Katja Kettu. Keevitaja

Estonia katastroof ei juhtunud üldse ammu. See on teema, mis ilmselt puudutab pea kõiki eestimaalasi, sest ikka leidub keegi, kes tunneb kedagi, kelle lähedased kaduma läksid... Küllap on nii ka Soomes ja Rootsis. 

Katja Kettu on nii julge naine, et võtab oma romaani aluseks just selle sündmuse. Ükskõik, kuidas sellel teemal ka ei kirjutataks, ikka leidub keegi, keda see võib riivata. 

Esimestest lehekülgedest on aimata, et sellest tuleb masendav lugemiselamus. Nii ka on. Lapimaa jäises olustikus on midagi depressiivset ja autor oskab seda väga hästi edasi anda. Nii hästi, et kohati on see lugedes lausa füüsiliselt tuntav. Kõige selle taustal lähevad aina rohkem segamini inimsuhete puntrad ja näib, et lugu ei hargnegi korralikult lahti. Kohati on mõistetamatu, kuidas kaks erinevat tegevusliini omavahel seonduvad, kuid raamatu lõpus jooksevad otsad siiski kokku. Õnnelikku lõppu ikkagi ei tule, pigem lõputu õudus...

Kesksel kohal on inimene oma süütundega. Peategelane, laevatehase keevitaja, on kunagi töötanud just selles tehases, kus ehitati "Estoniat". Juhtumisi oli just tema see, kes keevitas vöörivisiiri. Ta teab, kuidas seda tehti ning nüüd, pärast õnnetust, tunneb end süüdi olevat sadade inimeste surmas. See paneb teda tegema seletamatuid asju. Ei saa temast aru ei võõrad ega lähedased. Ta ise peab olukorraga toime tulema. 

Autori keelekasutus on põhjamaiselt karge. See ei ole ka tõlkes kaduma läinud ning erineb mõnevõrra teistest Soome tõlkeraamatutest. On kuidagi veel põhjamaisem ja kohati raskesti jälgitav. Kuid lugedes on võimalik harjuda ja pikapeale haarab tekst lugeja kaasa. Tegemist on sedavõrd tõsise raamatuga, et järgmisena võtsin kätte Katja Kettu "Ämmaemanda".