27 märts 2014

Valdur Mikita. Lingvistiline mets

Kunagi, sügaval nõukogude ajal, ilmus ajaleht "Säde". Kaks nime, mis pidevalt autorite nimistust läbi käisid, olid Helar Osila ja Valdur Mikita. Ei läinud mööda pea ühtki nädalat, kui nende kirjatükid ei oleks ilmunud. Pani mõtlema küll, et mis fenomen see on, mis noori poisse nii korralikke kirjatükke looma paneb, et neid nõnda tihti avaldatakse. Ju siis oli neis juba varases nooruses loojaks-saamise potentsiaali. Tahaks sõna "looja" suure tähega kirjutada, aga see oleks vist pisut eksitav...
Nii paljud autoriteedid on seda raamatut pidanud eelmise aasta üheks eredaimaks kirjandussündmuseks. Sellepärast tekkis ka minus huvi teada saada, mis see on. Ega alguses oligi raske sotti saada, millega õieti tegemist. Väga tabava hinnangu annavad kaks Vikipeedias olevat lauset: "Mikita segab oma raamatuis eri žanre, jäädes sageli ilukirjanduse ja semiootika piirimaile." ja "...Valdur Mikitat seletav skeem: Kivirähk kohtub Heinsaarega."
Raamat avab lugejale eestlaste maagilise maailma, mis meie teadvuses alati olemas on olnud, kuid kiire globaliseerumise käigus kusagile tagaplaanile kipub kaduma. Ja seetõttu ei taju suur osa meist enam asju, mis teevad meist eestlased. Muidugi on meil keel, kuid Mikita lõhub ära keele traditsioonilised piirid, muutes selle märgatavalt laiemaks märgisüsteemiks, mis hõlmab sisekõne, matkimishäälitsused ja väga palju muud... Keel ei ole lihtsalt häälikukombinatsioonide jada, mille taga on konkreetsed tähendused. See on midagi palju rohkemat.
Tegelikult ju ongi nii, et ega me maailma sellisena päriselt ei taju, nagu see on. Objektiivsust pole olemas, on vaid meile kusagilt väljaspoolt sisendatud mõttesüsteemid, piiratud ja kohati vaesed, mille abil siis ümbritsevat üritame mõista. Nii lähebki suur osa sellest, mis on päris, kaduma.
Hästi aus on see raamat. Ei leidu just palju inimesi, kes julgevad näiteks tunnistada, et nad rattasõidu ajal kummalisi sõnu ütlevad. Niisuguseid, mida ametlikus kirjakeeles ei ole. Tavainimese jaoks kõlab see hullumeelsusena. Aga tegelikult ju ei ole. Ja nii mõnigi seesugune ülestunnistus viib mõtted hoopiski lapsepõlve. Näiteks mäletan, et saepuruplaadiga kaetud peldikuseinal oli lugematul arvul koletisi. Näiteks üks pärani avatud lõugadega hirmuäratav koer. Peldik on ikka veel sama, aga koletisi ei suuda ma sealt enam kuidagi üles leida. Kahju...
Igal juhul peab lugeja seda raamatut kätte võttes arvestama, et lihtne tükk see ei ole. Lugemine nõuab pingutust, aga see tasub ennast ära. Võib- olla leiab koguni oma lapsepõlve üles...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar