Katja Kettu. Ämmaemand

Piret luges seekord kaks raamatut järjest. Ei saanud teisiti, sest "Keevitaja" oli sedavõrd lummav romaan. Seekord on tegemist looga, mis kirjutatud Soome ajaloo ainetel. Kuigi loo sisu tundub uskumatult õudne, nii et tahaks arvata, et tegemist on autori fantaasiaga, siis tegelikult see päris nii ei ole. Loo aluseks on autori kätte sattunud kirjad, mis avavad omamoodi ilusa, samas äärmiselt õnnetu armastusloo. Romantikat siit siiski otsida ei maksa, sest kirjeldatud olustik on pehmelt öeldes räige.

Raamatut avades tasuks kõigepealt tutvuda Soome saatusega Teise maailmasõja ajal. Selleks sobib suurepäraselt kaaneümbrise siseküljele trükitud ajatelg. Põgusad taustteadmised saab sealt kätte. Abiks on ka järelsõna, peategelaste lapselapse kirjutatud. Tegelikult ei teeks  paha, kui sellest üldse alustada. 

Tegevus toimub taas Lapimaal, olustik on üsnagi sarnane "Keevitajas" kirjeldatule, kuid sinna on lisandunud kõik see, mida sõda inimesega teeb. Tegevus toimub peamiselt vangilaagris ja ühes mereäärses mahajäetud hütis. Kohati on süžee raskesti jälgitav, kuid siin on abiks pealkirjas toodud tegevusaeg ja -koht, mida kindlasti tasub jälgida.

Nii "Keevitajas" kui ka "Ämmaemandas" jookseb kõrvalliinina sisse isa-tütre suhe. Mõlemas romaanis juhtub nii, et isa ja tütar, kes on teineteist kaotanud, saavad mingil hetkel kokku, kuid kohtumine ei kujune nõretavalt õnnelikuks. Tahaks küsida, kas see teema on kuidagi seotud autori isikliku eluga. Ja üleüldse... nii palju valu!

Tahaks küsida, kas Katja Kettu ei ole mitte teenimatult  Sofi Oksase varju jäänud. Minu meelest ei jää ta viimasele küll millegipoolest alla. Pigem vastupidi.