Postitused

Kuvatud on kuupäeva aprill, 2013 postitused

Jean-Christophe Grangé. Must joon

Kujutis
Läksin raamatukogusse. Tahtsin midagi kerget ja põnevat, kuid otsustasin vältida raamatuid, mille pealkirjas on sõna "surm". Neid on uskumatult palju, nii et andis seda ühte ja õiget otsida. Paraku vaatasin raamatut valides vaid selle selga, nii et võika ja üllatavalt loomutruu verenire esikaanel avastasin alles kodus. Otsustasin siiski lugeda. Polnud vigagi. Tegemist on üsna tavapärase põnevusromaaniga. Midagi kiita ega laita justkui polegi. Sündmusi on vähe, põhirõhk on mõrvari psühholoogilisel analüüsil. Selles osas paistab küll silma üsnagi äärmuslik lähenemine. Igav see igatahes ei ole. Raamatu ülesehitus on ka tavapärasest veidi erinev. See on raamat, mis räägib raamatu loomisest. Ja raamatu autor samastub mõrvariga, kellest tema raamat räägib. Ma mõtlen - see raamat, mida raamatu sees luuakse. Niisiis tahaks küsida, kas "Musta joone" autor ka oma mõrvariga samastus ning mis sellest kõigest sai.

Justin Petrone. Montréali deemonid

Kujutis
Ma ei tea, mis see nüüd oli, kas täiskuu, rõõm saabunud kevadest või "Montreali deemonitest" saadud lugemislaks, aga täna öösel ma magada ei saanud. Sõna "reisiromaan" kaanel on mõnevõrra eksitav. Kirjeldatud sündmused võiks paigutada ükskõik kuhu, sest reisimine toimub peategelase hingeelus. Nii nagu ka tagakaanelt lugeda võib, on autor ammutanud inspiratsiooni muuhulgas Paulo Coelho teostest. See on üsnagi selgelt tuntav, sest kristliku müstika sugemeid on loos küll ja küll. Juba alates sellest, et peategelase nimi on Adam Cruz, unelmate naine aga Gabrielle. Kes vähegi kristliku õpetusega kokku puutunud, oskab seoseid luua küll. Omamoodi ongi siin tegemist abstraktse meesnatuuri ürgsete sisevõitlustega, mis on pandud kaasaegsele inimesele arusaadavasse keelde ja konteksti. Näib, et ikkagi peab paika tees, et kaasaja inimese jumalad on aeg ja raha. Väga raske on mitte olla nende kahe ori. Siin on moodne allegooriline jumal omandanud sootuks uue kuju: terapeu

Loone Ots. Mustamäe valss

Kujutis
Mälestustega on nii, et erinevate inimeste pilgu läbi võivad need paista väga erinevad. Mõnikord on päris hea lugeda kellegi teise nägemust ajastust, millest ise oled välja kasvanud. Mulle ei ole kunagi meeldinud linnas elada. Lugesin kokku, et oma elu jooksul olen elanud Tallinnas ühe ja Tartus kolm aastat. Talinn oli elamiseks täiesti kõlbmatu, nii et pärast seda õnnetut aastat pagesin sealt ega ole kunagi tagasi igatsenud. Üleüldse on inimestega nii, et üks osa meist vajab pidevat seltskonda, seda, et kogu aeg midagi toimuks. Mina vajan palju ruumi. Sõna "palju" tähendab siin vahemaad, mis on mõõdetav sadades meetrites. Nii ongi, et autori kirjeldatud keskkond mõjub mulle vaenulikult ja võõralt. Ka ilma ajastule omase nõukoguliku jaburuseta. Just viimane on see, mis tõmbab lugedes tähelepanu. Kogu nõukoguliku ühiskonna olmetingimuste ja koolikeskkonna kirjeldus on niivõrd värvikas, et paneb mõtlema, kas olukord oli tõesti nii hull. Mitte et ma kirjeldatud perioodi nii

Siri Hustvedt. Meesteta suvi

Kujutis
Imelik raamat. Justkui väljuks kõigist seni tuntud raamidest ja ajaks mingit oma asja. Naiste asja. Aga mitte lähtudes stereotüübist, et elu eesmärk on abielu, mis annab igavese õnne garantii. Vastupidi - see kannab sõnumit, et abielu on lõputu töö ja vaev ning selle püsimine üpriski ebakindel. Siinkohal tsitaat tsitaadist (lk 108): "Abiellumise tavapärane käik on järgmine. Noormees ja neid tutvuvad juhuse läbi või tuuakse kunskopi abil kokku, nad vahetavad pilke, jagavad vastastikku viisakusi, lähevad koju ja hakkavad teineteisest unistama. Kuna neil pole suurt millegagi tähelepanu kõrvale juhtida või mõtteid mitmekesistada, tunnevad nad lahus olles rahutust ning järeldavad seetõttu, et koos saavad nad olema õnnelikud. Nad naituvad ja avastavad, mida varem oli varjanud ei miski muu kui priitahtlik pimedus; nad kulutavad elu nägelustega ära ja süüdistavad loodust julmuses." Selles raamatus on hulk tegelasi, kõik erinevas vanuses naised. Ega igaühest eraldi suurt sotti

Kristian Kirsfeldt. Kalevipoeg 2.0

Kujutis
Möödunud pühapäeval ütles Andrus Vaarik Peeter Ojale, et inimesed, kellele ei ole naljategemisel miski püha, on ühiskonna sanitarid. See mõte passib suurepäraselt ka antud raamatu autori kohta. Inimestel paikneb huumorisoon väga erinevates kohtades. Mis ühe jaoks on naljakas, on teise jaoks nõme või siis koguni solvav. "Kalevipoeg 2.0" peaks igas lugejas midagi ärkvele raputama, olgu see naer ja nali või siis sügav pahameel, sest rahvuseepose mutatsioon niisugusel moel jätab vaevalt et kedagi külmaks. Algus on paljutõotav ja nauditav. Traditsioonilises algriimis inglise laenude ja slängiga põimitud kaasaegne keel tundub naljakas. Samuti lugu, mis tasapisi jumet võtma hakkab. Eks see ole vana tõde, et meie rahvuskangelane on üks paras pätt ja liiderdaja. On seda ka Kalevipoja algversioonis, kuid keel, mis 21. sajandil kaugeks kipub jääma, ei too lugejani tegelase tõelist olemust.  Kalevipoeg 2.0 paneb asjad paika, aga annab sellele veel hoogu juurde, ületades igasuguse

Sarah Winman. Kui jumal oli jänes.

Kujutis
Raamatu tagakaanel on tutvustus, milles kirjas, et see raamat jutustab armastusest igal võimalikul kujul. Tegelikult ütleb see kõik, nii et midagi olulist ei olegi juurde lisada. Samas võib antud kirjeldus tekitada väärarusaama, justkui oleks tegemist magusavõitu klassikalise armulooga. Ei ole. See armastus siin on kõike muud kui magus. Peategelane Ell kirjeldab oma elu lapsepõlvest kuni varase keskeani. Sellest on hulgaliselt soojust, saladusi ja maailma ilu. Värvikad on inimesed, kes Elli ümbritsevad: igaühest on maalitud omamoodi kirjanduslik portree. Autor on tabanud ära selle "miski", mis naelutab lugeja raamatu külge ka siis, kui midagi õieti ei juhtu. Tegelased ise on niivõrd põnevad, et kogu loost võiks vabalt vändata ühe korraliku väärtfilmi. Kindlasti mitte niisuguse, mis vastaks Oscari nominentide standarditele, pigem ikka vanadele headele briti traditsioonidele toetuva. Autor kirjeldab maailma, mis lapsepõlves on tervik, siis puruneb kõik kildudeks ning see