13 aprill 2013

Siri Hustvedt. Meesteta suvi

Imelik raamat. Justkui väljuks kõigist seni tuntud raamidest ja ajaks mingit oma asja. Naiste asja. Aga mitte lähtudes stereotüübist, et elu eesmärk on abielu, mis annab igavese õnne garantii. Vastupidi - see kannab sõnumit, et abielu on lõputu töö ja vaev ning selle püsimine üpriski ebakindel. Siinkohal tsitaat tsitaadist (lk 108):
"Abiellumise tavapärane käik on järgmine. Noormees ja neid tutvuvad juhuse läbi või tuuakse kunskopi abil kokku, nad vahetavad pilke, jagavad vastastikku viisakusi, lähevad koju ja hakkavad teineteisest unistama. Kuna neil pole suurt millegagi tähelepanu kõrvale juhtida või mõtteid mitmekesistada, tunnevad nad lahus olles rahutust ning järeldavad seetõttu, et koos saavad nad olema õnnelikud. Nad naituvad ja avastavad, mida varem oli varjanud ei miski muu kui priitahtlik pimedus; nad kulutavad elu nägelustega ära ja süüdistavad loodust julmuses."
Selles raamatus on hulk tegelasi, kõik erinevas vanuses naised. Ega igaühest eraldi suurt sotti saa, sest neid on palju ja eraldivaadatuna annavad nad kogupilti suhteliselt pinnapealse tüki. Ometi moodustavad nad koos vaadatuna üpriski huvitava mosaiigi. Eraldiseisvana avaldab tõsiselt sügavat muljet kõrges eas Abigail, kelle kireks on käsitöö, eriti tikandid, ja salakireks samuti käsitöö, eriti tikandid. Lihtsalt tikandite sisu ja temaatika on erinev. Ja see osa, mis moodustab salakire, on tõeliselt teravmeelne. Korraks tekkis mõte, et hakkaks või ise Abigailiks ning teeks vaikselt kapi taga salatikandeid...
Autor on eelkõige esseist ja see paistab romaani lugedes igal leheküljel välja. Romaani süžee on teisejärguline, küll aga on huvipakkuvad mõtisklused naiseks-olemise teemal. Erinevalt sotsiaalset sugu ja stereotüüpe käsitlevast soo teemat puudutavast kirjandusest on siin pigem lähtutud bioloogilisest soost ja sellest tulenevatest nähtustest. Mõttekäik "bioloogiline sugu vs välismaailma mõjud" on aines, mida une-eelses seisundis tasuks ehk edasi arendada.
Kui tulla tagasi romaani süžee juurde, siis tegelikult on siin mitmeid ivasid siiski sees. Nagu näiteks see, et pikas paarisuhtes kipub osapoolte mina hajuma ning kui siis üks partneritest kaob, on teisel iseennast väga raske taas üles leida. Jälle üks mõttelõng abieluinimestele...
P.S. Olen alati arvanud, et vanainimesed on väga ilusad. Tegelikult ju on. Ilu on vaataja silmades.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar