Andrus Kivirähk. Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust

"Kaka ja kevad" rikkus mu ära. Nüüd on nii, et kui Kivirähki loen, tahaks kuulda Ülle Kaljuste häält. Minu meelest võiks ta ka selle raamatu audioversiooni sisse lugeda, oleks vahva.

Kui see lugu ilmus, siis oli meedias jutuks, et tegemist on hoopis teistsuguse, tõsisema looga. Aga ikkagi - Kivirähk on Kivirähk ja väike vimka kuulub tema lugude juurde. Võib-olla on tegemist eelarvamusega, aga mul oli ikkagi naljakas lugeda.

Tegelikult sõltub kõik peamiselt ikkagi meeleolust. Kui naljatuju ei ole, siis ilmselt ei leia siit midagi, mis oleks naermist väärt. Mul paraku juhtus vastupidi - kõik need kummalised inimesed veidrates situatsioonides ajasid hirmsasti naeru peale. Ja kui nüüd selle nurga alt vaadata, et tegelikult on autor kujutanud lihtsalt ümbritsevaid inimesi nende igapäevastes toimetustes, siis näib, et elu ongi väga naljakas. Mitte midagi ebatavalist siin ju kujutatud ei ole. See on läbilõige 21. sajandi Eesti ühiskonnast ja olustikust: mõnus toidukoht välja kujunenud klientuuriga, keskealine vallaline mees ja tema ema, kalmistukülastus, seltskondlikud koosistumised, millest kunagi ei või teada, kuidas need lõppevad, igavlevad vanainimesed, kodused toidud, hirm pedede ees, üksildus ja üksindus, pere, kartulid, suvised kohustuslikud grillipeod, palju sääski... Väga ehedad detailid meie igapäevaelust, mida me ise tihtipeale ei märkagi. Ja siis see kohati esile kerkiv unistus lõpetada selline elustiil ja teha midagi hoopis uut kusagil maailma otsas. Ise mõtlemata, et maailma ots ongi just siinsamas. 

Olen kuulnud selle raamatu kohta kahte hinnangut: väga hea ja väga jama. Kaldun esimeses suunas, sest lugemine oli kohati väga tervendav. Aga eriti tervendavad on kiluvõileiva fotod kaante sisekülgedel.
Meie kõrval elavad Rein, Anu, Eevald, Piret, Malle, Kalju, Ülo ja veel palju toredaid inimesi. Tasuks märgata.