09 mai 2014

Anders De La Motte. [geim]

Kui palju neid rootslaste kirjutatud põnevikke siis ikka lugeda jõuab, mõtlesin ma, kui seda raamatut riiulil nägin. Kõndisin sellest mööda. Ja nii iga kord, kui raamatukogus käisin. Varsti ilmus riiulisse selle raamatu kõrvale veel üks. Sarjana ilmunud põnevikud tõmbasid veel vähem lugema. Kui siis selgus, et jutt käib ümber arvutimängu, mis läheb reaalse eluga segamini, siis tundus, et virtuaalmaailma temaatikat raamatust lugeda pole kuigi hea mõte. 
Aga raamat, nagu iga teine elusolend, tuleb sinu juurde just siis, kui ta ise tahab ja sina selleks valmis oled. Triibuline vereplekiga raamat tuli ka. Ja siis juhtus jälle see, et Piret oli kaks päeva kõigi jaoks kättesaamatu. Kass oli selles suhtes muidugi privilegeeritud, nagu alati. Nii hea on ju kaisus nurru lüüa, kui perenaine püsib paigal. Üsna pea algab jalgpalli MM, siis tuleb neid õnnehetki ridamisi...
Peategelane Henrik Peterson ehk HP on tüüp. kes on korraga väga loll ja väga tark. Nii juhtub, et ta ei suuda kiusatusele vastu panna ning hakkab leitud nutitelefoni näppima. See aga kutsub teda mängu. Paraku läheb asi üsna kiiresti kontrolli alt välja ja siin tuleb appi HP nutikam külg. Nii ta siis maadleb mingi nähtamatu süsteemiga, mis kogu mängu juhib. Asi läheb danbrowniliku vandenõuteooriani välja. Justkui juhiks suurt osa meie elust mingi kuritahtlik kõikehaarav süsteem. 
Nimi HP ei ole vast sugugi juhuslikult valitud. Mul on siin praegu näiteks üks HP süles. See on päris hea sümbol, kirjeldamaks virtuaalmaailma rolli meie elus. HP suurim kirg on lisaks raha kogumisele virtuaalmaailmas feimi koguda. Ta usub, et nii saabki kuulsaks ja see tõstab tema kõikuvat enesehinnangut. Tuleb tuttav ette: teatud vanuses inimesed on FB-s, Youtube´is ja ehk mujalgi valmis tegema ükskõik mida, et saada kokku võimalikult palju "laike". Mida nende kokku kogutud püstiste pöialdega peale hakata, sellele enamasti ei mõelda. Neist kõhtu täis ei saa. Oleks ju hea kõik "meeldimised" potti panna ja valmistada neist hea supp või pajaroog. Aga enamasti tuleb neist ainult jama, kui üldse midagi. Mõned inimesed ei kasvagi sellest "laikide" kogumise east välja. Pöidlamärkide hulk on see, mis hakkab määrama enesehinnangut: vähe meeldimisi - olen väärtusetu, palju meeldimisi - olen väärtuslik. Nii see kanajalgadel enesetunnetus sünnib...
Aga raamat on vahva. See eristub väga selgelt teistest rootslaste kirjutatud põnevikest. Mankelli tasemele see ehk ei küündi, viimane on klass omaette. Aga lugu paneb mõtlema ja kisub kõvasti kaasa. Praegu on mu lugemislaual juba järgmine osa. Kohe hakkan lugema. Siis kui kõikvõimalikud "laikid" siin kokku kogutud saan.

05 mai 2014

Anthony Burgess. Kellavärgiga apelsin

Jälle Moodne Aeg. See justkui annaks garantii, et loetav on kvaliteetne. Ka seekord ei ole selles mingit kahtlust.
Alguses on mõnevõrra ehmatav raamatu keel. See on tihedalt täis pikitud mingit kummalist slängi. Raamatu taga on ka selle mõistmiseks vastav sõnastik, kuid selle kasutamine on suhteliselt tülikas. Ja tegelikult taipab pisutki vene keelt õppinud lugeja õige pea, et suurem osa tekstis sisalduvatest kummalistest sõnadest on pärit just vene keelest. Niisiis tasub ennast sellest kummalisest tekstist läbi närida, hiljem läheb kergemaks, sest enamik sõnu hakkab korduma ja lugemine läheb libedamalt.
Hoopis hullem on aga raamatu temaatikaga. Kuna asi alguses nagunii eriti jõudsalt ei edene, siis jääb pikalt mulje, et autor kirjeldab lihtsalt ühte poistekampa, kelle elu ainus eesmärk on kellelegi "molli anda". Ja mida rohkem verd, seda parem. Tundub kuidagi hirmus ja üpris mõttetu ning masendav. Ometi - kui Kubrick on selle loo põhjal filmi teinud, siis peab ju seal midagi olema. Mingil hetkel on see ainus motiiv, mis aitab edasi lugeda. Ja see tasub ennast kuhjaga ära.
Millegipärast seostub romaani sisu Esimese Mooses raamatu kolmanda peatükiga. Selles käib jutt pattulangemisest. Aadam ja Eeva astuvad üle Jumala keelust. Niisiis - sõnakuulmatus. Ja tihti küsivad inimesed, miks Jumal siis üldse selle hea ja kurja tundmise puu sinna Eedeni aeda pani, kui ta ei tahtnud, et inimesed selle vilju söövad. Tundub justkui kiusamine. Burgess annab sellele küsimusele vastuse: inimest iseloomustab vabadus valida hea ja kurja vahel. Ja kui see võimalus ära võtta, siis ei ole enam tegemist inimese, vaid robotiga. Pealegi on üpris piinarikas, kui keegi teine on otsustanud, et pead valima ainult head. Sest teised valivad ikka kurja edasi. Kui saaks kuidagi teha nii, et valikuvabadus on olemas, aga inimene ise teeb ainult mõistlikke otsuseid. Aga niisugune inimene oleks vist ka pelgalt robot...
Kohati mängib autor absurdi piiril, aga see just teebki antud romaani vahvaks. Väga paljud seosed tulevad tuttavad ette. Näiteks see, et maakera on ümmargune ja üpris väike: see, mida sa teed, tuleb sulle endale üsna ruttu tagasi. Ja kunagi ei tea, kustpoolt ja kuidas see tuleb. 
Või näiteks teismeliste ja täiskasvanute maailm. Nende kahe vahele on konflikt sisse kodeeritud, ükskõik mil moel see siis ei avaldu. Aga see tuleb mõlemal poolel lihtsalt üle elada, see läheb üle siis, kui on õige aeg. Ja annaks Jumal, et vahepeal ei juhtuks asju, mida Burgess oma romaanis kirjeldab... Nii valusat kasvamist ei soovi küll kellelegi.
Kubricku filmi tükikesi on internetiavarustes küll ja küll. Lisan vaid ühe stiilinäite: