Paula McLain. Pariisi abikaasa

Olen seni Hemingway suhtes niisugust aukartust tundnud, et ei ole söandanud tema raamatuid lugeda. Mingil moel on temast kujunenud niisugune kuvand, mis paneb arvama, justkui oleks tegemist sedavõrd suure kirjanikuga, kelle loomingu mõistmiseni ma ei küündi. Nüüd tuli see kirjanik ikkagi minu juurde. Küll tagauksest, aga ikkagi. 
Paula McLaini romaan "Pariisi abikaasa" räägib Hemingway elu algusperioodist tema esimese abikaasa silmade läbi. Võiks arvata, et suure kirjaniku kujutamine kaasaegses romaanis on üpris libe ja ohtlik tee. Küllalt on raamatuid, mis muudavad seesuguste suurkujude elu lugeja silmis odavaks seebikaks. Paula McLain on väga hästi hakkama saanud. Kuigi Hemingway elu oli laias laastus vaadates seebikasarnane, on autor selle kirjutanud niisuguseks, mis viib lugeja peategelasele lähedale ning täidab aukartusega tema vastu.
Raamatu tagakaas annab mõista, et peategelaseks on eelmise sajandi kahekümnendate Pariis. Ma ei ole kindel, kas see ikka on päris nii, sest suure kirjaniku kuju selle taustal on kirjutatud nii värvikaks, et see varjutab kogunisti terve suurlinna. Temas on nii palju teravaid vastuolusid: ühest küljest on ta väga õrn, teisest küljest aga äärmiselt isekas. Ja tema suhtumine kirjutamisse on kirglik, samas ka auahne. 
Selle kõige juurde kuulub mäng. Mäng suhete ja inimestega, mis balansseerib hukatuse ja naudingu piiril. Seda võib võrrelda mängupõrguga: ühest küljest on erutav teha midagi, mille puhul ei ole teada, kuidas see lõpeb, teisest küljest aga võib see sind niivõrd haarata, et unustad ohutunde, lähed üle piiri ning kaotad kõik, mis sul on. See ei ole üldsegi mitte vana ja kauge nähtus. Mäng inimestega on meie igapäevaelus täies hoos ja ikka leidub neid, kellele see naudingut pakub. Ainult et enamik neist ei teadvusta seda endale. Nad lihtsalt mängivad ja imestavad, miks kõik nendega kaasa ei tule. Ja miks kallid inimesed sellest väsivad ning lihtsalt minema kõnnivad. Tean inimesi, kes seetõttu üsna üksikuks on jäänud, aga ikkagi edasi mängivad. See on elustiil, millest on raske vabaneda. Kahjuks. Sest mäng inimestega lõpeb varem või hiljem suure kaotusega. Nagu kasiinos.
Siiski ei tohi ära unustada ka Pariisi. Tegelikult ei ole linnast endast kuigi palju juttu, küll aga räägib autor seal elanud kunstnikest ja kirjanikest, nende elust ja suhetest. Ei saagi päris täpselt aru, mis fenomen see täpselt oli: kas kas tollane Pariisi õhustik lõi inimesi või inimesed lõid õhustiku. Igatahes kujunes sellest midagi omalaadset, mis andis loomeinimestele inspiratsiooni. Millegipärast meenub lugedes Aleksander Vardi "Pariisi bulvar". Üks kõrvaltegelastest on ka F. Scott Fitzgerald, romaani "Suur Gatsby" autor. 
See on kvaliteetraamat ja selle raamatu lugemiseks kulunud aeg on kvaliteetaeg. Ilmselt võtan mõne aja möödudes kätte mõne Hemingway raamatu.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Jonas Jonasson. Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja