseb kõrvalliinina sisse isa-tütre suhe. Mõlemas romaanis juhtub nii, et isa ja tütar, kes on teineteist kaotanud, saavad mingil hetkel kokku, kuid kohtumine ei kujune nõretavalt õnnelikuks. Tahaks küsida, kas see teema on kuidagi seotud autori isikliku eluga. Ja üleüldse... nii palju valu!
Tahaks küsida, kas Katja Kettu ei ole mitte teenimatult  Sofi Oksase varju jäänud. Minu meelest ei jää ta viimasele küll millegipoolest alla. Pigem vastupidi.

Katja Kettu. Keevitaja

Estonia katastroof ei juhtunud üldse ammu. See on teema, mis ilmselt puudutab pea kõiki eestimaalasi, sest ikka leidub keegi, kes tunneb kedagi, kelle lähedased kaduma läksid... Küllap on nii ka Soomes ja Rootsis. 
Katja Kettu on nii julge naine, et võtab oma romaani aluseks just selle sündmuse. Ükskõik, kuidas sellel teemal ka ei kirjutataks, ikka leidub keegi, keda see võib riivata. 
Esimestest lehekülgedest on aimata, et sellest tuleb masendav lugemiselamus. Nii ka on. Lapimaa jäises olustikus on midagi depressiivset ja autor oskab seda väga hästi edasi anda. Nii hästi, et kohati on see lugedes lausa füüsiliselt tuntav. Kõige selle taustal lähevad aina rohkem segamini inimsuhete puntrad ja näib, et lugu ei hargnegi korralikult lahti. Kohati on mõistetamatu, kuidas kaks erinevat tegevusliini omavahel seonduvad, kuid raamatu lõpus jooksevad otsad siiski kokku. Õnnelikku lõppu ikkagi ei tule, pigem lõputu õudus...
Kesksel kohal on inimene oma süütundega. Peategelane, laevatehase keevitaja, on kunagi töötanud just selles tehases, kus ehitati "Estoniat". Juhtumisi oli just tema see, kes keevitas vöörivisiiri. Ta teab, kuidas seda tehti ning nüüd, pärast õnnetust, tunneb end süüdi olevat sadade inimeste surmas. See paneb teda tegema seletamatuid asju. Ei saa temast aru ei võõrad ega lähedased. Ta ise peab olukorraga toime tulema. 
Autori keelekasutus on põhjamaiselt karge. See ei ole ka tõlkes kaduma läinud ning erineb mõnevõrra teistest Soome tõlkeraamatutest. On kuidagi veel põhjamaisem ja kohati raskesti jälgitav. Kuid lugedes on võimalik harjuda ja pikapeale haarab tekst lugeja kaasa. Tegemist on sedavõrd tõsise raamatuga, et järgmisena võtsin kätte Katja Kettu "Ämmaemanda".