27 september 2013

Paula McLain. Pariisi abikaasa

Olen seni Hemingway suhtes niisugust aukartust tundnud, et ei ole söandanud tema raamatuid lugeda. Mingil moel on temast kujunenud niisugune kuvand, mis paneb arvama, justkui oleks tegemist sedavõrd suure kirjanikuga, kelle loomingu mõistmiseni ma ei küündi. Nüüd tuli see kirjanik ikkagi minu juurde. Küll tagauksest, aga ikkagi. 
Paula McLaini romaan "Pariisi abikaasa" räägib Hemingway elu algusperioodist tema esimese abikaasa silmade läbi. Võiks arvata, et suure kirjaniku kujutamine kaasaegses romaanis on üpris libe ja ohtlik tee. Küllalt on raamatuid, mis muudavad seesuguste suurkujude elu lugeja silmis odavaks seebikaks. Paula McLain on väga hästi hakkama saanud. Kuigi Hemingway elu oli laias laastus vaadates seebikasarnane, on autor selle kirjutanud niisuguseks, mis viib lugeja peategelasele lähedale ning täidab aukartusega tema vastu.
Raamatu tagakaas annab mõista, et peategelaseks on eelmise sajandi kahekümnendate Pariis. Ma ei ole kindel, kas see ikka on päris nii, sest suure kirjaniku kuju selle taustal on kirjutatud nii värvikaks, et see varjutab kogunisti terve suurlinna. Temas on nii palju teravaid vastuolusid: ühest küljest on ta väga õrn, teisest küljest aga äärmiselt isekas. Ja tema suhtumine kirjutamisse on kirglik, samas ka auahne. 
Selle kõige juurde kuulub mäng. Mäng suhete ja inimestega, mis balansseerib hukatuse ja naudingu piiril. Seda võib võrrelda mängupõrguga: ühest küljest on erutav teha midagi, mille puhul ei ole teada, kuidas see lõpeb, teisest küljest aga võib see sind niivõrd haarata, et unustad ohutunde, lähed üle piiri ning kaotad kõik, mis sul on. See ei ole üldsegi mitte vana ja kauge nähtus. Mäng inimestega on meie igapäevaelus täies hoos ja ikka leidub neid, kellele see naudingut pakub. Ainult et enamik neist ei teadvusta seda endale. Nad lihtsalt mängivad ja imestavad, miks kõik nendega kaasa ei tule. Ja miks kallid inimesed sellest väsivad ning lihtsalt minema kõnnivad. Tean inimesi, kes seetõttu üsna üksikuks on jäänud, aga ikkagi edasi mängivad. See on elustiil, millest on raske vabaneda. Kahjuks. Sest mäng inimestega lõpeb varem või hiljem suure kaotusega. Nagu kasiinos.
Siiski ei tohi ära unustada ka Pariisi. Tegelikult ei ole linnast endast kuigi palju juttu, küll aga räägib autor seal elanud kunstnikest ja kirjanikest, nende elust ja suhetest. Ei saagi päris täpselt aru, mis fenomen see täpselt oli: kas kas tollane Pariisi õhustik lõi inimesi või inimesed lõid õhustiku. Igatahes kujunes sellest midagi omalaadset, mis andis loomeinimestele inspiratsiooni. Millegipärast meenub lugedes Aleksander Vardi "Pariisi bulvar". Üks kõrvaltegelastest on ka F. Scott Fitzgerald, romaani "Suur Gatsby" autor. 
See on kvaliteetraamat ja selle raamatu lugemiseks kulunud aeg on kvaliteetaeg. Ilmselt võtan mõne aja möödudes kätte mõne Hemingway raamatu.

20 september 2013

Lutz Dettmann. Anu

Aja-, sõja- ja armastuslugu Eestimaal. Mida rohkem: kas aega, sõda või armastust? Vastus: alguses armastust, pärast sõda. Seda kõike seob aeg.
Segastest eelmise sajandi neljakümnendatest on kirjutatud palju. Mõnikord tundub, et see teema on ammendatud. Paraku on see periood niivõrd traagiline ja mitmetahuline, et pea iga tollal elanud inimese saatusest võiks kirjutada raamatu ja iga lugu saaks sootuks erinev. Nii ka see. See siin on ühe noore baltisakslase lugu sellest, kuidas ta sõjakeerises kaotas armastuse, kodumaa - kõik. Ja sellest hoolimata elas edasi. Niisiis annab see lugejale võimaluse näha oma ajalugu tavapärasest veidi teistsuguse nurga alt. Viimasel ajal kipub ära kaduma teadmine, et baltisakslate kodumaa on ikkagi siin. Meie jaoks tundub, et sakslane on sakslane ja kohati ei mõista me, miks mõned sakslased Eestis ja Lätis niimoodi nostalgitsemas käivad. Aga tasuks üritada mõista. Siin on ju nende juured. Ja aeg on piisavalt palju edasi läinud selleks, et lahti saada mõtteviisist, justkui oleks eestlaste müütilise seitsmesaja-aastase orjapõlve peasüüdlane abstraktne saksa rahvas (paraku tuleb selliseid avaldusi ikka ja jälle ette).
Mida siis ikkagi raamatust arvata? Omapärane. Esimene pool jätab mulje, justkui oleks tegemist eelmise sajandi algupoolel välja antud lemberomaaniga. See on täis paksu magusat armastust, kujutatud veidi naivistlikult, kuid samas armsalt. Romaani teine pool lisab kõvasti seiklust, vägivalda, kurbust, valu. Ikka ja jälle on peategelane surmaohus ja teda päästab vaid rida juhuseid. Huvitav on see, et mitmel korral juhtub ta sõjakeerises kokku kunagi ammu kohatud inimestega ning jääb vaid seetõttu ellu. Paneb küsima, kas nii palju juhuseid mõne aasta jooksul on realistlik. Sõltub sellest, kuidas antud romaani suhtuda. Kas ajalooteemaline romaan peabki olema täiesti realistlik? Ilmselt mitte, selleks on tõsiteaduslikud ajalooalased uurimused. Igal asjal on oma koht ja funktsioon.
Millegipärast arvan, et noored inimesed seda raamatut lugeda ei taha, sest see tundub nii vanaaegne. Samas - keskealistele ja vanematele inimestele on see kindlasti mõnus nostalgialugemine, mis mõne pisaragi ehk palgele toob. Tegelikult ei teeks selle lugemine kellelegi paha, sest kõik see, mis puudutab olustikukirjeldust ja taustsündmusi, on kujutatud väga elavalt ja kaasakiskuvalt.

09 september 2013

Erik Axl Sund. Varesetüdruk

Olen põnevusromaanide laviini alla jäämas. See siin on siis juba kolmas. Hirmus tahtmine oleks hakata tegema võrdlevat analüüsi, tuua välja sarnasused ja erinevused, head ja vead, aga jäägu see sinnapaika. Hinnangute andmine jäägu nende pärusmaaks, kes sellest tegevusest rõõmu tunnevad. Mina lähtun jätkuvalt printsiibist "on nagu on ja tuleb mis tuleb". Ka raamatute puhul. Nad kõnnivad mulle ise kätte ilma, et ma ise midagi tegema peaks. Nii ka see tükk siin.
Sõna "triloogia" esikaanel muudab ettevaatlikuks. Tahaks mõelda, et taas on tegemist autoriga, kes menuromaane tootes rikkaks ja kuulsaks üritab saada. Tegelikult, nagu ma aru saan, on tegemist kogunisti kahe autoriga. Ja siis seostub see kõik veel lohetätoveeringuga. Mitte et sellel midagi viga oleks, väga vahva oli seda lugeda, aga kaks sarnast triloogiat oleks liiast. Taas selgub, et hirm ja eelarvamused on rumalad asjad. 
See siin on väga teistmoodi põnevusromaan. Kuidagi hea ja lahe on lugeda, pole seda painavat pinget, mis näiteks Nesbo raamatuid iseloomustab. Ja märkamatult tuleb tagakaas vastu. Kõiksugused õõvastavad teod, mis päevavalgele tulevad, on kirjeldatud selliselt, et nad ei hakka painama. 
Tegemist ei ole kriminaalromaaniga klassikalises mõttes. Sellesse on pandud tavalisest märksa suurem annus psühholoogiat. Kui tavapärases maailmas tundub, et piirid õige ja vale vahel on enam-vähem paigas, siis nende pehmete kaante vahele loodud pisikeses ruumis kehtivad hoopis teised reeglid. Mitte miski ei ole selge ja paigas. See just teebki asja huvitavaks. Ja lõpplahendus on üllatav. Selle peale ikka annab tulla. Seejuures - mitte miski ei lahene. Lugejale antakse lihtsalt aimdus, mis toimub ja seega säilib ootus, et mis nüüd edasi saab. Järgmise romaani tarvis jäävad otsad lahti.

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja

15. sajandi Liivimaa. Vastuolud Tallinna linna ja loodava kloostri vahel. Apteeker Melchior, kes igale poole oma nina topib. Palju mõrvu ja muidu koledaid tegusid. Palav ja romantiline, kuid samas õnnetu armastus. Igaühel oma tõed, mis omavahel ei ole kooskõlas. Palju saladusi. Võim, au ja positsioon...
Tegelikult ei ole "Pirita kägistaja" sugugi nii kuiv nagu eeltoodust järeldada võib. Vastupidi - hoopis mahlakas on. Ja mahlakaks teevad selle ajalooline taust ning Melchiori värvikas isik. Sissejuhatuses kirjeldatakse ajaloolist situatsiooni, eelkõige Pirita kloostri asutamislugu ja sellega seotud pingeid Tallinna linnaga. Oluline on ka kloostri päevakava reprodutseerimine, mis annab lugejale parema pildi, et orienteeruda ajas. Kellaaegadest siin ei saa ju juttugi olla. Seega peab üks sõrm vähemalt esialgu olema romaani esimeste lehekülgede vahel, et üleüldse aru saada, millisel kellaajal tegevus käib. Põnev on kõik, mis puudutab kloostrikorda ja võimu ning rollide jagunemist kloostrelanike vahel. Ja siis veel see käemärkide süsteem suhtlemaks ajal, kui rääkimine on keelatud.
Võiks ju arvata, et see ajaloo-värk on igav ja kuiv, aga ei ole. Kõik sõltub sellest, kuidas seda esitada. Ja just seetõttu ongi Indrek Hargla keskaja-krimkad väärtuslikud. Ei ole ju palju inimesi, kes viitsiksid süveneda kloostrielu reeglitesse või üleüldse keskaegsesse olustikku. Ajaloohuvi piirdub enamasti Hitleri ja Stalini isikute uurimisega. Aga neid, keda huvitavad põnevusromaanid, on ilmselt piisavalt. Ja põnevusega kaasas käib väike ekskurss ajastut iseloomustavasse olustikku. Eriti mõnus on lugeda erinevate tegelaste mõttekäike (minu lemmik räägib muusika jumalikust päritolust), nii võib-olla jõuab ehk kohale mõte, et maailma võib tajuda ja tõlgendada väga erinevalt ning see, mis on meil siin, ei pruugi olla ainuvõimalik. 
Tänamatu ja vale on võrrelda erinevaid romaane. Aga see siin on Melchiori-sarja raamatute seas kuidagi eriti mahlakas ja mõnus lugemine. Niisiis - see teema ei ole ammendunud. Äkki tuleb veel midagi vahvat?

01 september 2013

Jo Nesbø. Päästja

Leidsin veel ühe Jo Nesbø raamatu. See on ikka tuntud headuses. Jälle juhtus nii, et ma ei saanud seda käest ära panna. Perekond oli õnneks mõistev, nii et keegi ei pannud pahaks, kui ma umbes ööpäeva kontaktivõimetu olin ja pärast juhmi näoga ringi käisin. Vahepeal üritasin magada ka, kui öö kätte jõudis, aga see oli suhteliselt vaevaline, sest põnevus ei lasknud uinuda.
Harry Hole romaanid on selles mõttes kiiksuga, et kuigi säilib kirjanikule omane põhjamaine stiil, on igaüks neist mingi oma joonega. Seekord siis Päästearmee ja selle luukered. Lisaks Ida-Euroopa palgamõrtsukas.  Selle romaani puhul tasub kindlasti esile tuua lõpplahendust. Kui üldiselt oleme sedasorti lugude puhul harjunud, et peategelane peab iga juhul kurikaela kätte saama, siis siin tõstetakse esile teised väärtused: inimlikkus, kokkulepped, ausus ja usaldusväärsus. Nii et tulemus on mõnevõrra ebaharilik. Lisaks tundub mulle, et see lugu on kuidagi erakordselt sündmusterohke, vägivaldne ja hirmus. See, kuidas kirjanik inimlikkuse ja vägivalla kokku on sobitanud, tundub omaette ime. Varem olen lugenud Jo Nesbø romaane "Vereteemandid" ja "Lumememm".