08 juuni 2014

Anders de la Motte. [buzz]

Seekord on tõesti nii, et triloogia ei õigusta ennast. Kui esimene osa oli köitev ja mõnus, siis teine tundub juba kuidagi punnitatud. Võib-olla on asi jälle minu meeleolus, aga kõrgtehnoloogiline kriminaalsus ammendus seekord täiesti.  Äkki oleks abiks see, et peaks selle kirjaniku raamatute vahel pikema vahe, siis köidaks see temaatika jälle?
Iseenesest on ju ladusalt kirjutatud ja lugu on ka olemas. Kolmas raamat on riiulil. Las ta siis natuke ootab.

Hiromi Kawakami. Õpetaja portfell

Piretil ei ole viimasel ajal enam sugugi mahti lugeda, veel vähem kirjutada. See raamat sai läbi loetud tükk aega tagasi, sestap on tugevamad emotsioonid läinud ja kirjatükk lühike.
Jaapani kirjanik, kes kirjutab Jaapani asjadest. Huvitav lugeda just kultuurilisest kontekstist lähtuvalt. Imelikke asju on selles, näiteks seenekorjamine. Aga usun, et igale maitsele see lugu küll ei ole, nii kauge ja imelik näib see. Ilmselt sõltub see suures osas ka lugeja meeleolust. 
Seda võib liigitada ka kurvaks ja ilusaks armastuslooks noore naise ja vana mehe vahel. Ikka juhtub... ja vahel võib see isegi ilus olla.

09 mai 2014

Anders De La Motte. [geim]

Kui palju neid rootslaste kirjutatud põnevikke siis ikka lugeda jõuab, mõtlesin ma, kui seda raamatut riiulil nägin. Kõndisin sellest mööda. Ja nii iga kord, kui raamatukogus käisin. Varsti ilmus riiulisse selle raamatu kõrvale veel üks. Sarjana ilmunud põnevikud tõmbasid veel vähem lugema. Kui siis selgus, et jutt käib ümber arvutimängu, mis läheb reaalse eluga segamini, siis tundus, et virtuaalmaailma temaatikat raamatust lugeda pole kuigi hea mõte. 
Aga raamat, nagu iga teine elusolend, tuleb sinu juurde just siis, kui ta ise tahab ja sina selleks valmis oled. Triibuline vereplekiga raamat tuli ka. Ja siis juhtus jälle see, et Piret oli kaks päeva kõigi jaoks kättesaamatu. Kass oli selles suhtes muidugi privilegeeritud, nagu alati. Nii hea on ju kaisus nurru lüüa, kui perenaine püsib paigal. Üsna pea algab jalgpalli MM, siis tuleb neid õnnehetki ridamisi...
Peategelane Henrik Peterson ehk HP on tüüp. kes on korraga väga loll ja väga tark. Nii juhtub, et ta ei suuda kiusatusele vastu panna ning hakkab leitud nutitelefoni näppima. See aga kutsub teda mängu. Paraku läheb asi üsna kiiresti kontrolli alt välja ja siin tuleb appi HP nutikam külg. Nii ta siis maadleb mingi nähtamatu süsteemiga, mis kogu mängu juhib. Asi läheb danbrowniliku vandenõuteooriani välja. Justkui juhiks suurt osa meie elust mingi kuritahtlik kõikehaarav süsteem. 
Nimi HP ei ole vast sugugi juhuslikult valitud. Mul on siin praegu näiteks üks HP süles. See on päris hea sümbol, kirjeldamaks virtuaalmaailma rolli meie elus. HP suurim kirg on lisaks raha kogumisele virtuaalmaailmas feimi koguda. Ta usub, et nii saabki kuulsaks ja see tõstab tema kõikuvat enesehinnangut. Tuleb tuttav ette: teatud vanuses inimesed on FB-s, Youtube´is ja ehk mujalgi valmis tegema ükskõik mida, et saada kokku võimalikult palju "laike". Mida nende kokku kogutud püstiste pöialdega peale hakata, sellele enamasti ei mõelda. Neist kõhtu täis ei saa. Oleks ju hea kõik "meeldimised" potti panna ja valmistada neist hea supp või pajaroog. Aga enamasti tuleb neist ainult jama, kui üldse midagi. Mõned inimesed ei kasvagi sellest "laikide" kogumise east välja. Pöidlamärkide hulk on see, mis hakkab määrama enesehinnangut: vähe meeldimisi - olen väärtusetu, palju meeldimisi - olen väärtuslik. Nii see kanajalgadel enesetunnetus sünnib...
Aga raamat on vahva. See eristub väga selgelt teistest rootslaste kirjutatud põnevikest. Mankelli tasemele see ehk ei küündi, viimane on klass omaette. Aga lugu paneb mõtlema ja kisub kõvasti kaasa. Praegu on mu lugemislaual juba järgmine osa. Kohe hakkan lugema. Siis kui kõikvõimalikud "laikid" siin kokku kogutud saan.

05 mai 2014

Anthony Burgess. Kellavärgiga apelsin

Jälle Moodne Aeg. See justkui annaks garantii, et loetav on kvaliteetne. Ka seekord ei ole selles mingit kahtlust.
Alguses on mõnevõrra ehmatav raamatu keel. See on tihedalt täis pikitud mingit kummalist slängi. Raamatu taga on ka selle mõistmiseks vastav sõnastik, kuid selle kasutamine on suhteliselt tülikas. Ja tegelikult taipab pisutki vene keelt õppinud lugeja õige pea, et suurem osa tekstis sisalduvatest kummalistest sõnadest on pärit just vene keelest. Niisiis tasub ennast sellest kummalisest tekstist läbi närida, hiljem läheb kergemaks, sest enamik sõnu hakkab korduma ja lugemine läheb libedamalt.
Hoopis hullem on aga raamatu temaatikaga. Kuna asi alguses nagunii eriti jõudsalt ei edene, siis jääb pikalt mulje, et autor kirjeldab lihtsalt ühte poistekampa, kelle elu ainus eesmärk on kellelegi "molli anda". Ja mida rohkem verd, seda parem. Tundub kuidagi hirmus ja üpris mõttetu ning masendav. Ometi - kui Kubrick on selle loo põhjal filmi teinud, siis peab ju seal midagi olema. Mingil hetkel on see ainus motiiv, mis aitab edasi lugeda. Ja see tasub ennast kuhjaga ära.
Millegipärast seostub romaani sisu Esimese Mooses raamatu kolmanda peatükiga. Selles käib jutt pattulangemisest. Aadam ja Eeva astuvad üle Jumala keelust. Niisiis - sõnakuulmatus. Ja tihti küsivad inimesed, miks Jumal siis üldse selle hea ja kurja tundmise puu sinna Eedeni aeda pani, kui ta ei tahtnud, et inimesed selle vilju söövad. Tundub justkui kiusamine. Burgess annab sellele küsimusele vastuse: inimest iseloomustab vabadus valida hea ja kurja vahel. Ja kui see võimalus ära võtta, siis ei ole enam tegemist inimese, vaid robotiga. Pealegi on üpris piinarikas, kui keegi teine on otsustanud, et pead valima ainult head. Sest teised valivad ikka kurja edasi. Kui saaks kuidagi teha nii, et valikuvabadus on olemas, aga inimene ise teeb ainult mõistlikke otsuseid. Aga niisugune inimene oleks vist ka pelgalt robot...
Kohati mängib autor absurdi piiril, aga see just teebki antud romaani vahvaks. Väga paljud seosed tulevad tuttavad ette. Näiteks see, et maakera on ümmargune ja üpris väike: see, mida sa teed, tuleb sulle endale üsna ruttu tagasi. Ja kunagi ei tea, kustpoolt ja kuidas see tuleb. 
Või näiteks teismeliste ja täiskasvanute maailm. Nende kahe vahele on konflikt sisse kodeeritud, ükskõik mil moel see siis ei avaldu. Aga see tuleb mõlemal poolel lihtsalt üle elada, see läheb üle siis, kui on õige aeg. Ja annaks Jumal, et vahepeal ei juhtuks asju, mida Burgess oma romaanis kirjeldab... Nii valusat kasvamist ei soovi küll kellelegi.
Kubricku filmi tükikesi on internetiavarustes küll ja küll. Lisan vaid ühe stiilinäite:
 

26 aprill 2014

Jevgeni Griškovets. Särk

Särk on see, mis mehega hommikust õhtuni kaasas käib. Ta näeb kõike, teeb kõik kaasa, talub kõike. Selles raamatus käib peategelasega kaasas valge särk, hommikust õhtuni. Ja see, mida ta näeb, on väga mitmekesine ning värvikas. Kodus, musta pesu seas, on juba hulk särke. Üks, roosa, ripub veel kapis. Nii et lugeja võib iga särgi jaoks ise ühe ööpäevase loo välja mõelda. Ja roosa särk tõotab midagi head... Aga see lugu piirdub ühe valge särgiga.
Särgi sees on mees, provintsist pärit arhitekt, kes elab ja töötab juba mõnda aega Moskvas. Nii toimubki kõik just nimelt seal. Koos sõbraga sattub mees kõige uskumatumatesse olukordadesse. Kohati tundub tegevus suisa jabur. Tegelikult aga kulgevad paralleelselt kaks maailma: see, mis toimub väliselt ning see, mis peategelase sees. Mees on nimelt armunud ja see paneb teda mõtlema päris veidraid mõtteid. Nii võib paralleelselt toimuvaga minna kaasa peategelaste unenägudesse ja unistustesse. Väikesed ekskursid armastuse, aja, sõpruse ja kõiksuguste eksistentsiaalsete teemade valda teevad loost selle, mis ta on. Muidu oleks see lihtsalt üks jaburavõitu mässamine mööda suurt Moskvat. Aga iseenesest ka see on põnev, sest autor heidab suurlinna elule vägagi groteskse pilgu: juttu tuleb ööelust, liiklusest, taksomajandusest ja paljust muust.
Kirjutatud on, et Jevgeni Griškovetsi raamatuid kas armastatakse või ei olda neid üldse lugenud. Olen päri. Tegemist on väga erilise autoriga, kelle töid ei ole võimalik võrrelda mitte kellegi teise omadega.
Ja müts maha nende inimeste ees, kes panevad kokku Moodsa Aja sarja. Nii head valikut annab ikka eestikeelsete romaanide seast otsida. Selle sarja raamatute seas ei ole kehvi lugusid, harva leidub mõni, mis näib keskpärasevõitu. Aga ka see võib pigem sõltuda lugeja maitsest või lihtsalt tujust.

25 aprill 2014

Patricia Cornwell. Herilasepesa

Kaas on ilus. Eriti see herilane seal peal. Justkui kutsub lugema ja tõotab olla põnev. Sama väidab tagakaane lühikokkuvõte, et tegemist on sarimõrvadega, mis on piisavalt iseäralikud. Liiatigi on kirjaniku nimi aeg-ajalt siit-sealt läbi käinud, vist on mõne tema romaani põhjal film tehtud. Sellepärast siis arvasin, et teeks tutvust.
Kahjuks oli selle raamatu lugemine paras pettumus. Põnevusromaanina esitletud raamat pani magama. Iga kord, kui lugemist alustasin, jõudsin läbida vaevalt kümme lehekülge, kui juba magasin magusat und. Ja unenäod olid raamatust märksa põnevamad.
Verised mõrvad on jäänud tänavapatrulli lõputu sahmimise varju. Peategelane, naispolitseinik West on värvikas tegelane küll, aga umbes samasugused tegelaskujud figureerivad pea igas krimiromaanis. Lisaks Westile on tegevuses ka kõmuajakirjanik Brazil, eriti nägus noormees. Nii taandubki kõik ajakirjanduse ja politsei suhetele, mis on üksainus lõputu kemplemine. 
Nalja saab ka veidike, ja see on vist antud raamatu kõige positiivsem külg. Kirjeldatud situatsioonid on halenaljakad ja kui kujutlusvõime hästi tööle panna ning toimuvat pildina ette kujutada, siis võtab natuke muigama.Tegelikult tahaks nüüd lugeda mõnda põnevusromaani, mis oleks põnev.

17 aprill 2014

Tom Valsberg. Kuidas rännata ilma hirmuta

Kevad on käes ja varsti algab siin jälle Bella-Doscana-stiilis elu. See tähendab, et elame muretult ja võtame üks päev korraga. Ning naudime seda küllust, mida suvine loodus pakub. Niisuguses olukorras on Valsbergi raamat nagu rusikas silmaauku.
Rääkisin hiljuti ühe tuttavaga sellest raamatust. Ta küsis, kas see kannab New Age ideoloogiat. Ei kanna. See kannab Tom Valsbergi omaenda mõtteid, mis on mõjutatud väga erinevatest usunditest. Ja kummaline on see, et siin-seal võib kohata äratundmist, justkui oleks omaenda mõtted kellegi teise sule läbi kaante vahele jõudnud. Näiteks seesama ammu välja öeldud mõte, et minevikku ja tulevikku ei ole olemas. On vaid see hetk, milles me parasjagu viibime. Vaid see on reaalne, kõik muu on vaid kujutelm. Ja aeg iseenesest on inimestevahelise kokkuleppe küsimus. Paraku tuleb kokkulepetest kinni pidada ja sellepärast jõuan ma igale kohtumisele liiga vara, sest hilinemine on inetu. Aga neile, kel kombeks hilineda, ma seda pahaks küll ei pane. Mul aega oodata küll.
Või mõte surma lähedalolust. Ega tõepoolest keegi ei tea ennustada, millal see täpselt juhtub. Jälle selgitasin kunagi ühele heale inimesele, et võtan üks päev korraga ja püüan olla just täna võimalikult hea inimene, sest võib-olla olen homme surnud. Ta oli ehmunud ja arvas, et nii on ikka hirmus elada küll. Tegelikult on vastupidi. Just siin ja praegu on lihtne pidada lugu iseendast, ümbritsevatest inimestest ja loodusest. Vastasel juhul võiksin ju arvata, et alustan sellega homme. Aga homme võib olla juba hilja. 
Üleüldse on see raamat jõuliseks alternatiiviks tänapäeva tarbijalikule mõtteviisile. See ütleb selgelt välja, kuivõrd jaburad mõtteskeemid meid tegelikult kannavad. Et ei ole mõtet elu eest rügada, et olla edukas, aga samas õnnetu. Ja et asjad ei tee kedagi õnnelikuks, sest sellise mõtteviisi juures ei suuda me neist nagunii rõõmu tunda vaid mõtleme aina neile asjadele, mida meil veel ei ole, aga mida tahaksime saada. Ja üleüldse on õnn inimese enda sees olemas, see tuleb vaid üles leida. 
Raamatus käsitletav temaatika on väga laialdane. Pealkirja järgi võiks ekslikult arvata, et tegemist on puhtalt rändamisõpetusega selle otseses tähenduses. Tegelikult käsitleb see rändamist nii ruumis, iseenda sees kui elus. Näiteks avastasin üllatusega siit väga huvitava lõigu toitumisest. Ehh... kui kõik need jutud ebanormaalsetes tingimustes kasvavatest loomadest ja kõigist neist medikamentidest, mis lihas on, ei peletanud mid lihasöömisest eemale, siis kirjeldus sellest, mis liha inimese seedekulglas tegema hakkab, võttis mõtlema küll. 
Kohati lähevad raamatusse pandud mõtted väga alternatiivseks kätte ära. Näiteks ei ole ma kunagi varem kuulnud ärkvel unenägemise tehnikast. Selle taustal tundub tänaöine unenägu, kus Rein Rannap oli meil külas, ikka eriti kummaline. Uni oli siis selline, et tahtsin Reinule oma vinüülplaadimängijaga mõnda head retroplaati lasta. Aga ükski plaat ei tundunud piisavalt hea ja justkui häbi oli austatud muusikule midagi keskpärast ette mängida. Plaadimängija lüliti vajutamiseni ma paraku ei jõudnudki. Niisiis jäi kontrollimata, kas lülitid unenägudes töötavad või mitte. Järgmine kord proovin usinamalt. 
Usundite juurde tagasi pöördudes: päris palju on siin juttu Jeesusest. Näiteks sellest, kuidas ta oma jüngritel jalgu pesi. Ja siin, selles kontekstis, saab äkki väga selgeks alandlikkuse mõiste. Millegipärast siis, kui õpetaja kirikus kantslist koolitatud häälega tegelikult sedasama selgitab, ei jõua see nii hästi kohale. Ei tea kohe öelda, miks. 
Tegelikult on see raamat väga hea kink inimesele, kes on avatud meelega ning harjunud lugema. Vaatasin, et Rahva Raamatus on seda müügil küll. Liiatigi on raamatuga kaasas plaat. Olen seda nüüd paar nädalat mänginud, täna vaja raamatukogusse tagasi viia. Aga vist on vaja Indigolaste muusikat hakata kusagilt otsima. Lihtsalt nende üdini ausate sõnade pärast. Ja muidugi on omaette numbriks selles raamatus illustratsioonid. Midagi nii vägevat, mis mängib teravmeelsuse ja vulgaarsuse piirimail, ei ole ma varem sellises koguses küll näinud. Igal juhul tasub vaatamist ja lugemist. Isegi siis, kui kohe kõigega nõus ei ole.

15 aprill 2014

Asa Lantz. Meie mees Shanghais

Jälle põnevusromaan. Ja jälle Rootsi. Aga võrreldes hiljuti loetud lugudega on see siin hoopis teistmoodi. Asa Lantz on leidnud oma temaatika. Ta käsiteb Hiinaga seonduvat. Ning ikka ja jälle kerkib esile elu varjukülg. Seekord siis Rootsis elavad kodutud.
Juhtub nii, et salapärasel moel korraldab keegi kodututele meestele reise Shanghaisse. Üks neist kaob salapärastel asjaoludel. Seejärel kaovad ka paar teismelist tüdrukut. Asi hakkab huvi pakkuma nii politseile kui ka ajakirjanik Isale. Paralleelselt tegutsedes jõuavad nad millegi suure jälile. Loo teeb veel salapärasemaks teatriringkondade segamine Rootsi-Hiina kontaktidesse...
Tegevus toimub paralleelselt kolmel erineval ajal ja kahes erinevas kohas. See teeb tegevuse jälgimise suhteliselt keerukaks, kuid samas ka põnevaks. Kohati on raske mõista seoseid minevikus ja olevikus toimuva vahel. Selleks, et kogu lugu mõista, tuleb raamat kindlasti lõpuni lugeda. Lõpptulemus on üllatav, peabki olema. Mis põnevusromaan see muidu oleks. Aga muidu on tegemist vahva ajaviitekirjandusega, mida lugedes ei jää maha lääget järelmaiku.

30 märts 2014

Hille Karm. Taevas ja maa

Hille Karm on naine, kes väärib sügavat lugupidamist. See lugu, mis seisab loetud raamatu kaante vahel, ei ole lihtsalt jutustus minevikust. See on jutustus olevikust, sellest, kuidas üks inimene möödunud asju praegu näeb. Kõik tundub kuidagi üdini siiras ja ilustusteta, loopimata kellegi pihta pori.
See on lugu kirikuõpetaja tütrest sügaval nõukogude ajal. Kahe maailmavaate kokkupõrge tuleb kujundlikult esile  kohe raamatu alguses: kaks naist sünnitusmajas. Mõlemal tuhud. Üks karjub häälekalt isakese Stalini poole, teine kutsub vaikselt appi Jumalat. Midagi ilmekamat on raske välja mõelda.
Just kirikuinimeste, eelkõige õpetajate perekondade jutustused nõukogude võimu ajast kipuvad tihtipeale rõhutama tagakiusamisi ja kannatusi, mida nende olukorras olevad inimesed tollal taluma pidid. Tegelikul võtsingi raamatu kätte selle suhtumisega, et küllap sealt midagi seesugust tuleb. Aga ei tulnud. Kuidagi väga aus ja neutraalne tundub see kõik. Mitte kedagi ei süüdistata ega ülistata.
Tegelikult ei olegi vahepeal palju muutunud. Olen ise jälginud kirikuõpetajate laste üleskasvamist taasiseseisvunud Eestis. Ikka tuleb ette, et neid peetakse teistsuguseks. Miski, mis nende perekonnaga kaasas käib, tundub  "peavoolu" inimeste jaoks olevat võõras ja salajane. Mis toimub sellises olukorras inimese hinges, on küllap väga individuaalne. Kindlasti on seda ja on teist.
Kõige rohkem hämmastas mind raamatu lugemisel autori ausus iseenda vastu. Millegipärast näib mulle ikkagi, et enamik inimesi häbeneb või koguni varjab oma aktiivseks komnooreks olemise perioodi. Hille Karm lihtsalt kirjeldab, tehes seda häbenemata. See oli ju üks osa elust. Ja kui inimene tahab iseendaga leppida, siis ei saa eitada minevikus olnut.
Tähelepanu väärib ka autori sügav lugupidamine oma vanemate vastu. See peaks olema igas peres loomulik, kuid paraku vist alati ei ole.  Tihti juhtub nii, et hakkame oma vanemaid tõeliselt hindama alles siis, kui neid enam siin ilmas ei ole...
See on lihtne lugu ELUST. Lihtsad on ka isa sõnad tütre leeripäeval: "Head mõtelda, head kõnelda ja head teha." (lk 237). Küllap me selleks siin maamuna peal olemegi, ükskõik mis usku me siis tunnistame.

27 märts 2014

Valdur Mikita. Lingvistiline mets

Kunagi, sügaval nõukogude ajal, ilmus ajaleht "Säde". Kaks nime, mis pidevalt autorite nimistust läbi käisid, olid Helar Osila ja Valdur Mikita. Ei läinud mööda pea ühtki nädalat, kui nende kirjatükid ei oleks ilmunud. Pani mõtlema küll, et mis fenomen see on, mis noori poisse nii korralikke kirjatükke looma paneb, et neid nõnda tihti avaldatakse. Ju siis oli neis juba varases nooruses loojaks-saamise potentsiaali. Tahaks sõna "looja" suure tähega kirjutada, aga see oleks vist pisut eksitav...
Nii paljud autoriteedid on seda raamatut pidanud eelmise aasta üheks eredaimaks kirjandussündmuseks. Sellepärast tekkis ka minus huvi teada saada, mis see on. Ega alguses oligi raske sotti saada, millega õieti tegemist. Väga tabava hinnangu annavad kaks Vikipeedias olevat lauset: "Mikita segab oma raamatuis eri žanre, jäädes sageli ilukirjanduse ja semiootika piirimaile." ja "...Valdur Mikitat seletav skeem: Kivirähk kohtub Heinsaarega."
Raamat avab lugejale eestlaste maagilise maailma, mis meie teadvuses alati olemas on olnud, kuid kiire globaliseerumise käigus kusagile tagaplaanile kipub kaduma. Ja seetõttu ei taju suur osa meist enam asju, mis teevad meist eestlased. Muidugi on meil keel, kuid Mikita lõhub ära keele traditsioonilised piirid, muutes selle märgatavalt laiemaks märgisüsteemiks, mis hõlmab sisekõne, matkimishäälitsused ja väga palju muud... Keel ei ole lihtsalt häälikukombinatsioonide jada, mille taga on konkreetsed tähendused. See on midagi palju rohkemat.
Tegelikult ju ongi nii, et ega me maailma sellisena päriselt ei taju, nagu see on. Objektiivsust pole olemas, on vaid meile kusagilt väljaspoolt sisendatud mõttesüsteemid, piiratud ja kohati vaesed, mille abil siis ümbritsevat üritame mõista. Nii lähebki suur osa sellest, mis on päris, kaduma.
Hästi aus on see raamat. Ei leidu just palju inimesi, kes julgevad näiteks tunnistada, et nad rattasõidu ajal kummalisi sõnu ütlevad. Niisuguseid, mida ametlikus kirjakeeles ei ole. Tavainimese jaoks kõlab see hullumeelsusena. Aga tegelikult ju ei ole. Ja nii mõnigi seesugune ülestunnistus viib mõtted hoopiski lapsepõlve. Näiteks mäletan, et saepuruplaadiga kaetud peldikuseinal oli lugematul arvul koletisi. Näiteks üks pärani avatud lõugadega hirmuäratav koer. Peldik on ikka veel sama, aga koletisi ei suuda ma sealt enam kuidagi üles leida. Kahju...
Igal juhul peab lugeja seda raamatut kätte võttes arvestama, et lihtne tükk see ei ole. Lugemine nõuab pingutust, aga see tasub ennast ära. Võib- olla leiab koguni oma lapsepõlve üles...

25 märts 2014

Risto Laur. Islandile. Teekond ja päralejõudmine

Ikoonilugemise ajastule omaselt tõmbab raamatu ligi eelkõige kaanepilt. Ei ole midagi imelikku selles, et ükskõik, mis trükise - olgu see siis ajaleht või raamat - kätte võtame, esmamulje jääb ikka illustratsioonidest. Mida aeg edasi, seda rohem selline nähtus süveneb, nii et ei ole siin miskit viriseda, kui inimesed enam raamatuid ei loe. Internetis on pilte küll ja kui enam arvutihiirt ka käes hoida ei viitsi, siis võib ju diivanile pikali visata ja telekat vaadata. Seal jooksevad pildid iseenesest. Keskkond mõjutab inimese arengut ja see areng käib praegu vist sedapidi. Ei saagi öelda, kas see on halb või hea, eks hinnangu sellele annavad ajaloolased mõnesaja või - tuhande aasta pärast. 
Aga tagasi raamatu juurde. Illustratsioonid on imeilusad. Kohati tundub, et fotograaf on need ebanormaalselt ilusaks tuuninud, nii et tekib kahtlus, kas neil tegelikkusega üldse mingit pistmist on. Aga küllap on. Igal juhul jääb esmapilgul mulje, et tegemist on järjekordse magusate tekstidega ilupildiraamatuga, mis ülistab Islandi kaunist loodust ja rahulikku elu. Aga siin saab pealiskaudne lugeja küll ninapidi veetud, tekstid pole teps mitte luulelised, vaid tulevad elust enesest. Kõige parem on asjast aimu saada siis, kui alustada lugemist lõpust. Epiloog ütleb sisu kohta nii mõndagi.
Ja nii ongi, et tegemist ei ole traditsioonilise raamatuga. Lood on kokku korjatud FB postitustest ja see annab tekstile tavapärasest hoopis teise iseloomu: ära on jäänud taotluslik kunstiküpsus, mõtted on ausad, lühidad ja konkreetsed. Just täpselt nii, nagu me näguderaamatust oleme harjunud lugema. 
Ei ole nii, et mees istub kirjutuslaua taha ja ütleb: "Ma kirjutan nüüd raamatu!". Ning seejärel enne püsti ei tõuse, kui esialgne tekst koos. Nii oma paarsada lehekülge. Umbes poole töö peal hakkab asi teda ära tüütama, aga kuna ta on endale pähe võtnud, et kirjutab raamatu (ja see on ju suur asi), siis tuleb lõpuni punnitada. Just seda punnitamise jälge selles raamatus ei ole. Tekstid on spontaansed ja kohati väga-väga naljakad. 
See ei ole päris nii, et Laur kirjutab lihtsalt Islandist. Ei, ta kirjutab elust üldisemalt. Ka Eestist. Need, kes raamatut lugeda ei armasta, peaksid selle tüki ikkagi kätte võtma. Ma usun, et FB keskkonnaga harjutunutele peaks see raamat vägagi sobima. 
Tean ühte inimest (nimesid siinkohal ei nimeta, küllap ta tunneb ennast ise ära), kes on viimase paari-kolme aasta jooksul läbi lugenud kaks raamatut: "Kõik on täiesti perses" ja Onu Bella "Ma võtsin viina". Temale soovitan ka seda raamatut lugeda, seda enam, et jutt käib muusikute elust.

21 märts 2014

Ellis Peters. Kuratliku kirikuukse koputi

Vana hea Öölase sari kutsub mõnikord lugema. Tegelikult mängisin raamatukogus bingot ja tõmbasin krimkade reast lihtsalt suvalise välja. Nii võib ju ka.
Kunagi, see võis olla umbes aastal 2000, olin aastakese eesti keele asendusõpetaja. Kaheksandal klassil oli vaja lugeda Agatha Christie raamatut oma vabal valikul. Mina, rumaluke, võtsin asja väga tõsiselt ja lugesin jõuluvaheajal läbi kõik, mille kätte sain. Seda oli palju, aga tolku ei olnud sellest midagi, sest kõik need raamatud olid mul lõpuks peas segamini nagu puder ja kapsad. Ja lapsed lugesid enamasti ikka neid, mida ma lugenud ei olnud. Niisiis - liigne agarus on ogarus. Aga suurem osa tollal loetust oli välja antud just nimelt Öölase sarjas.
"Kuratliku kirikuukse koputi" on inglise vana kooli krimka. Selles on olemas kõik vajalikud elemendid: külaühiskond, teistest eraldunud konservatiivne aadliperekond, pubi küla keskpunktina, kirik, surnuaed, kuulujutud, väike annus müstikat. Ja uurija - rahulik ja keskendunud. Ei mingit tagaajamist ja tapmist. Ehkki - mis krimka see ilma tapmiseta oleks. Aga sedasorti raamatutes kujutatud tapmine on enamasti salamõrv. Lihtsalt leitakse laip ja asutakse lahendama saladust. Kõik toimub kuidagi vaoshoitud tempos, kiirustamata. Kirjutaja ei jäta kordagi kasutamata juhust midagi või kedagi kirjeldada. Lugu algab mitu lehekülge pika kirjeldusega kirikuuksest. Kõik ruumid ja isikud on sedamoodi sõnadega lugeja ette maalitud. Ja see toob kohale vana hea Inglismaa hõngu.
Ja loomulikult on roimar keegi, kellest seda kõige vähem arvata võiks. Lihtsalt üks inimene, nagu me kõik.

16 märts 2014

Frank McCourt. Koolmeister

See raamat oli kord mul riiulis. Seisis seal paar nädalat. Lõpuks viisin selle raamatukogusse tagasi ilma, et seda avanud oleksin. Lihtsalt ei suutnud. Olin siis ise õpetaja. Nüüd võtsin uuesti ja lugesin läbi. Lihtsalt sellepärast, et "Angela tuhk" ja "Jah, on küll" on nii nauditavad. Neid saab kogunisti mitu korda lugeda, ikka ei tüüta ära. "Koolmeister" on tase omaette. Selles on nii palju äratundmisrõõmu, või hoopis - kurbust. Eelmise sajandi teise poole kool Ameerika Ühendriikides on kummaliselt sarnane sellele, mis meil siin praegu toimub. Võtame kasvõi selle lõigu:

"Ameerikas imetletakse ja autasustatakse arste, juriste, kindraleid, näitlejaid, televisiooniinimesi ja poliitikuid. Mitte õpetajaid. Õpetamine on elukutsete hulgas alakorruse toatüdruk. Õpetajatel kästakse kasutada tagumist ust ja maja tagant ringi minna. Neid õnnitletakse, et neil on nii palju vaba aega. Neist räägitakse üleoleva armulikkusega ja üksnes tagantjärele paitatakse nende hõbedasi lokke. Oo jaa, mul oli üks inglise keele õpetaja, preili Smith, kes mind tõesti inspireeris. Ma ei unusta kunagi armast vana preili Smithi. Ta rääkis alati, et kui ta on suutnud oma neljakümneaastase karjääri jooksul ühegi lapse hinge puudutada, siis on kõik see vaev ära tasunud. Ta sureks õnnelikuna. See inspireeriv inglise keele õpetaja hääbub siis hallidesse varjudesse, et oma elu viimaseid päevi kesise pensioni väheseid penne lugedes lõpetada, unistades sellest ainsast lapsest, kelle läheduses ta oleks võinud rõõmu tunda. Unista edasi, õpetaja. Sind ei ülistata."(lk 9)

Vot nii valus! Ja selliseid lõike on siin küll ja küll. Frank McCourt jutustab oma õpetajakarjäärist, tehes seda ülimalt ausalt. Selles on kibedat tõde, aga sama palju ka head huumorit. Kummaline on vaid see, et valusad aspektid on seotud kogu koolisüsteemiga. Või lapsevanematega. Või purunenud peredega. Ja kõik, mis naljakas, seondub otseselt laste ja õpetamisega. Eriti vahva on lugu sellest, kuidas ta noore õpetajana korraldas kahekümne üheksale teismelisele mustanahalisele tütarlapsele kinokülastuse. Paraku läks nende teekond läbi tänavalt, kus oli ridamisi seksikaupade poode. Mis edasi toimus, võib juba kujutleda... Või siis kokkuvõte laste endi kirjutatud puudumistõenditest mida kirjandusõpetaja tõlgendab kui tõelisi ilukirjandusikke šedöövreid:

"Tualett ummistus ja me pidime minema mööda tänavat alla Kilkenny baari, kus mu tädipoeg töötab, nende tualetti kasutama. Aga see oli samamoodi ummistanud juba eelmisest õhtust saadik ja te võite ette kujutada, kui raske oli minu Ronnie´l koolitükke ette valmistada. Loodan, et andestate talle selle ainukese korra ja seda ei juhtu enam kunagi. ---
Arnoldil ei ole täna kodune töö tehtud, sest ta hakkas eile rongist välja tulema ja uks sulgus ja tema koolikott jäi sinna vahele ja rong sõitis minema. Ta karjus konduktorile, kes ütles väga vulgaarseid asju, kui rong ära sõitis. Midagi tuleb ette võtta.
Tema õe koer sõi ta koduse töö ära ja ma loodan, et see talle kurku kinni jääb.
Minu tütre titest vend pissis tema kirjandi peale, kui ta täna hommikul vannitoas oli.
Ülemisel korrusel suri üks mees vanni ära ja see hakkas üle ajama ja rikkus kogu Roberta koduse töö, mis oli laua peal.
Tema suur vend sai ta peale vihaseks ja viskas ta essee aknast välja ja see lendas minema üle terve Staten Islandi, mis pole hea asi, sest inimesed hakkavad seda lugema ja neile jääb vale mulje, kui nad ei loe essee lõppu, mis selgitab kõike." (lk 95-96)

Kallid õpetajad! Juhul, kui te olete ära parandanud kõik need sada seitsekümmend kodutööd, kirjutanud valmis viiskümmend kuus töökava ja kuuskümmend kolm aruannet, teinud ära igapäevased toimingud e-koolis, suhelnud lapsevanematega ja muuseas läbi viinud ka õppetunnid ja teil ikka oma ajaga midagi peale hakata ei ole, siis lugege see raamat läbi. Võib-olla on abiks.


14 märts 2014

Tarrvi Laamann. Minu Jamaica. Pole probleemi!

Kodumaa sünnipäev oli sellel aastal eriline. Triikisin hommikul rahvariideid, et pärast kohalikul üritusel veidi tantsu lüüa. Siis tuli Annamiia ja pani mulle mängima Yellowmani loo. Imelik oli: eesti rahvariided, Jamaica muusika ja kodumaa sünnipäev. Justkui tahtnuks keegi öelda: jäägem eestlasteks, aga saagem ka maailmakodanikeks. Igal juhul tundus see lugu tollel hetkel piisavalt hull, et veel mõnda Yellowmani lugu kuulata. Kuulasingi, sest triikimine võttis päris kaua aega. Ikkagi rahvariided ju.
Kogu see lugu hakkas mulle sedavõrd meeldima, et õhtune pingviinide paraad oli veel vähem köitev kui tavaliselt. Tundus, et kogu aeg on meil siin probleemid. Kleite ei viitsinud ka õieti vaadata. Sõin hoopis melonit ja jõin kodukootud õunaveini. Kohe parem sai.
Tegelikult oli selle muusikavaliku taga asjaolu, et Annamiia luges parasjagu "Minu Jamaicat" ja oli jõudnud kohani, kus juttu Yellowmanist. Aga raamatu kohta ütles ta, et loeb üle hulga aja midagi tõeliselt head. Kui tema juba nii ütleb, siis järelikult ongi hea. Tuleb välja, et nagu tütar, nii ema. Hakkasingi lugema. Otsisin internetiavarustest taustaks ikka veel ja veel temaatilist muusikat. Vana kooli lood meeldisid rohkem, kui uuema aja kraam. Eks see ole vast ealine iseärasus. 
Aga raamat on võimas, peaaegu sama hull kui muusika. Ja probleemi pole selles mitte raasugi. Eks see kõik sõltub ju ka kirjutaja suhtumisest. Ja see on just see õige: lasta asjadel lihtsalt minna nii, nagu need lähevad. Niisuguse suhtumisega ei olegi probleemi. Isegi Eestis ei ole, rääkimata siis veel Jamaicast. 
Sellesse väikesesse raamatukesse pandud kultuuriline ekskurss on vägagi rikastav. Aga millegipärast tundub mulle, et kohapeal on kõik veel tuhat korda võimsam, nii et lugedes tuleb kohe tahtmine seal ära käia. Nüüd siis tahangi Jamaicale. Ja Islandile tahan ka.
Lugu, millest minu Jamaica-tahtmine alguse sai, on see:
Sobib ju rahvariietega hästi kokku?

05 märts 2014

Camilla Läckberg. Jääprintsess

Kunagi lugesin Camilla Läckbergi "Jutlustajat". Tundus huvitav. Nüüd siis võtsin "Jääprintsessi" ette. Ootused olid loomulikult kõrged.
Tegevus toimub taas Rootsi lääneosas. Kirjanik Erica Berg naaseb oma kodukülla, et vanemate surma järel oma lapsepõlvekodu korrastada. Tema lapsepõlvesõber leitakse tapetult ning Erica otsustab hakata ise asja uurima. Päevavalgele kistakse veerand sajandit vanad sünged saladused. Lisaks sellele hakkavad Erica ja kohaliku politseiniku vahel arenema romantilised suhted...
Romaanis on hulgaliselt kõrvaltegelasi. Näiteks mees, kes esimese laiba leidis. Tema naine on kogu loos episoodiline kuju, kuid sellegipoolest väga koloriitne: vananev proua, kellel on oma mehele väga kõrged nõudmised ja kes kogu oma elu sellele pühendab, et oma elust kaaskodanikele võimalikult vägev mulje jätta. Või näiteks Erica õde Anna, kes on pesuehtne allasurutud abielunaise võrdkuju. Ka siin mängib olulist rolli püüd väljastpoolt vaatajale iseaalperekonna muljet jätta. Tegelikult on niisugune potjomkini küla mängimine romaani läbiv teema - peaaegu kõik mõtlevad sellele, mida naabrid temast arvavad.
Mitte midagi tegev, aga ülimalt enesekindel komissar Mellberg on selle romaani naljanumber. Eriti nauditav on kõik see, mis puudutab tema soengut. 
Üleüldse tundub, et kõik tegelased on selles loos tahtlikult üle paisutatud. Aga las olla. Pigem jääb arusaamatuks, millega on antud raamatu puhul tegemist. Kaanel seisab "rahvusvaheline krimimenuk Rootsist". Tegelikult on tegemist rohkem naistekaga. Krimi on jäänud tagaplaanile, kõik see, mis puudutab suhteid, eriti romantilisi suhteid, matab põnevusloo enda alla.
Aga kaas on ilus.

25 veebruar 2014

Tomas Bannerhed. Kaarnad

Tomas Bannerhed on selle romaani eest auhindu noppinud - järelikult on tegemist looga, mis on lugemist väärt. Raamatute puhul on see tore lugu, et iga kord avaneb lugeja ees täiesti uus maailm. "Kaarnate" oma on põhjamaine ja raskemeelne.
Peategelane Klas on 12-aastane poiss. Ta on andekas, kuid omaealiste hulgas pigem erak. Eelkõige huvitab teda loodus, eriti linnud. Tema teadmised selles vallas on silmapaistvad, lisaks oskab ta tähele panna muutusi linnuriigis ning märgata looduses erinevaid liike. Tema isal on mitmendat põlve talu Smalandis, raske tööga teenitud ja üleval peetud. Kogu perekonna energia kulub eelnevate põlvkondade pärandi hoidmisele ilma, et nad ise mõtleks, milleks see kõik. Asjad peavad olema nii, nagu vanasti. Seda koormat kandes unustatakse iseenda vajadused. Töö on lihtsalt töö enda pärast. 
Loo keskne tegelane on isa, kes kõike juhib. Olemise talumatu raskus rusub teda üha enam ja enam - kuni ta seda kõike enam lihtsalt ei talu. Ja kogu pere peab koos temaga kannatama. Keegi ei püstita isegi mitte küsimust, kas nad seda tahavad. Lihtsalt peab.
Ja sellele kõigele vastandub linnuriik. Näib, et ainsad õnnelikud olevused selles raamatumaailmas ongi linnud. Klas tahaks oma kodu ja perega seotud maailmast välja saada, võtta tiivad ja lennata linnuna ära. Aga teisalt hoiab teda kinni kohusetunne oma isa ees. See on omamoodi armastus, mis ei ole mugav, hea ja turvaline, vaid raske. Liiga raske, et kanda seda üksi. Aga peab ju.
Kuidagi tuttav on see raamatut läbiv "peab". Küllap oli see eelmise sajandi seitsmekümnendatele omane, sõltumata asukohast. Ka siin oli see "peab" täiesti olemas. On vist praegugi, sest inimesed on needsamad. Tasub küsida, kas töö iseenesest on väärtus ja eesmärk. Ja kas inimene peab valitsema tööd või töö inimest. Klas peab iseennast laiskvorstiks, sest tema ei ole nõus rügama nii, nagu ema ja isa. Samas nõuavad temale pandud kõrged ootused just nimelt lakkamatut tööd isatalus. Tema on ju vanima pojana pärija. Ja vanemad ei tule selle pealegi, missuguse koorma nad oma pojale sellega panevad. 
Jälle tuttav seos: elame selleks, et meie lastele midagi jääks. Usume, et nad viivad meie alustatut edasi, ilma et endale küsime, kas nad seda üldse tahavad. Ei saa teiste inimeste eest nende elu ära elada, isegi mitte oma laste oma. Ja oma laste elu planeerimine ei ole mingi heategu.
Bannerhed kirjutab äärmiselt detailitäpselt ja naturalistlikult. Ta kirjeldab looduse ilu, kuid ei kohku tagasi ka võigaste seikade ees. Näiteks kirjeldab ta ühe mullika sünnitust ja jänese nülgimist. Võiks küsida, kas ikka peab. Aga miks ka mitte, need asjad on ju olemas.

22 veebruar 2014

Sjon. Virvarebane

Suur valge lumeväli. Rebane ja mees. Püssiga. Külm. Tundub, nagu ei olekski justkui midagi kirjutada. Aga Sjon kirjutab, ja teeb seda köitvalt ning hästi. 
Tegevus toimub 19. sajandi teise poole Islandil. Lisaks mehe ja rebase loole jookseb paralleelselt üks teine lugu ühest teisest mehest, kellel on soojad suhted downi sündroomiga tütarlapsega. Kaks lugu saavad raamatu lõpul kokku, mõnevõrra üllatuslikult. Mingil hetkel kaob piir reaalsuse ja kujutluste, inimese ja looma, normaalsuse ja ebanormaalsuse vahel. Kõik on üks. 
Tagakaanel olev tutvustus nimetab seda raamatut proosapoeemiks, mis meenutab sümfooniat. Nii ongi. Klassikaliseks lühiromaaniks seda tõepoolest pidada ei saa, sest see on nii teistmoodi. Ei ole nii, nagu tavaliselt, et loed raamatu läbi, lugu on lõppenud ja kõik arusaadav. Ei ole ka nii, et otsad jääksid lahti, et oleks mõtteainet edasi mõtlemiseks. Kogu lugu, keskkond, kus asjad toimuvad, seosed asjade ja inimeste vahel, virvarebase kuju - see oleks justkui pärit ühest teisest maailmast, mis on meie omast väga kaugel. Sellepärast ongi raske öelda, mis see täpselt on. Igatahes on see midagi, mida ei saa päriselt kirjedada, seda tuleb ise lugeda.
Aga kaanepilt on vahva. Meenutab mulle minu enda väikest loomaaeda ja teeb sellepärast südame soojaks.

20 veebruar 2014

Lars Kepler. Tuletunnistaja

Lars Kepleri raamatud paistavad silma eriti õõvastava kaanekujundusega: "Hüpnotisööri" kaanel on rohkelt verd ja "Painajalikul lepingul" hirmunud nägu. "Tuletunnistaja" lisab aga tuure juurde: kaanepildilt vaatab, õigemini ei vaata, vastu noor tüdruk, surnud, kehakatteks vaid valged aluspüksid. Kuigi need paar tilka verd jäävad "Hüpnotisööri" kaanepildile kõvasti alla, on kogu kompositsioon erakordselt õudusttekitav. 
Sama võib öelda ka raamatu sisu kohta. Kõik Joona Linna sarja raamatud on vägivaldsed. Võrreldes Mankelli töödega on tegemist hoopis teistsugust laadi kirjutistega. Võiks öelda, et Mankell kirjutab rohkem täiskasvanud lugejale, Kepleri tööd aga kipuvad rohkem noorsookirjanduse kanti minema. Aga huvitav lugemine on see ikkagi. Paraku on sedasorti raamatutega nii, et nad viivad lugeja hetkeks teise maailma, kuid ununevad üpris kiiresti. Enamasti ei mäleta juba mõne kuu pärast, millest selles loos jutt käis.
Sellel korral on teemaks raskestikasvatatavad tüdrukud. Kogu lugu on äärmiselt verine. Mida kaugemale jõuab, seda verisemaks muutub. Kõikvõimaliku vägivalla galerii on korraga ühtede ja samade kaante vahele laiali laotatud: tulistamised, kõrgelt kukkumised, poomine, tulesurm, kirved, ahjuroobid ja muud löögivahendid... mida iganes. 
Pealkiri on teravmeelne. Alguses näib, et see on kuidagi meelevaldne, aga ei ole. Valetajad põlevad tules - see on sõnum. Aga raamat ise on täis valesid, isegi topeltvalesid. Ka tegelased ei ole need, kes nad paistavad olevat. Siin on vägivaldne tüdruk, kes tegelikult ei ole vägivaldne; meedium, kes tegelikult ei ole meedium; psühholoog, kes tegelikult ei ole psühholoogi;  kõikvõimas politseisüsteem, mis tegelikult ei ole kõikvõimas; rikas ülbe naine, kes tegelikult ei ole ülbe; õnnetus, mis tegelikult ei ole õnnetus. 
Ainult Joona Linna on sama: tark, tähelepanelik, kangekaelne, kaval suhtleja, ideaalne laskur ja lähivõitleja, mees, kes on nõus ohverdama kõik, et aina pühenduda oma tööle. Kontrastiks on kogu logisev politseisüsteem ja eriti raamatu esimesel poolel esinev laisk ning loll kohalik uurija. 
Kõik on kuidagi nii üle võlli, et kohati tundub, nagu tegemist oleks krimiromaani paroodiaga. Aga vist ikka ei ole. Samas - lugemiseks on see väga köitev tükk. Kõik muu läheb lihtsalt meelest. Umbes sama pidavat tundma kalamehed, kui nad ahvenaid järjepanu jääaugust välja tõmbavad. Raamat ununeb ja kalad süüakse ära.

Sue Monk Kidd. Mesilaste salajane elu

Peategelased on mesilased. Need on olendid, kellelt targad inimesed elamise kunsti õpivad. Aga tõesti - ainult targad inimesed. Ja see vajab väga palju tundlikkust ning tähelepanu. Igaüks sellega hakkama ei saa, aga 14-aastane mina-tegelane Lily saab küll.
Lily on varajases lapsepõlves segastel asjaoludel oma emast ilma jäänud. Tema kinnisideeks saab välja uurida kõik, mida temast on võimalik teada. Ta isa on pesuehtne tõbras, aga ta ise ei saa sellest aru. Nii laseb Lily kodust jalga ja jõuab oma otsingutel ühte kummalisse majja, kus elavad kolm mustanahalist õde ja mesilased. Nimetatud õdedest kõige värvikam on August. Võiks ju nime järgi arvata, et ta on mees, aga ei ole. August on väga elutark naine, kes ei tee kärbselegi liiga. Mesilastest rääkimata. Ja Lily õpib samuti mesilasi armastama...
See on äärmiselt südamlik, samas mitte sugugi magus lugu inimlikkusest, mis on osavalt seotud mesilaste maailmas kehtivate reeglitega. Tuleb välja, et inimeste ja mesilaste elu on üsna sarnane. Aga näib, et mesilaste juures ei ole valskust, tigedust, kurjust ja rumalust. Kõik rollid on paigas ja süsteem toimib nagu kellavärk, kui just inimesed seda millegagi tasakaalust välja ei löö.
Et sündmustik areneb eelmise sajandi kuuekümnendate Ameerikas, siis ei saa üle ega ümber erinevatest nahavärvidest. Kõik piirid on paigas ja neid, kes seda ületada söandavad, ootab ees üldsuse põlgus, mõnikord ka vägivald. Selles kontekstis toob kirjanik sisse Musta Madonna kuju.
Niisiis on tegemist väga mitmekihilise romaaniga, mida tasuks ehk teatud aja pärast uuesti üle lugeda. Mina seda raamatut käest ära panna ei saanud enne, kui lõpp oli loetud.

17 veebruar 2014

Joel Haahtela. Elena

On üks Mees. Ta tunneb ennast üksildasena. Ühel päeval väljub ta trammist kogemata kaks peatust soovitust varem. Pargis kohtab ta Naist. Sellest ajast peale hakkab ta sellel kohal käima iga päev kindlal kellaajal. Selleks, et Naist näha. Sellest saab tema kinnisidee. 
Tundub päris perversne lugu ühest haigest mehest, aga ei ole. Haigusest on asi väga kaugel. Tuleb lihtsalt lõpuni lugeda. Niisiis - lõpetame siltide kleepimise. Kombeks on nii, et korjame kokku teatud tunnused ja paneme diagnoosi. Diagnoos on enamasti halvustav. Kogu meie maailm koosnebki viimasel ajal ainult diagnoosidest ja see on päris õudne. Kõike on võimalik paigutada hea-halb skaalale ja tavaliselt paigutatakse asju just ühte või teise otsa, mitte keskele. Enamasti ikka halba otsa, sest heaga ei viitsita jamada. See ei ole ju huvitav. Ja pealegi läheb kogu aur juba halvale nagunii välja, nii et hea jaoks jääb vähe alles. On-nagu-on -mõtteviis on muutunud harulduseks. Vähemalt meediamaastikul. Loodetavasti leidub küllaldaselt inimesi, kes säilitavad kaine mõistuse. On-nagu-on-elu võib tunduda kõrvaltvaatajale laisk ja vaene, aga tegelikult on see kõigist võimalikest elamisviisidest kõige õnnelikum. 
See on lugu sellest, kuidas inimesed tahtmatult üksteise elu muudavad. Seda võib nimetada puhtaks juhuseks, aga piisab sellest, kui nad ilmuvad õigel ajal õiges kohas välja ning on lihtsalt olemas. Omamoodi võib neid ju ka ingliteks pidada. Elena on ingel, aga ta ise ei tea seda. Ta lihtsalt on. Umbes nagu see nunn, kes mulle Praha lennujaamas üheksa aastat tagasi naeratas, kui ma meeletu kiirusega, hing paelaga kaelas, ühelt lennult teisele kappasin. Või see väike tüdruk Tapa raudteejaamas, kes mulle paar aastat varem rongiaknast lehvitas. Tal oli merisiga puuriga kaasas ja ta oli õnnelik. Pärast lendasin ma Šotimaale. Sellised hetked ei unune, mis sellest, et tavaliselt ei oska me neile tähendust anda. Ei peagi ju. 
Kunagi nimetasin Alessandro Baricco raamatut "Siid" puhtaks ja õhuliseks. "Elena" on ka puhas ja õhuline, aga kuidagi teistmoodi, karge. Selles ei ole põhjamaist raskemeelsust. See on üdini positiivne lugu, mis muudab keerulised asjad korraga lihtsaks ja võtab turjalt elamise raskuse.

13 veebruar 2014

Henning Mankell. Murelik mees

Panin tule pliidi alla. Näppu juhtus üks vana kollane leht, millest artikkel sellest, kuidas raamat letile jõuab. Tähelepanu ei köitnud niivõrd sisu, kuivõrd illustratsioonina juurde lisatud pilt. Sellel oli noor naine, lahtine raamat käes. Naisel oli korralikult tehtud soeng ja meik, ülilühike must kleit, sukad ja ülikõrged gladiaatorid. Paljastuvad sukapitsid viisid vägisi mõtte rubriigile "Helista mulle, mõtlen vaid sulle". Naine istus. Ilusti sirgelt, nagu noorele daamile kohane. See kõik viis mõttele, et läbi ilu ja seksi saab ikka kõike reklaamida. Isegi raamatuid. 
Jällegi - kas raamatute lugemine on pidulik sündmus, mille tarvis peaks ennast ekstra ilusaks tegema? Äkki peabki. Võib-olla peaksin lõpetama raamatuga diivanil lösutamise, endal maavillane kampsun ja veel maavillasemad sokid üll. Äkki peaks ka ennast veidi pidulikumaks tuunima enne, kui raamatu kätte võtan? Eriti Mankelli tarvis. Wallanderi-lood on ju seda väärt.
"Murelik mees" näib olevat Wallanderi-sarja viimane lugu. Kurt hakkab vanaks jääma ning oma elus otsi kokku tõmbama. Esile kerkivad imelikud vaevused, millele on ainult üks seletus - vananemine. Samas näib, et lugu keskendub eelnevatest palju rohkem Wallanderi sisemaailmale. Mees analüüsib oma elatud elu, otsib kõigele tähendust. Samas lahendab ka kuritegu, mis seekord on hoopis keerulisem, kui eelmised. Nimelt kohtab ta oma tütre elukaaslase isa, kes tundub väga murelik. Mõne aja pärast kaob aga kohatud mees saladuslikul kombel. Kuigi see ei kuulu Kurti töökohustuste hulka, hakkab ta asja omal initsiatiivil uurima. Mõne aja pärast leitakse tapetuna ka kadunud mehe naine. Kogu lugu viib lähiajaloo poliitiliste sündmuste jälgedeni, külma sõja vastasseisuni ning mereväe kõrgemate ohvitserideni. 
Samal ajal maadleb Kurt oma elus olulist rolli mänginud naistega. Muidugi mitte otseselt, lihtsalt kõigi nendega on tal loo käigus erinevaid kokkupuuteid. Endisele abikaasale Monale, tütrele Lindale ja ja endisele kallimale Baibale lisandub uus naisolevus - lapselaps Clara. Nad kõik mõjutavad Kurti mõttemaailma, tahab ta seda või ei taha.
Loo lõpplahendus on kummaline. Esiteks - kogu raamatu jooksul üles ehitatud mõttekäik muutub vastupidiseks. Mankell kasutab siin kujundit peeglist ja see on tõepoolest kohane. Peegelpilt sellest kõigest saabki. Lisaks Wallanderi enda teguviis pärast loo lõppu. See ei ole sugugi traditsiooniline. 
Pealkiri "Murelik mees" viitab justkui Hakanile, mehele, kes kadus. Tema oli ju murelik. Samas - Kurt ise on samuti. On kohe väga murelik, sest ta kardab üksindust ja vananemist. Kas vanaks saamine on siis tõesti nii hirmus?

07 veebruar 2014

Mart Kadastik. Suvi sulab talvel

Tänase päeva algus on paljutõotav. Viki ajas mu varavalges üles, sest eile sõi ta erakordselt palju ning seetõttu oli tal tungiv vajadus välja minna. Jooksma, haukuma ja muud asja tegema. Mõtlesin siis, et mis siin ikka enam magada, hakkasin hoopis lugema. Päev algab alati hästi, kui on mahti kohe pärast ärkamist korraks raamat kätte võtta. Korraks see muidugi täna ei olnud, mitu tundi sai kohe loetud, sest raske oli seda lugu käes ära panna.
Selle romaaniga on imelikud lood. Küllap on see subjektiivne, aga alguses tundus, et võrreldes esimese romaaniga midagi uut ei tule. Ikka vananevate meeste seksuaalsus, seda kohati väga groteskses võtmes. Aga siis äkki pöördus kõik tagurpidi. Ma ei saagi aru, millisel hetkel see juhtus, aga äkki tundus kogu lugu hoopis teine: noorte naiste vaatepunktist nähtuna. Ilmselgelt andis Elena jõuline kohalolek romaanile teistsuguse nüansi. Omaette peatükk on Elena kirjutatud raamat. See on üdini aus. Jääb üle küsida, kuidas suudab meessoost autor sellise teksti kirjutada. 
Aga ikkagi jäi püsima kurb alatoon. Justkui elu olekski niisugune mannetu. Ja ikka sellepärast, et inimesed ei suuda rääkida sellest, mis tegelikult toimub. Ja mitte ainult mehed, naised ikka ka. Justkui nad kardaksid midagi. Iseennast võib-olla. 
Suhetepuntrad on selles romaanis veel rohkem üle forsseeritud. Need on muutunud halenaljakaks, aga samas väga teravmeelseks. Mitte väikest rolli ei mängi siin Kadastiku väljendid. Need on võrreldamatud. Niisugust eneseirooniat meeste seksuaalsuse suhtes annab ikka tõesti otsida. Kohati tundub tekst suisa rõve, kuid siis muudab mõni tabav väljend loo jälle vahvaks.
Romaani ülesehitus väärib tähelepanu. See on justkui madu, kellel on suus iseenda saba. Lõputa lugu meestest ja naistest.

05 veebruar 2014

Hedvig Hanson. Jutustamata lugu. Vanemuise näitleja Ellen Kaarma (1928-1973)

Lugemisega on viimasel ajal kehvasti. Kuidagi ei saa aega maha võetud, et natukenegi süveneda. Lugemata-olek tekitab tunde, nagu oleksin söömata, joomata ja magamata. Raamat on toit ja mitte miski seda ei asenda.
Mõnikord on vahelduseks tore lugeda raamatut päris inimesest. Elu pakub nii palju, lood on meie ümber, neid ei ole vajagi välja mõelda. Hedvig Hanson on välja kaevanud loo, mis igaühte sügavalt puudutab. Ellen Kaarmast ei teadnud ma enne selle raamatu avamist mitte midagi peale kusagilt kuuldud nime. Ja siis tuleb naine, kes jutustab loo, mis on täis sügavat lugupidamist oma vanaema vastu. Tegelikult ei jutustagi, ta laseb lool endal ennast jutustada. Paneb selle kaante vahele. Ja kaaned on imeilusad. Juba raamatu välimus ise tekitab austuse selle sisu vastu. 
Imetlusväärne on see tagasihoidlikkus, millega autor loo päevavalgele toob. Selles ei ole raasugi tema enda edevust. Ei peagi olema, sest siis ei oleks raamat enam see. See on lugu traagilisest saatusest, suurest andest, mis piisavalt tunnustust ei leidnud. Lihtsalt aeg ja koht olid valed. Ja sinna ei saa mitte midagi parata. Ilus, õrn, andekas naine totalitaarse režiimi hammasrataste vahel. Särav, aga ikkagi üksi.
Teismelise Ellen Kaarma päevik on nii värske. Selles on tohutut elujanu, vaimustust, õhinat. Kõik on veel ees. Ja selle kõrval kiri doktor Grossile raamatu lõpus. Mida teevad need nelikümmend viis aastat inimesega, et ta niimoodi väsib ja murdub? Kas ta põles nii heleda leegiga, et sai lihtsalt kiiresti otsa? Tasub järele mõelda. Ma ei usu, et see on ainult totalitaarse ühiskonna tunnusjoon. Rahamaailmas lähevad inimesed samamoodi katki ja väsivad ära.
Igal juhul on päevavalgele toodud üks maha vaikitud peatükk Eesti kultuuriloost. Väga suur ja tähtis peatükk.

28 jaanuar 2014

Robert James Waller. Madisoni maakonna sillad. Tuhat külateed

Mõnikord on hea kätte võtta raamat, mida ammu loetud sai. "Madisoni maakonna sildu" lugesin esimest korda oma viisteist aastat tagasi haiglas. See jättis sügava mulje ja pitsitas pisara välja.
 Vahepeal on aeg edasi läinud ja mina suuremaks saanud. Üritasin proovida, mida see raamat nüüd teeb. Tegi küll, aga hoopis teistmoodi. Kui toona nägin sellest loos üüratult suurt tingimusteta armastust, siis nüüd pigem igatsust armastuse järele ja armastust iseenda loodud kujutluspildi vastu.
Suure armastuse lood kipuvad enamasti läägeks minema. Robert James Walker on matemaatik ja see paistab välja isegi suurte tunnete kirjeldamisel. Tegelikult ta ju ei kirjeldagi tundeid, vaid ümbrust, milles inimene nimetatud tundeid kogeb. Seejuures teeb ta seda matemaatilise täpsusega ning annab niimoodi lugejale võimaluse ridade tagant õhkuvaid tundeid ja meeleolusid aimata ning ise kogeda. Niisiis - see romaan sünnib autori ja lugeja koostöös. Lehed, mis on kaante vahel, ei kätke endas valmis romaani enne, kui lugeja selle kätte võtab ja oma mõtetes valmis teeb. Niisugust raamatut on võimalik teatud intervalli tagant ikka ja alati uuesti lugeda - ning tulemuseks on iga kord täiesti omalaadne teos. 
"Tuhat külateed" ei olnud toona veel "Sildadega" samade kaante vahel, sestap siis võtsin selle kätte esimest korda. See, mida need kaks lugu koos tegema hakkavad, on eriti põnev. Kui "Sillad" on nagu õhuline kangas, siis "Tuhat külateed" põimib sellesse aina uusi niite ja mustreid, muutes tervikut täiuslikumaks ning peenemaks, kuid jätab siiski alles varem loodud aluskoe. Kogu lugu muutub lihtsalt tihedamaks ning viimistletumaks ning lugeja saab selgust nii mõneski küsimuses, mille "Sillad" õhku rippuma jätab. 
Romaanide peategelased on Francesca Johnson ja Robert Kincaid, kes kohtuvad teineteisega vaid nelja päeva jooksul, kuid kes teineteist elu lõpuni südames kannavad. Esmapilgul tundub, justkui koos veedetud aeg muudaks mõlema mõttemaailma, aga nii see vist ei ole. Paistab, et muudatus on toimunud juba märksa varem ning ükskõik milline seik oleks selle nagunii vallandanud. Lihtsalt nad mõlemad on selleks hetkeks valmis. 
Omaette tähelepanu väärib Francesca kohusetunne oma perekonna ees. See on siin ilmas igavene ja korduv valik: kas suur tunne või vastutus oma lähedaste ees. Hea muidugi, kui need kaks on koos ning valima ei peagi. Aga paraku alati ei ole. Ja Francesca valib vastutuse.
Robert Kincaid on omaette tüüp, kelle puhul kirjanik rõhutab vastandusmist kahekümnenda sajandi lõpukümnendite arengule. Kincaid ise nimetab ennast viimaseks kauboiks, kes armastab vabadust ega lase ennast vangi võtta tehnoloogilistel uuendustel. Mulle meeldib Kincaidi mõte, et kui ta sureb, siis ei taha ta endast midagi maha jätta. Kui on lõpp, siis on lõpp. Kui mõelda sellele, kuidas meie maailma inimesed muretsevad, mis nende (kinnis)varast siis saab, kui nad ära surevad ja kas lastele on ikka midagi jätta, siis Kincaidi kontseptsioon mõjub eriti radikaalselt, aga samas üdini ausalt.
Klassikat tasub ikka aeg-ajalt kätte võtta. Selle raamatu julgeksin ma küll klassika alla liigitada.

16 jaanuar 2014

Mareike Krügel. Minu isa tütar

Võtsin täna korraks aja maha ja kirjutan kohe kaks korraga. Niisiis - isegi kui ma ei viitsi siia kohe kirjutada, ei tähenda see, et ma ei loeks. Lugemine on mulle nagu toit. Viimasel ajal on mõni päev vahele jäänud ja nendel päevadel tunnen ma ennast kehvasti. Umbes nagu oleks kõht tühi. Ja vähemalt kümme minutit enne magamajäämist lugemisele näpistada ei ole ju mingi patt.
Esimene mulje seda romaani lõpetades on järgmine: see on lihtsalt nii hea. Uskumatu, et üks noor naine midagi sellist on kokku kirjutanud. Paar päeva pärast lugemise lõppu ei ole see tunne kusagile kadunud. Järelikult ongi hea.
Uue aasta võtsin vastu Kielis ühe maja katuseterrassil. Selle romaani tegevus toimub ka suures osas Kielis. See on puhas juhus, aga mingi väike äratundmine on ikka.
Igal keelel on oma omapära. Me ju tõlgime küll, aga mulle näib, et tõlkes läheb midagi kaduma. Mingi väga peen nüanss. Sõnad justkui muudaksid oma tähendust. Saksa keel on minu meelest konkreetne, aga samas ka õhuline. Hispaania keeles seevastu on omapärast huumorit ja sügavat irooniat. Võib-olla on see lihtsalt mingi kujutelm, aga asi seegi. Heas tõlkes jääb mingi jälg algkeele nüanssidest alles. Nii ka siin. Ja see on nauding. Nõnda siis - tegemist on meisterliku tõlkijaga.
Lugu ise  kulgeb paralleelselt lapsepõlves ja täiskasvanueas. Umbes nii, nagu paika oleks pandud loo algus- ja lõpp-punkt ning lõpus saavad mõlemad keskel kokku. Peategelane on matusebüroo omaniku tütar. See tähendab, et kogu tema maailm on tavapärasest veidike teistsugune. Ei ole ka midagi imestada, küllap see peabki nii olema. Kuidas sa, hing, siis ikka sellesse suhtud, kui iga päev surnute ja leinajatega kokku puutud. 
Ehh... tean päris-elus vähemalt ühte perekonda, kes peaaegu samas seisus on. Ja pigem on nende maailm märgatavalt rikkam kui tavaliste pisikeste inimeste oma. Ma mõtlen nende oma, kelle jaoks surm on midagi erilist ja vapustavat. Tegelikult ju ongi nii, et kaks asja meie elus on täiesti kindlad: surm ja maksuamet. Ja mõlemaid me kardame. Näib, et mõlemal on ka teatav mütoloogiline varjund.
Igatahes on tegemist äärmiselt köitva looga, mis on meisterlikult kirja pandud. Neelasin selle unetundide arvelt enam-vähem korraga alla. Ja ma ei kahetse. Nende raamatutega on mul viimasel ajal ikka väga vedanud.

Paulo Coelho. Accra käsikiri

Jõuluvana teab täpselt, mida ma tahan. Isegi siis, kui ma ei oskagi tahta. Kuidagi jäi mul Coelho raamatu eestikeelse versiooni ilmumine kahe silma vahele.  Aga jõuluvana teadis.
Mart Kadastik vihjab oma romaanis "Kevad saabub sügisel" Coelho romaanidele kui noorte naiste öökapiraamatutele. Mul ei ole midagi selle vastu, et vahel ka neid lugeda. Kogu aeg vist ei tahaks, aga aeg-ajalt ikka. Eriti siis, kui elu on pingeline. Praegu ongi ja sellises olukorras mõjub selle raamatu lugemine nagu külaskäik teisele planeedile. 
Ma ei nimeta seda lugu meelega romaaniks, sest minu meelest see seda ei ole. Pigem võiks seda nimetada eneseabi raamatuks. Aga seda juhul, kui on viitsimist teksti sisusse süveneda. Ja lihtne lugemine see ei ole, meenutab pigem Piiblit.
Lugu viib meid tagasi keskaega, aastasse 1099. Ristisõdijad piiravad Jeruusalemma. Selles olukorras kohtub linnarahvaga keegi mees, keda nimetatakse Koptiks. Ta vestleb linnarahvaga. Talle esitatakse küsimusi, mis mõtlevale inimesele ehk väga võõrad ei olegi. Isegi tänapäeval. Oleks väga vale tema teksti sisu siin edasi anda. Aga ta räägib:
 
  • kaotusest ja kaotajatest
  • üksindusest
  • tundest, et oled kasutu
  • hirmust muutuste ees
  • ilust
  • segadusest
  • armastusest
  • saatusest
  • ihulikust armastusest
  • peenusest
  • lihtsast äraelamisest
  • edust
  • imest
  • murest
  • tulevikust
  • truudusest
  • vaenlastest
Mina ei tea ühtegi inimest, keda need teemad ei puudutaks. Nii et tasub lugeda. Vähemalt natukenegi. Selle kõigega sobib väga hästi minu viimaste nädalate õppetund: kui inimene ennast ilmeksimatuks peab, siis kaotab ta inimlikkuse. Sest eksimine on inimlik.

10 jaanuar 2014

Carlos Ruiz Zafon. Taeva vang

Lubasin, et loen ka "Taeva vangi" läbi. Nii ongi. Võrreldes eelmise raamatuga on märgata päris tugevat kontrasti. Kui "Ingli mäng" on julmustest pungil õudus- ja seikluslugu, mille lõpp on üsnagi segane, siis see siin võtab tempo järsult maha. Seos eelmiste romaanidega on jällegi olemas, seekord märgatavalt tugevam, kui "Ingli mängu" puhul. "Taeva vangi" lugedes saavad näiteks eelmistes romaanides arusaamatuks jäänud seigad selgemaks. Võtame kasvõi Daniel Martini saatuse. Kohe kuidagi ei saanud aru, missugune osa tema mõtetest ja tegudest toimub kujutluste maailmas, missugune on aga päris. Kuna "Taeva vang" viib lugeja tagasi Fermini meenutustesse, siis saab ühtlasi ka Martini lugu natuke selgemaks.
Fermin on Carlos Fuiz Zafoni lugude kõige värvikam kuju. Jäädes pidevalt kõrvaltegelase rolli, lisab ta on ausate väljaütlemistega raamatutele rohkelt vürtsi. See on kurva saatusega inimene, kes igas olukorras toime tuleb ning ei karda välja öelda seda, mida tegelikult mõtleb. Mõnikord on see kuulajale väga valus. Tõde ongi mõnikord valus.
Vahvaid tegelasi leiab kaante vahelt veelgi. Omaette maailm on näiteks elukutseliste kirjutajate tänaval. Need on mehed, kes tellimustööna suudavad kirjutada absoluutselt kõike alates armastusluuletustest kuni võltsitud dokumentideni välja, osates seejuures kümneid erinevaid käekirju. 
Kuigi igal romaanil on olemas kergesti määratletav peategelane, jääb kõikide lugude keskmesse ikkagi raamat. Lihtsalt igasugune raamat. Autor suhtub sellesse sügava aupaklikkuse ja lugupidamisega, justkui oleks tegemist elava olendiga, kellel on süda ja hing. Nii jõuavad tegelased ka selles romaanis Unustatud Raamatute Surnuaeda, saladuslikku kohta, mis on avatud vaid usaldusväärsetele väljavalitutele. Pealegi toimub suurem osa tegevusest Semperede raamatupoes. Üleüldse - kui lugeda läbi kõik kolm romaani, võib jälgida Semperede suguvõsa saatust läbi kolme põlvkonna. 
Ikkagi ei saa ma teisiti, kui tulen tagasi Fermini väljaütlemiste juurde. Paraku ei leia ma seda enam kaante vahelt üles, aga mõte on umbes selline: Darwin eksis. Inimene ei põlvne mitte ahvlastest, vaid kärsalistest, sest üheks inimest kümnest on sead. Valus, valus...

07 jaanuar 2014

Carlos Ruiz Zafon. Ingli mäng

"Ingli mäng" on järg romaanile "Tuule vari". Samas ei ole tingimata vajalik, et neid lugusid loetaks õiges järjekorras, sest järgmise loo seos eelmisega on vaid aimatav. Ometi on seostatavad mõningad motiivid: raamat kui hingega substants, kirjaniku hingeelu, kurjus kui printsiip, unustatud raamatute surnuaed. 
Tegevus toimub 1920-1930 aastate Barcelonas. Peategelaseks on David Martin, kelle unistuseks juba lapseeas on saada kirjanikuks. Seejuures on ta nõus kirjutama kõike, mis kaubaks läheb. Iseenda südametunnistuse jätab ta tahaplaanile. Ainus romaan, mille kirjutamisel ta enda sisetunnet järgib, ei leia tunnustust. Samas - valenime all välja antud lood omandavad enneolematu populaarsuse. Ja siis ilmub välja saladuslik mees, kes teeb ülimalt soodsa pakkumise. Ainult et kirjanikult nõutav ohver ei korva lepingult saadavat kolossaalset rahasummat. 
Ja nii arenevadki sündmused, mis kohati võtavad õudusloo mõõtmed. Selles on rohkelt verd, müstilist varjundit ja muidugi ka armastust. Aga nii, nagu Zafonile omane, on ka viimane veidi kõhedusttekitav ja õudne. Romaani lugedes kerkib paratamatult esile mõte, et sellest saaks suurepärase õudusfilmi, sest tegevus on värvikas ja kaasakiskuv.
Lõppeks taandub kogu loo tuum enesemüümisele. Zafon käsitleb seda ühe kirjaniku näitel, kuid sama hästi võib mõelda sellele, kui palju me oma tegevuses täidame kellegi teise tellimust ja seejuures iseennast petame. Ikka hirmuäratavalt palju. Aga teisiti nagu ei oska ka...
Zafon paneb aja seisma. Mingil hetkel ei kulge see enam nii, nagu oleme harjunud. Minevik ja olevik saavad kokku ja lähevad segamini. Umbes nagu eestlaste rahvauskusmustes jaanipäeval või uusaastaööl. Ja kes ütleb, et see päriselt nii ei ole.
Olen kuulnud, et "Tuule vari" on järgmistest lugudest parem. Mina nii ei ütleks. Üldse ei ole raamatute puhul mõtet mõelda skaalal "parem-halvem". On nagu on. Ja nii või teisiti on kirjanik raamatusse peitnud oma hinge, mis lugedes üles ärkab.
Mina hakkan nüüd Zafoni "Taeva vangi" lugema.