Camilla Läckberg. Jutlustaja

Rootsi kirjandus mulle meeldib. Ei oskagi seda ratsionaalselt seletada, miks. Lihtsalt on nii.

Tegevus toimub läänerannikul ühes väikeses suvituskohas. Raamatu kaas räägib kõnekalt kaasa loo sissejuhatusele: ühel hommikul leitakse noore naise surnukeha. Ainus ese, mis tal kõrval on, on punane käekott. Täpselt nii, nagu pildil näha. Siit hakkab hargnema uurimine, mis toob päevavalgele kaks samasugust mõrva, mis jäid lahendamata 24 aastat tagasi. Laipu tuleb paraku veelgi. Lisaks peksmisi, saladuslik enesetapp, väljakaevamine surnuaial ja palju muud. Tundub, nagu tegemist oleks eriti verise looga. Kummaline küll, aga tegelikult see nii ei ole. Kaanel on küll kirjas, et see on rahvusvaheline krimimenuk Rootsist, kui ma ei ole üldse kindel, et seda puhtakujuliseks krimiromaaniks üldse nimetada saab. Lihtsalt nii palju on erinevaid kõrvalharusid, erinevaid inimsuhteid. Pigem on see midagi krimi ja naisteka vahepealset. Naistekat pean ma selles loos pigem positiivseks jooneks. Väga palju pühendub autor ühe perekonna omavahelistele suhetele, tumedatele saladustele minevikust ning iga liikme iseloomule. See lisabki raamatule vürtsi. Lisaks sellele ei ole lugu kirjutatud sugugi sellises pingsas võtmes, mida tavaliselt krimiromaanide puhul näha võib. Hea rahulik lugemine on see hoopis.

Siin on päris palju äratundmisrõõmu. Näiteks kirjeldus sellest, missugune on elu mõnusas suvituspiirkonnas siis, kui ilmad on ilusad. Ei hakka ma siin täpsemalt vihjama, mida silmas pean, aga üksjagu on siin kirjeldust minu enda elust ja emotsioonidest. Lisaks sellele näiteks mõte, et meestel, kellel muidu kööki asja ei ole, on eriti tihe  side grillimisega ja nad saavad sellega suurepäraselt hakkama (see koht raamatust meenus mulle eriti selgesti möödunud jaanilaupäeval).

On ikka vahe küll, kas raamatu kirjutab mees või naine. Seda siin võib pidada üdini naiselikuks kriminaalromaaniks.