20 juuni 2012

John Ajvide Lindqvist. Lase sisse see õige

Olen jätkuvalt krimkade lainel, aga see siin on natuke teistmoodi lugu. Tegevus toimub Stockholmis, kus leitakse ühe teismelise surnukeha. Nii levibki jutt, et tegutsemas on rituaalmõrvar. Samal ajal valgustab autor pidevalt seda, mis tegelikult toimub. Niisiis pole tegemist klassikalise kriminaalromaaniga, kus raamatu alguses on tapetu ning uurija hakkab siis tasapisi mõistatust lahti harutama. Pigem on tegemist põnevusromaaniga, mis otsapidi kuulub ulmevalda. Nimelt tuleb siin sisse vampiiride teema. Jah, selles mõttes meenutab see lugu Videviku sarja. Samamoodi on ka see lugu suunatud pigem noorele lugejale. Küpsem inimene ilmselt seda raamatut ei loeks. Ju ma siis pole veel päris küps, sest minu arvates oli see vahelduseks päris mõnus lugemine.
Veidi eksitav on see, et autor oma lühikeses järelsõnas väidab, et kogu lugu on päriselt toimunud ning ta pole seda ise välja mõelnud. See paneb mõtlema, kas tema enda mõistusega on ikka kõik korras. Pikema kaalumise järel ehk hakkan isegi aru saama, milles asi. Ega selle raamatu põhisisuks ei olegi ju tapmised ja vampiirid. Tegelikult käib jutt ühest äraütlemata üksildasest, koolis pidevalt kiusatud teismelisest poisist, kes üritab oma eluga vapralt hakkama saada. Täitsa ise. Ja see vaatenurk kogu loole on ikka väga-väga valus.
Koolilapsed, kes armastavad lugeda ja kes kurdavad sotsiaalmeedias, et neil on suvevaheajal igav - lugege seda raamatut! See küll igav ei ole. Ainus viga on see, et vaatamata kopsakale mahule saab ta üsna ruttu otsa.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar