28 aprill 2013

Jean-Christophe Grangé. Must joon

Läksin raamatukogusse. Tahtsin midagi kerget ja põnevat, kuid otsustasin vältida raamatuid, mille pealkirjas on sõna "surm". Neid on uskumatult palju, nii et andis seda ühte ja õiget otsida. Paraku vaatasin raamatut valides vaid selle selga, nii et võika ja üllatavalt loomutruu verenire esikaanel avastasin alles kodus. Otsustasin siiski lugeda. Polnud vigagi.
Tegemist on üsna tavapärase põnevusromaaniga. Midagi kiita ega laita justkui polegi. Sündmusi on vähe, põhirõhk on mõrvari psühholoogilisel analüüsil. Selles osas paistab küll silma üsnagi äärmuslik lähenemine. Igav see igatahes ei ole.
Raamatu ülesehitus on ka tavapärasest veidi erinev. See on raamat, mis räägib raamatu loomisest. Ja raamatu autor samastub mõrvariga, kellest tema raamat räägib. Ma mõtlen - see raamat, mida raamatu sees luuakse. Niisiis tahaks küsida, kas "Musta joone" autor ka oma mõrvariga samastus ning mis sellest kõigest sai.

22 aprill 2013

Justin Petrone. Montréali deemonid

Ma ei tea, mis see nüüd oli, kas täiskuu, rõõm saabunud kevadest või "Montreali deemonitest" saadud lugemislaks, aga täna öösel ma magada ei saanud.
Sõna "reisiromaan" kaanel on mõnevõrra eksitav. Kirjeldatud sündmused võiks paigutada ükskõik kuhu, sest reisimine toimub peategelase hingeelus. Nii nagu ka tagakaanelt lugeda võib, on autor ammutanud inspiratsiooni muuhulgas Paulo Coelho teostest. See on üsnagi selgelt tuntav, sest kristliku müstika sugemeid on loos küll ja küll. Juba alates sellest, et peategelase nimi on Adam Cruz, unelmate naine aga Gabrielle. Kes vähegi kristliku õpetusega kokku puutunud, oskab seoseid luua küll. Omamoodi ongi siin tegemist abstraktse meesnatuuri ürgsete sisevõitlustega, mis on pandud kaasaegsele inimesele arusaadavasse keelde ja konteksti.
Näib, et ikkagi peab paika tees, et kaasaja inimese jumalad on aeg ja raha. Väga raske on mitte olla nende kahe ori. Siin on moodne allegooriline jumal omandanud sootuks uue kuju: terapeut, kelle kättesaadavusest sõltub patsiendi käekäik. Ja kui ei oska teadet jätta, siis ei ole oodata ka abi. Eks see ole ikka nii, et kui koputad, küllap siis ka avatakse. 
Masendav on peategelase koorem. Selles on ürgmehelikku seksuaalset painet, kurba üksildust, pidetut rändamist ja ümbritseva pahelisuse survet. Ja selle kõigega tuleb toime tulla nii, et ise ellu jääks. Omamoodi satiiriline ongi autori kirjeldus kaasaja tsivilisatsiooni tühisusest. Kriitiline lugeja võib öelda, et see on liiga forsseeritud, kuid mõnikord on hea näha asju pisukesest kõverpeeglist, et seni märkamatu päevavalgele tuua.
Igal juhul on see ebatavaline lugemisvara, mis ei liigitu puhtalt mitte ühegi žanri alla. Selles on kõike ja mitte midagi. Ja kui raamatu alguses on tunne, et käes on kiretu romaan, milles ei ole midagi kaasahaaravat, siis tasub edasi lugeda, sest see raamat töötab nagu rotilõks: alguses näib süütu ajaviitena, kuid hiljem lööb väljapääsu pauguga kinni ning enne minema ei lase kui tagakaas otsa vaatab.

18 aprill 2013

Loone Ots. Mustamäe valss

Mälestustega on nii, et erinevate inimeste pilgu läbi võivad need paista väga erinevad. Mõnikord on päris hea lugeda kellegi teise nägemust ajastust, millest ise oled välja kasvanud.
Mulle ei ole kunagi meeldinud linnas elada. Lugesin kokku, et oma elu jooksul olen elanud Tallinnas ühe ja Tartus kolm aastat. Talinn oli elamiseks täiesti kõlbmatu, nii et pärast seda õnnetut aastat pagesin sealt ega ole kunagi tagasi igatsenud. Üleüldse on inimestega nii, et üks osa meist vajab pidevat seltskonda, seda, et kogu aeg midagi toimuks. Mina vajan palju ruumi. Sõna "palju" tähendab siin vahemaad, mis on mõõdetav sadades meetrites. Nii ongi, et autori kirjeldatud keskkond mõjub mulle vaenulikult ja võõralt. Ka ilma ajastule omase nõukoguliku jaburuseta. Just viimane on see, mis tõmbab lugedes tähelepanu. Kogu nõukoguliku ühiskonna olmetingimuste ja koolikeskkonna kirjeldus on niivõrd värvikas, et paneb mõtlema, kas olukord oli tõesti nii hull. Mitte et ma kirjeldatud perioodi niiväga taga igatseksin. Lihtsalt mulle näib, et maatingimustes ei torganud ideologiseeritud maailm nii teravalt silma. Aga võib-olla on asi selles, et mul oli lihtsalt õnnelik lapsepõlv ja selleks, et niisugusele äratundmisele jõuda, oligi vaja lugeda just seda raamatut.
See siin on inimsaatuste, eelkõige naiste elude, rägastik. Kirjeldus sellest, kuidas üksik naine (pean silmas autori ema) pidi nõukogude viljastavates tingimustes toime tulema. Ja tulid ju kõik, aga missuguse hinnaga? Kui praegustes tingimustes sõltub inimese läbilöögivõime suures osas temast endast, siis tollal mängis määravat rolli esivanemate positsioon. Nii võiski tubli inimene ennast leida olukorras, et teda ei olnud kellelegi vaja, lihtsalt sellepärast, et vanemad või vanavanemad olid kunagi rahvavaenlasteks kuulutatud. Ja ega muud üle jäänudki kui sellega leppida ning elada oludes, mis parasjagu ette antud. Üsna piiratud ja kurnav oli see igal juhul.
Raamatus kasutatud illustratsioonid on tõeliselt hästi valitud ning väärt seda, et neisse süveneda. Näiteks avastasin, et tollastel keskkooliõpilastel oli tunduvalt vähem tunde kui praegustel. Kujutage ette milline õnn: neljapäeval ainult kolm tundi! 
Mõnikord tahaks autoriga vaielda, aga see ei vähenda raamatu väärtust. Kes ütles, et kõik inimesed peaksid kõiges ühel nõul olema? Igal juhul paneb see ladusas keeles kirjutatud lugu mõtlema niisuguste asjade üle, mille peale ehk ise ei oleks tulnudki.
Miks siis ikkagi "Mustamäe valss"? Nõukogude mikrorajooni kujunemine, selle infrastruktuur ja elanikkonna koosseis on siin täiesti ammendavalt välja toodud. Aga see ei too mingit õnne. Tähtis on hoopiski see, et nooruses "tantsitud" valls andis alust lootusele, et midagi on siiski veel...

13 aprill 2013

Siri Hustvedt. Meesteta suvi

Imelik raamat. Justkui väljuks kõigist seni tuntud raamidest ja ajaks mingit oma asja. Naiste asja. Aga mitte lähtudes stereotüübist, et elu eesmärk on abielu, mis annab igavese õnne garantii. Vastupidi - see kannab sõnumit, et abielu on lõputu töö ja vaev ning selle püsimine üpriski ebakindel. Siinkohal tsitaat tsitaadist (lk 108):
"Abiellumise tavapärane käik on järgmine. Noormees ja neid tutvuvad juhuse läbi või tuuakse kunskopi abil kokku, nad vahetavad pilke, jagavad vastastikku viisakusi, lähevad koju ja hakkavad teineteisest unistama. Kuna neil pole suurt millegagi tähelepanu kõrvale juhtida või mõtteid mitmekesistada, tunnevad nad lahus olles rahutust ning järeldavad seetõttu, et koos saavad nad olema õnnelikud. Nad naituvad ja avastavad, mida varem oli varjanud ei miski muu kui priitahtlik pimedus; nad kulutavad elu nägelustega ära ja süüdistavad loodust julmuses."
Selles raamatus on hulk tegelasi, kõik erinevas vanuses naised. Ega igaühest eraldi suurt sotti saa, sest neid on palju ja eraldivaadatuna annavad nad kogupilti suhteliselt pinnapealse tüki. Ometi moodustavad nad koos vaadatuna üpriski huvitava mosaiigi. Eraldiseisvana avaldab tõsiselt sügavat muljet kõrges eas Abigail, kelle kireks on käsitöö, eriti tikandid, ja salakireks samuti käsitöö, eriti tikandid. Lihtsalt tikandite sisu ja temaatika on erinev. Ja see osa, mis moodustab salakire, on tõeliselt teravmeelne. Korraks tekkis mõte, et hakkaks või ise Abigailiks ning teeks vaikselt kapi taga salatikandeid...
Autor on eelkõige esseist ja see paistab romaani lugedes igal leheküljel välja. Romaani süžee on teisejärguline, küll aga on huvipakkuvad mõtisklused naiseks-olemise teemal. Erinevalt sotsiaalset sugu ja stereotüüpe käsitlevast soo teemat puudutavast kirjandusest on siin pigem lähtutud bioloogilisest soost ja sellest tulenevatest nähtustest. Mõttekäik "bioloogiline sugu vs välismaailma mõjud" on aines, mida une-eelses seisundis tasuks ehk edasi arendada.
Kui tulla tagasi romaani süžee juurde, siis tegelikult on siin mitmeid ivasid siiski sees. Nagu näiteks see, et pikas paarisuhtes kipub osapoolte mina hajuma ning kui siis üks partneritest kaob, on teisel iseennast väga raske taas üles leida. Jälle üks mõttelõng abieluinimestele...
P.S. Olen alati arvanud, et vanainimesed on väga ilusad. Tegelikult ju on. Ilu on vaataja silmades.

10 aprill 2013

Kristian Kirsfeldt. Kalevipoeg 2.0

Möödunud pühapäeval ütles Andrus Vaarik Peeter Ojale, et inimesed, kellele ei ole naljategemisel miski püha, on ühiskonna sanitarid. See mõte passib suurepäraselt ka antud raamatu autori kohta. Inimestel paikneb huumorisoon väga erinevates kohtades. Mis ühe jaoks on naljakas, on teise jaoks nõme või siis koguni solvav. "Kalevipoeg 2.0" peaks igas lugejas midagi ärkvele raputama, olgu see naer ja nali või siis sügav pahameel, sest rahvuseepose mutatsioon niisugusel moel jätab vaevalt et kedagi külmaks.
Algus on paljutõotav ja nauditav. Traditsioonilises algriimis inglise laenude ja slängiga põimitud kaasaegne keel tundub naljakas. Samuti lugu, mis tasapisi jumet võtma hakkab. Eks see ole vana tõde, et meie rahvuskangelane on üks paras pätt ja liiderdaja. On seda ka Kalevipoja algversioonis, kuid keel, mis 21. sajandil kaugeks kipub jääma, ei too lugejani tegelase tõelist olemust. 
Kalevipoeg 2.0 paneb asjad paika, aga annab sellele veel hoogu juurde, ületades igasuguse sündsuse piiri. See on mingisugune kummaline segu traditsioonilisest algupärast ning hadcore pornost ja märulikirjandusest. Kusagil raamatu keskel tundub, et asi hakkab ammenduma. See on umbes sama tunne, nagu vaataksid kolm ja pool tundi kestvat actionfilmi: alguses on see põmmutamine huvitav, samuti seksistseenid, kuid hiljem midagi uut ei lisandu, ainult kõrvaltegelased ja tegevuspaigad vahelduvad. Ja siis hakkab igav. Autor on võtnud ette rahvuseepose originaalversiooni ja selle pealt uue loo üles ehitanud, jättes tegevusliini samaks. Aga miskit oleks justkui puudu, asi kisub üksluiseks.
Kokkuvõttes on tegemist tänuväärse katsetusega midagi originaalset kaante vahele saada. Iseküsimus muidugi, kas asi niisuguses mahus ennast ka õigustab.

05 aprill 2013

Sarah Winman. Kui jumal oli jänes.

Raamatu tagakaanel on tutvustus, milles kirjas, et see raamat jutustab armastusest igal võimalikul kujul. Tegelikult ütleb see kõik, nii et midagi olulist ei olegi juurde lisada. Samas võib antud kirjeldus tekitada väärarusaama, justkui oleks tegemist magusavõitu klassikalise armulooga. Ei ole. See armastus siin on kõike muud kui magus.
Peategelane Ell kirjeldab oma elu lapsepõlvest kuni varase keskeani. Sellest on hulgaliselt soojust, saladusi ja maailma ilu. Värvikad on inimesed, kes Elli ümbritsevad: igaühest on maalitud omamoodi kirjanduslik portree. Autor on tabanud ära selle "miski", mis naelutab lugeja raamatu külge ka siis, kui midagi õieti ei juhtu. Tegelased ise on niivõrd põnevad, et kogu loost võiks vabalt vändata ühe korraliku väärtfilmi. Kindlasti mitte niisuguse, mis vastaks Oscari nominentide standarditele, pigem ikka vanadele headele briti traditsioonidele toetuva.
Autor kirjeldab maailma, mis lapsepõlves on tervik, siis puruneb kõik kildudeks ning seejärel hakatakse neid kilde uuesti kokku koguma. Uuesti tervikuks saanud maailm on aga omandanud täiesti uue kvaliteedi. Mõned killud on puudu, mõned omandanud täiesti uue koha ning mõned lisandunud juurde. Küpsematele inimestele peaks seesugune asjade käik üpris tuttav olema.
Esimest korda loen romaani, mille süžeesse on põimitud 2001. aasta 11. septembri sündmused. See on hetk, kus kõik on äkitselt lootusetult katki. Meedia andis kunagi antud sündmusest tervikpildi, paigutades selle rahvusvaheliste pingete konteksti. Aastaid hiljem on toimunut romantiseeritud, see on hakanud omandama muinasjuttudele omaseid jooni. Samas jääb tavalisele pisikesele televaatajale-ajalehelugejale kaugeks see üüratu isiklik tragöödia, mille kaksiktornide kokkuvarisemine paljudele kaasa tõi. Winman täidab tekkinud tühimiku ja see avab lugeja silmad.
Omaette koht romaanis on olustiku- ja looduskirjeldustel. Elu Cornwallis on niivõrd tihedalt põimunud loodusega, mille võlu autor kirglikult edasi annab. Justkui tahaks lugejale öelda: roni välja oma asjalikkuse kookonist, tee silmad lahti ja vaata, missugune on maailm su ümber! 
Niisiis on tegemist väga mitmekihilise romaaniga. Nimetaks seda kaasaja termineid kasutades 4-D raamatuks.

P.S. Võtsin raamatukogust köiteid, mille pealkirjas sisaldus mõni loom: alguses siil, siis tuvid ja lõpuks jänes.  Ka nii võib raamatuid valida. Luban, et järgmise raamatuga katkestan loomade ahela.