Henning Mankell. Näota mõrvarid

Niisiis jälle Mankell. Viies naine jäi nii kõvasti hingele, et ajan nüüd tema raamatuid tikutulega taga. See siin on veel vanas heas Mirabilia sarjas ilmunud: pehmes köites, kõvasti määrdunud ja kollakaks tõmbunud lehtedega. Üpris nostalgiline. Lugedes tabasin end mõtlemast, kas suhtuksin sellesse raamatusse kuidagi teistmoodi, kui ta oleks välja antud aastal 2012, ilus, puhas, valgetel lehtedel ja kaasaegse kujundusega. Võimalik, et vist olekski nii, aga sellegipoolest on lugu ka niisuguses vormis äge. Niisiis - Mankelli nimi kaanel on krimkasõpradele kvaliteedigarantiiks.
Tegelikult on see vägagi klassikaline kriminaalromaan, kus raamatu alguses tapetakse kaks vanainimest üksikus talus. Siis ilmub Wallander ja hakkab asja uurima. Loomulikult pole alguses ühtegi mõistlikku niidiotsa, aga asjad hakkavad tasapisi justkui hargnema. Ja siis paarkümmend lehekülge enne lõppu on uurimine taas nullpunktis. Selles kohas tekkis mul küll küsimus, mida ma paar viimast päeva siis üldse lugenud olen ja kas sellel kõigel oli mõtet. Ja loomulikult saabub lõpus lahendus. Kusjuures selles ei olegi midagi üllatavat, ainult et uurimise käigus seda aspekti ei puudutata.
Siin on ka mitmeid kõrvalteemasid, näiteks 1980. aastate immigratsioonipoliitika Rootsis. Et kas põgenike valimatu vastuvõtmine ikka on riigile tervikuna hea. Ja sellest, mis siis saab, kui rassivenulikkus muutub haiglaseks foobiaks.
Ehheee, siinkohal tuli mulle meelde, kuidas meid Stockholmis ükskord purupaljaks varastati. Ainult riided, mis olid seljas (ja neid oli vähe, sest parasjagu oli kuum ilm) ning passid jäid alles. Tiba raha ka vist. Pärast tuli välja, et seda tegid immigrandid. Nii et seos raamatuga missugune. Aga rassivaenu ei ole minus küll tänaseni tekkinud, ei selle varguseloo ega ka raamatulugemise peale.
Ausalt öeldes on mul tagantjärele tunne,et autor ise suhtub immigrantidesse ka mitte just soosivalt.