08 juuni 2012

Henning Mankell. Viies naine

"Minu arvates on Henning Mankell parim kaasaegne krimikirjanik," ütleb Michael Ondaatje, "Inglise patsiendi" autor. Võib-olla tal on õigus. Minuga juhtus igatahes nii, et lugesin selle raamatu ühe päevaga läbi. Kuna tegemist ei ole teps mitte õhukese raamatuga, siis andis ikka võtta küll.
Need, kes talvel telekast Wallanderi lugusid vaatasid, teavad, millega on tegu. Mina ei vaadanud, sest reklaam ei tundunud kuigi kutsuv ja aeg polnud ka sobiv. Mingi osa minust kahetseb nüüd seda, aga võib-olla ongi raamatuid parem lugeda, kui filme pole näinud.
Igal juhul on see väga mõnus lugemine. Ootamatult värske pärast konservatiivse Inglismaa õhustikku. Tegevus toimub 1994. aastal ühes Lõuna-Rootsi väikelinnas, kuid süžee ajab oma juured otsapidi Aafrikasse välja. Mingis mõttes meenutab selle raamatu stiil Stieg Larssoni oma. Aga eks rootslastel ole ju päris pikk põnevusromaanide traditsioon, meenutagem kasvõi lapsepõlves kapsaks loetud "Meisterdetektiiv Blomkvisti". Muidugi on igal raamatul oma sihtgrupp ja kindlasti on Mankelli omad suunatud pigem küpsemale inimesele.
Tegemist on mõrvade seeriaga. Huvitavaks teeb asja see, et autor annab pidevalt vihjeid ka kurjategija tegevuse kohta, nii et päris pingeline on kõrvalt jälgida mõlema liini - uurija ja kurikaela - tegevust, kuni need liinid omavahel kokku saavad. Ka keeleliselt on see väga ladus, jällegi meenutab Larssoni, aga küllap on see seotud pigem tõlkijaga. Igal juhul on seda hea lugeda, kui arvukad ladumisvead välja arvata.
Raamat on algusest lõpuni täis pinget, nii et raske on seda käest ära panna. Kui lugu läbi sai, mõtlesin, missuguse mehhanismiga suudab autor lugejaid peaaegu pooletuhande lehekülje pikkuse tekstiga niimoodi pinges hoida. Minu jaoks on see müsteerium. Ja vaevalt, et mina ainuke olen, kes selle raamatu korraga alla neelas.
Kaanekujundus on segadusttekitav, luues kohati lausa optilise illusiooni. Kui raamat on käes õigetpidi, seisab kaanel olev naine pea peal. See on ju arusaadav küll. Aga kui raamat tagurpidi keerata tekib niisugune efekt, et sa ei märkagi, kuidas loed tagurpidi teksti. Korraks tekkis minus segadus, et kumba pidi ma siis seda raamatu käes hoidma pean, kas nii, nagu suurem osa maailma rahvastikust või siis nii, nagu hoiavad seda juudid. Kaas on segane ja klaar üheaegselt, sisu kohta võib öelda sama.
Veidi mõtlemisainet ka: kui palju siis tegelikult on meie ümber varjatud perevägivalda? Ja miks naised, kellele tehakse haiget, lihtsalt oma teed ei lähe? Tegelikult me ju ei tea, mis toimub suletud uste taga...
Hoiatus: kui sul aega ei ole, siis ära seda raamatut kätte võta, sest muidu jäävad kõik asjalikud asjad tegemata ja sa satud suurtesse pahandustesse!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar