Siri Hustvedt. Meesteta suvi

Imelik raamat. Justkui väljuks kõigist seni tuntud raamidest ja ajaks mingit oma asja. Naiste asja. Aga mitte lähtudes stereotüübist, et elu eesmärk on abielu, mis annab igavese õnne garantii. Vastupidi - see kannab sõnumit, et abielu on lõputu töö ja vaev ning selle püsimine üpriski ebakindel. Siinkohal tsitaat tsitaadist (lk 108):
"Abiellumise tavapärane käik on järgmine. Noormees ja neid tutvuvad juhuse läbi või tuuakse kunskopi abil kokku, nad vahetavad pilke, jagavad vastastikku viisakusi, lähevad koju ja hakkavad teineteisest unistama. Kuna neil pole suurt millegagi tähelepanu kõrvale juhtida või mõtteid mitmekesistada, tunnevad nad lahus olles rahutust ning järeldavad seetõttu, et koos saavad nad olema õnnelikud. Nad naituvad ja avastavad, mida varem oli varjanud ei miski muu kui priitahtlik pimedus; nad kulutavad elu nägelustega ära ja süüdistavad loodust julmuses."
Selles raamatus on hulk tegelasi, kõik erinevas vanuses naised. Ega igaühest eraldi suurt sotti saa, sest neid on palju ja eraldivaadatuna annavad nad kogupilti suhteliselt pinnapealse tüki. Ometi moodustavad nad koos vaadatuna üpriski huvitava mosaiigi. Eraldiseisvana avaldab tõsiselt sügavat muljet kõrges eas Abigail, kelle kireks on käsitöö, eriti tikandid, ja salakireks samuti käsitöö, eriti tikandid. Lihtsalt tikandite sisu ja temaatika on erinev. Ja see osa, mis moodustab salakire, on tõeliselt teravmeelne. Korraks tekkis mõte, et hakkaks või ise Abigailiks ning teeks vaikselt kapi taga salatikandeid...
Autor on eelkõige esseist ja see paistab romaani lugedes igal leheküljel välja. Romaani süžee on teisejärguline, küll aga on huvipakkuvad mõtisklused naiseks-olemise teemal. Erinevalt sotsiaalset sugu ja stereotüüpe käsitlevast soo teemat puudutavast kirjandusest on siin pigem lähtutud bioloogilisest soost ja sellest tulenevatest nähtustest. Mõttekäik "bioloogiline sugu vs välismaailma mõjud" on aines, mida une-eelses seisundis tasuks ehk edasi arendada.
Kui tulla tagasi romaani süžee juurde, siis tegelikult on siin mitmeid ivasid siiski sees. Nagu näiteks see, et pikas paarisuhtes kipub osapoolte mina hajuma ning kui siis üks partneritest kaob, on teisel iseennast väga raske taas üles leida. Jälle üks mõttelõng abieluinimestele...
P.S. Olen alati arvanud, et vanainimesed on väga ilusad. Tegelikult ju on. Ilu on vaataja silmades.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse kõiki ja kõike
Lisateave

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Kujutis
  Kasutan krimiromaane argielust põgenemiseks. Kindlasti on olemas erinevaid põgenemismeetodeid, kõige levinum ehk on telekas. Mõnele on "abiks" alkohol. Mina eelistan siiski raamatuid. See siin on kergesti loetav, lihtsalt kirjutatud ja samas köitev - väga hea põgenemisvahend. Ühes mahajäänud külas kaob jäljetult 17-aastane neiu. Juhtumit saadetakse Stockholmist uurima kaks politseinikku - mees ja naine. Viimane on samast külast pärit, kuid 14-aastasena sealt lahkunud. Loomulikult kerkivad üles erinevate paikade ja inimestega seotud mälestused, mis on kõike muud kui meeldivad. Ja selle kõrval on vaja veel kadunud tüdruk üles leida. Paralleelselt jooksevad kolm lugu: uurimine, Annabelle'i viimane päev ja lugu kahest tüdrukust, mille seost kahe esimesega on raske leida. Loomulikult jooksevad kõik kolm lugu omavahel lõpuks kokku. Selles on palju valu ja traagikat ning õnnelikku lõppu sellel ei ole.  Mingil hetkel tekkis lugedes küsimus: mis paneb inimesi tagasi minema sinna
Lisateave

F. Scott Fitzgerald. Suur Gatsby

Kujutis
Jälle läksin moevooluga kaasa. Film ju lööb kõvasti laineid, vaja siis raamat ka üle lugeda. Kirjandusklassika ekraniseeringute põhiväärtus selles seisnebki, et nad panevad inimesi huvi tundma unustatud raamatute vastu.  Ütlen ausalt, et ma pole filmi näinud. Olen siit-sealt midagi lugenud ja üldiselt on hinnang võrreldes raamatuga kehvapoolne. Olevat film, millel ei ole õieti hinge. Vaatasin mõned treilerid läbi ega osanud midagi otsustada. Tundus pildiliselt väga ilus, selline "Titanicu" tüüpi film. Ja muusikat tundus olevat ohtralt. Filmilikult suurejoonelist. Eks kinotööstus tahab ka hästi elada, nii et selliste filmide tootmine on mõistetav. Tegelikult oli sellel treilerite vaatamisel siiski oma positiivne mõju, sest see juhatas väga hästi sisse eelmise sajandi kahekümnendate džässiolustiku, mida raamatus oleks olnud märksa raskem tabada. Minu meelest ei olegi väidetav tühi glamuur selles filmis paha, sest raamatus on sama sõnum väga jõuliselt sees. Kahekümn
Lisateave