10 aprill 2013

Kristian Kirsfeldt. Kalevipoeg 2.0

Möödunud pühapäeval ütles Andrus Vaarik Peeter Ojale, et inimesed, kellele ei ole naljategemisel miski püha, on ühiskonna sanitarid. See mõte passib suurepäraselt ka antud raamatu autori kohta. Inimestel paikneb huumorisoon väga erinevates kohtades. Mis ühe jaoks on naljakas, on teise jaoks nõme või siis koguni solvav. "Kalevipoeg 2.0" peaks igas lugejas midagi ärkvele raputama, olgu see naer ja nali või siis sügav pahameel, sest rahvuseepose mutatsioon niisugusel moel jätab vaevalt et kedagi külmaks.
Algus on paljutõotav ja nauditav. Traditsioonilises algriimis inglise laenude ja slängiga põimitud kaasaegne keel tundub naljakas. Samuti lugu, mis tasapisi jumet võtma hakkab. Eks see ole vana tõde, et meie rahvuskangelane on üks paras pätt ja liiderdaja. On seda ka Kalevipoja algversioonis, kuid keel, mis 21. sajandil kaugeks kipub jääma, ei too lugejani tegelase tõelist olemust. 
Kalevipoeg 2.0 paneb asjad paika, aga annab sellele veel hoogu juurde, ületades igasuguse sündsuse piiri. See on mingisugune kummaline segu traditsioonilisest algupärast ning hadcore pornost ja märulikirjandusest. Kusagil raamatu keskel tundub, et asi hakkab ammenduma. See on umbes sama tunne, nagu vaataksid kolm ja pool tundi kestvat actionfilmi: alguses on see põmmutamine huvitav, samuti seksistseenid, kuid hiljem midagi uut ei lisandu, ainult kõrvaltegelased ja tegevuspaigad vahelduvad. Ja siis hakkab igav. Autor on võtnud ette rahvuseepose originaalversiooni ja selle pealt uue loo üles ehitanud, jättes tegevusliini samaks. Aga miskit oleks justkui puudu, asi kisub üksluiseks.
Kokkuvõttes on tegemist tänuväärse katsetusega midagi originaalset kaante vahele saada. Iseküsimus muidugi, kas asi niisuguses mahus ennast ka õigustab.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar