Camilla Läckberg. Jääprintsess

Kunagi lugesin Camilla Läckbergi "Jutlustajat". Tundus huvitav. Nüüd siis võtsin "Jääprintsessi" ette. Ootused olid loomulikult kõrged.

Tegevus toimub taas Rootsi lääneosas. Kirjanik Erica Berg naaseb oma kodukülla, et vanemate surma järel oma lapsepõlvekodu korrastada. Tema lapsepõlvesõber leitakse tapetult ning Erica otsustab hakata ise asja uurima. Päevavalgele kistakse veerand sajandit vanad sünged saladused. Lisaks sellele hakkavad Erica ja kohaliku politseiniku vahel arenema romantilised suhted...

Romaanis on hulgaliselt kõrvaltegelasi. Näiteks mees, kes esimese laiba leidis. Tema naine on kogu loos episoodiline kuju, kuid sellegipoolest väga koloriitne: vananev proua, kellel on oma mehele väga kõrged nõudmised ja kes kogu oma elu sellele pühendab, et oma elust kaaskodanikele võimalikult vägev mulje jätta. Või näiteks Erica õde Anna, kes on pesuehtne allasurutud abielunaise võrdkuju. Ka siin mängib olulist rolli püüd väljastpoolt vaatajale iseaalperekonna muljet jätta. Tegelikult on niisugune potjomkini küla mängimine romaani läbiv teema - peaaegu kõik mõtlevad sellele, mida naabrid temast arvavad.

Mitte midagi tegev, aga ülimalt enesekindel komissar Mellberg on selle romaani naljanumber. Eriti nauditav on kõik see, mis puudutab tema soengut. 

Üleüldse tundub, et kõik tegelased on selles loos tahtlikult üle paisutatud. Aga las olla. Pigem jääb arusaamatuks, millega on antud raamatu puhul tegemist. Kaanel seisab "rahvusvaheline krimimenuk Rootsist". Tegelikult on tegemist rohkem naistekaga. Krimi on jäänud tagaplaanile, kõik see, mis puudutab suhteid, eriti romantilisi suhteid, matab põnevusloo enda alla.
Aga kaas on ilus.