Julie Ortolon. Peaaegu täiuslik
Otsisin naistekaid. Sain üdini naisteka. Isegi liiga. Seda lugedes on alguses tunne, nagu tegemist oleks lasteraamatuga. Keeleliselt on ta nii lihtne, et sobiks lugeda kolmandas klassis. Ja ega sisugi oluliselt keerulisem ole. Ainsad, mis lasteraamatuga kokku ei sobi, on detailsed kirjeldused sellest, mida vanainimesed mõnikord teevad. Ja neid on siin ohtralt.
Jutt käib kolmest sõbrannast, kes mõtlevad ennast hädapätakateks ja siis üritavad eelkõige oma mõtteviisi muuta ning sellele vastavalt ka tegutseda. Mingil määral meenutab see lugu Hollywoodis ohtralt vändatud lihtsakoelisi romantilisi komöödiaid, kus luuakse pilt sellest, et naise (ja vahel ka mehe) ainus eesmärk on abieluranda purjetada. Ja muidugi jääb mulje, justkui see olekski lõplik, rikkumatu õnn, mis kestab surmani ja võib-olla veel rohkemgi. Mitte keegi mitte kunagi ei vihja niisugustes raamatutes (filmides), et abielludes see õige vaev suhte loomisel ja säilitamisel alles algab. Probleem on siin selles, et leidub küllaga inimesi, kes usuvad raamatus esitatud kontseptsiooni. Kahju, kui niisugused illusioonid purunevad.
Leidsin ikka ühe tõsisema iva ka. Jällegi üritab autor panna naislugeja küsimuse ette, kas on võimalik ühendada perekond ja karjäär. Mitte ainult selles raamatus, vaid üldiselt naistekates kirjeldatakse tihti naise sisekonflikti, kui ta surub ennast alla ja üritab muutuda mehele meelepäraseks, et mees ennast võimalikult Mehena tunneks. Eks see ole vast igaühe enda valik, kas teha nii või mitte. Aga mingi seos reaalse eluga siin ju on.
Muide - seda raamatut on väga hea lugeda siis, kui oled sunnitud kusagil paar tundi kinni istuma. Kusagil, kus pidevalt räägitakse, kunstlikult probleeme üles tõstatatakse ning siis neid lahendada üritatakse. Seal peaks ühe kõrvaga kuulama, aga samas on hea hoida vasak silm seksistseenidel, nii ei lähe üldise emotisonaalse tasakaalutusega kaasa. Närvidele väga hää...
See on triloogia esimene osa. Mina järgmisi raamatuid praegu küll ei loe. Naistekate limiit on hetkel täis, asun inglise tüüpi krimkade kallale. Polegi neid ammu lugenud.
Jutt käib kolmest sõbrannast, kes mõtlevad ennast hädapätakateks ja siis üritavad eelkõige oma mõtteviisi muuta ning sellele vastavalt ka tegutseda. Mingil määral meenutab see lugu Hollywoodis ohtralt vändatud lihtsakoelisi romantilisi komöödiaid, kus luuakse pilt sellest, et naise (ja vahel ka mehe) ainus eesmärk on abieluranda purjetada. Ja muidugi jääb mulje, justkui see olekski lõplik, rikkumatu õnn, mis kestab surmani ja võib-olla veel rohkemgi. Mitte keegi mitte kunagi ei vihja niisugustes raamatutes (filmides), et abielludes see õige vaev suhte loomisel ja säilitamisel alles algab. Probleem on siin selles, et leidub küllaga inimesi, kes usuvad raamatus esitatud kontseptsiooni. Kahju, kui niisugused illusioonid purunevad.
Leidsin ikka ühe tõsisema iva ka. Jällegi üritab autor panna naislugeja küsimuse ette, kas on võimalik ühendada perekond ja karjäär. Mitte ainult selles raamatus, vaid üldiselt naistekates kirjeldatakse tihti naise sisekonflikti, kui ta surub ennast alla ja üritab muutuda mehele meelepäraseks, et mees ennast võimalikult Mehena tunneks. Eks see ole vast igaühe enda valik, kas teha nii või mitte. Aga mingi seos reaalse eluga siin ju on.
Muide - seda raamatut on väga hea lugeda siis, kui oled sunnitud kusagil paar tundi kinni istuma. Kusagil, kus pidevalt räägitakse, kunstlikult probleeme üles tõstatatakse ning siis neid lahendada üritatakse. Seal peaks ühe kõrvaga kuulama, aga samas on hea hoida vasak silm seksistseenidel, nii ei lähe üldise emotisonaalse tasakaalutusega kaasa. Närvidele väga hää...
See on triloogia esimene osa. Mina järgmisi raamatuid praegu küll ei loe. Naistekate limiit on hetkel täis, asun inglise tüüpi krimkade kallale. Polegi neid ammu lugenud.
Kommentaarid
Postita kommentaar