Justin Petrone. Montréali deemonid

Ma ei tea, mis see nüüd oli, kas täiskuu, rõõm saabunud kevadest või "Montreali deemonitest" saadud lugemislaks, aga täna öösel ma magada ei saanud.

Sõna "reisiromaan" kaanel on mõnevõrra eksitav. Kirjeldatud sündmused võiks paigutada ükskõik kuhu, sest reisimine toimub peategelase hingeelus. Nii nagu ka tagakaanelt lugeda võib, on autor ammutanud inspiratsiooni muuhulgas Paulo Coelho teostest. See on üsnagi selgelt tuntav, sest kristliku müstika sugemeid on loos küll ja küll. Juba alates sellest, et peategelase nimi on Adam Cruz, unelmate naine aga Gabrielle. Kes vähegi kristliku õpetusega kokku puutunud, oskab seoseid luua küll. Omamoodi ongi siin tegemist abstraktse meesnatuuri ürgsete sisevõitlustega, mis on pandud kaasaegsele inimesele arusaadavasse keelde ja konteksti.

Näib, et ikkagi peab paika tees, et kaasaja inimese jumalad on aeg ja raha. Väga raske on mitte olla nende kahe ori. Siin on moodne allegooriline jumal omandanud sootuks uue kuju: terapeut, kelle kättesaadavusest sõltub patsiendi käekäik. Ja kui ei oska teadet jätta, siis ei ole oodata ka abi. Eks see ole ikka nii, et kui koputad, küllap siis ka avatakse. 

Masendav on peategelase koorem. Selles on ürgmehelikku seksuaalset painet, kurba üksildust, pidetut rändamist ja ümbritseva pahelisuse survet. Ja selle kõigega tuleb toime tulla nii, et ise ellu jääks. Omamoodi satiiriline ongi autori kirjeldus kaasaja tsivilisatsiooni tühisusest. Kriitiline lugeja võib öelda, et see on liiga forsseeritud, kuid mõnikord on hea näha asju pisukesest kõverpeeglist, et seni märkamatu päevavalgele tuua.

Igal juhul on see ebatavaline lugemisvara, mis ei liigitu puhtalt mitte ühegi žanri alla. Selles on kõike ja mitte midagi. Ja kui raamatu alguses on tunne, et käes on kiretu romaan, milles ei ole midagi kaasahaaravat, siis tasub edasi lugeda, sest see raamat töötab nagu rotilõks: alguses näib süütu ajaviitena, kuid hiljem lööb väljapääsu pauguga kinni ning enne minema ei lase kui tagakaas otsa vaatab.