25 märts 2014

Risto Laur. Islandile. Teekond ja päralejõudmine

Ikoonilugemise ajastule omaselt tõmbab raamatu ligi eelkõige kaanepilt. Ei ole midagi imelikku selles, et ükskõik, mis trükise - olgu see siis ajaleht või raamat - kätte võtame, esmamulje jääb ikka illustratsioonidest. Mida aeg edasi, seda rohem selline nähtus süveneb, nii et ei ole siin miskit viriseda, kui inimesed enam raamatuid ei loe. Internetis on pilte küll ja kui enam arvutihiirt ka käes hoida ei viitsi, siis võib ju diivanile pikali visata ja telekat vaadata. Seal jooksevad pildid iseenesest. Keskkond mõjutab inimese arengut ja see areng käib praegu vist sedapidi. Ei saagi öelda, kas see on halb või hea, eks hinnangu sellele annavad ajaloolased mõnesaja või - tuhande aasta pärast. 
Aga tagasi raamatu juurde. Illustratsioonid on imeilusad. Kohati tundub, et fotograaf on need ebanormaalselt ilusaks tuuninud, nii et tekib kahtlus, kas neil tegelikkusega üldse mingit pistmist on. Aga küllap on. Igal juhul jääb esmapilgul mulje, et tegemist on järjekordse magusate tekstidega ilupildiraamatuga, mis ülistab Islandi kaunist loodust ja rahulikku elu. Aga siin saab pealiskaudne lugeja küll ninapidi veetud, tekstid pole teps mitte luulelised, vaid tulevad elust enesest. Kõige parem on asjast aimu saada siis, kui alustada lugemist lõpust. Epiloog ütleb sisu kohta nii mõndagi.
Ja nii ongi, et tegemist ei ole traditsioonilise raamatuga. Lood on kokku korjatud FB postitustest ja see annab tekstile tavapärasest hoopis teise iseloomu: ära on jäänud taotluslik kunstiküpsus, mõtted on ausad, lühidad ja konkreetsed. Just täpselt nii, nagu me näguderaamatust oleme harjunud lugema. 
Ei ole nii, et mees istub kirjutuslaua taha ja ütleb: "Ma kirjutan nüüd raamatu!". Ning seejärel enne püsti ei tõuse, kui esialgne tekst koos. Nii oma paarsada lehekülge. Umbes poole töö peal hakkab asi teda ära tüütama, aga kuna ta on endale pähe võtnud, et kirjutab raamatu (ja see on ju suur asi), siis tuleb lõpuni punnitada. Just seda punnitamise jälge selles raamatus ei ole. Tekstid on spontaansed ja kohati väga-väga naljakad. 
See ei ole päris nii, et Laur kirjutab lihtsalt Islandist. Ei, ta kirjutab elust üldisemalt. Ka Eestist. Need, kes raamatut lugeda ei armasta, peaksid selle tüki ikkagi kätte võtma. Ma usun, et FB keskkonnaga harjutunutele peaks see raamat vägagi sobima. 
Tean ühte inimest (nimesid siinkohal ei nimeta, küllap ta tunneb ennast ise ära), kes on viimase paari-kolme aasta jooksul läbi lugenud kaks raamatut: "Kõik on täiesti perses" ja Onu Bella "Ma võtsin viina". Temale soovitan ka seda raamatut lugeda, seda enam, et jutt käib muusikute elust.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar