30 detsember 2012

Jaan Mikweldt. Kass, koer ja kaks õde

Kui alustasin selle lugemispäeviku pidamist, lubasin endale, et raamatutest halba ei kirjuta. Praegu on mul seda lubadust väga raske pidada. Püüan anda endast parima.
Seda romaani iseloomustavad märksõnad:
nipsakad tüdrukud
sassis peresuhted
machomehed
kantpead
seks
vägivald
kinnisvara
meri
saun
romantika
tilli- ja munadenaljad
armukadedus jne jne.
Ja sellest kõigest on kokku keeratud uskumatult kummaline kompott, mis ei ole see ega teine. Tahaks olla armastusromaan, aga nagu ei ole ka. Tahaks olla koomiline kirjatükk, aga nagu ei ole ka. Muuseas - naljad on küll olemas, aga need keerlevad peamiselt meeste suguorganite ümber ja kaua sa, hing,  ikka selle väikese asjakese üle naerad. Tahaks olla põnevusromaan, aga nagu ei ole ka. Või siis suhteromaan, aga seda ka ei ole. Kõike on, aga väga pealiskaudselt.
Pärast esimest sadat lehekülge hakkasin uurima, kes on raamatu toimetaja. Tuleb välja, et toimetajat ei olegi ja see annab kõvasti tunda. Tavapärastest ladumisvigadest ei tasu rääkida, neid leiab igast raamatust paar tükki ikka. Aga selles raamatus on sõnavääratusi nii, et tapab. Autori lemmiksõna tundub olevat "nahhaalne". Selle võimalikud esinemisvormid käesolevas raamatus: nahhaalne, nahaalne, nahhalne. Selliseid sõnavariatsioone leiab siin veel ja veel (tõeline pärl: aruharva) . Lisaks sellele leidub lauseid, mille sisu ei kooru välja ka mitmekordsel lugemisel. Lihtsalt on mõni olulise tähtsusega lauseliige välja jäänud või sõnajärg lootusetult sassis. Arvutikirja näpuvääratusi leidub pea igal leheküljel.
Eesti tähestik on kõikidele ühesugune. Tähemärgid tähistavad häälikuid ja neist saab kokku panna sõnu, millel on omakorda tähendus. Ja kui see kõik lauseteks vormida, muutub asi veel huvitavamaks. Minu meelest on see maagia. Kummaline selle kõige juures on asjaolu, et samade vahendite ja reeglite baasil tuleb välja lõputult palju erinevaid kirjatükke. Tegemist oleks justkui nõidusega. Võrrelgem kasvõi eelmisena loetud Maimu Bergi "Moemaja" ja seda siin. Tundub, nagu inimestel oleks käes täiesti erinevad vahendid, aga ei ole ju. Niisiis võib kirjutajad jaotada halbadeks, keskpärasteks, headeks ja geniaalseteks maagideks. 
Seekord ei õnnestunud mul oma lubadusest kinni pidada. Järgmisel aastal proovin olla parem laps.

26 detsember 2012

Maimu Berg. Moemaja

Mind on alati võlunud Maimu Bergi veidi eemalviibiv, kuid samas üdini naiselik stiil. Selles on piisav annus sarkasmi, samas ka romantilist, kuid mitte lääget ilu. Just niisugune see raamat ongi.
Tegemist on omamoodi leidliku, kaunisse raami paigutatud meenutusega seitsmekümnendate ja kaheksakümnendate aastate Tallinna moemaja tegemistest, kusjuures kesksel kohal on ajakirja "Siluett" toimetus. Selles on tasakaalustatult ja mõõdukas annuses kirjeldused nii olustikust kui inimestest, nii et stagnaaega mäletavatele inimestele jagub siin äratundmist küllaga. Isegi mäletan seda, kuidas valgete barettide ajajärgul ennast alaväärtuslikuna tundsin, sest mu vanematel jätkus oidu mulle mitte sellist veidrat röögatust soetada. Samamoodi meenub keemiakaupade kaupluse spetsiifiline lõhn, mida ikka veel mõõdukal määral Kallaste või Mustvee majatarvete poes tunda on. Rääkimata sellest, et seitsmekümnendate ja kaheksakümnendate "Siluetid" on mu vanematest koos lõikelehtedega kenasti tallel ja ma ei kavatsegi neid ära visata, sest neid vaadates saab kõvasti nalja.  Nostalgia...
Neid ajakirju lehitsedes on igati kosutav lugeda seda, mis toimus tavainimese jaoks varjatult selle toimetuses: kuidas valiti modelle, kuidas sündisid tekstid, kust "saabusid" kirjakasti rubriigis kajastatud "kirjad". Viimast osa on tore lugeda raamatust saadud taustteadmisega. Nalja saab igatahes kõvasti.
Eriti värvikas on peategelasena kujutatud väljamõeldud Betti Parklai. Suu peale ta igatahes kukkunud ei ole. Ma ei tea, kas eksin väga rängalt, kui arvan, et tegelikult on see autor ise. Mingit taustinfot mul selle kohta ei ole, sest olen meelega kõikvõimalikest arvustustest-tutvustustest mööda hiilinud selleks, et saada raamatust kätte minu enda muljed, kedagi teist sinna sisse segamata.
Lugedes tabasin ennast korraks mõtlemast, mis tegelikult on mood (ehkki mood ise on selles raamatus küll kõrvaltegelane), kuidas seda üritati inimesteni tuua nõukogude võimu "viljastavates" tingimustes ning mis sellest kõigest sai. Mis sai, seda võis üsna selgelt jälgida kümmekond aastat vanemate õdede peal ja see polnud sugugi igav. Õmblusmasin vurises meie majas väga tihti ja see, mis sealt alt välja tuli, oli enamasti üllatav.
Niisama  vähe on igav see raamat, mis toob lugejani eelmise sajandi moeetenduste kättesaamatult kauge glamuuri köögipoole.

19 detsember 2012

Sofka Zinovieff. Maja Paradiisi tänaval

Pealkiri võib mõnikord olla petlik. Kui raamatut ennast ega selle tutvustust ei näeks, võiks arvata, et tegemist on roosamannalise naistekaga, kus kohustusliku elemendina on mängus üks beebi. Tegelikult on see raamat niisugusest žanrist väga kaugel. Tegemist on omamoodi Kreeka lähiajaloo õpikuga.
Eestlastena oleme harjunud rõhutama, et meie minevik rahvana on olnud väga raske. Mõned poevad selle taha, et kaasaja ühiskonna pahesid põhjendada. Kui aga laiemalt vaadata, siis pole me selles asjas midagi nii erilised. Küll ja küll on rahvaid, kes on pidanud kannatama. Loomulikult ei saa võrrelda erinevate rahvaste kannatusi, see viiks demonstratiivse ohvrirollini, mis oleks üdini võlts. Sellepärast hoidun edaspidi võrdlustest. Aga see raamat räägib kreeka rahva kannatustest alates Türgi Impeeriumist vabanemisest kuni tänapäevani ja teeb seda läbi ühe perekonna loo.
Meie koolide ajalookursus ei võimalda kreeklaste ajaloost suurt aimu saada. Viimane sündmus, mida seal õpitakse, on Itaalia ja Saksa vägede tegevus Teise maailmasõja ajal. Hilisemast ajaloost ei saa enamik inimesi, kes just erilised ajaloohuvilised ei ole, suurt aimu. Mitte sõnagi diktatuurist ja kodusõjast. Ja ometi on need seal toimunud. Samamoodi räägitakse viimaste aastate majanduslangusest ja üliõpilasrahutustest meedias, kuid nende sündmuste taustast ei anta suurt aimu. Seetõttu on tülgastav kuulda arvamusi, et kreeklased ise on süüdi selles, mis seal toimub. Me ei saa ühte patta panna rahvust ja riiki. Kui riigivalitsejad teevad lollusi, siis rahvas kannatab. Ja kui tegemist on piiratud või koguni näilise demokraatiaga, siis ei ole rahvas toimuva süüdlane, vaid hoopis ohver. Selles mõttes kummutas loetud raamat täielikult minu senise, üldisele arvamusele toetuva suhtumise, justkui kreeklased oleksid ise rumalad. Lisaks avaneb uus tahk rahvusvahelises poliitikas. Seni on Churchilli kuju näidatud peamiselt positiivses valguses, kuid see, mida tegid inglased pärast Teist maailmasõda kreekas, ei ole kaugeltki positiivne.
See on raamat, millesse on põimitud päris suur annus poliitilist mõtlemist. Samas on see lugu inimestest, ühest perekonnast, kusjuures erinevate põlvkondade probleemid on üllatavalt sarnased. Nii, nagu on sama ka vanaema ja lapselapse nimi. Ja jälle esitan küsimuse, missugusest otsast oleks mõistlik selle lugemist alustada. Ilmselt ikkagi lõpust, kus on kahele leheküljele ära mahutatud Kreeka lähiajaloo lühikursus. Igatahes väga hariv.

15 detsember 2012

S.J. Watson. Ei. Tohi. Magama. Jääda

"Magamistuba on imelik. Võõras. Ma ei tea, kus ma olen, kuidas ma siia sattusin. Ma ei tea, kuidas ma koju saan.
Ma olen öösel siin olnud. Ärkasin naisehääle peale - esmalt arvasin, et ta on minuga koos voodis, aga siis sain aru, et ta luges uudiseid ja ma kuulen raadioga äratuskella - ning kui silmad lahti tegin, leidsin end siit. Toast, mida ma pole varem näinud."
Romaan räägib 47-aastasest Christine´ist, kellel on haruldase iseloomuga amneesia. Ta suudab mäletada vaid seda, mis toimub temaga käesoleval päeval, pärast viimast ärkamist. Igal õhtul uinudes teab ta, et hommikul algab kõik otsast peale: ta ei tea, kes, kus ja kellega ta on ning see kõik tuleb uuesti selgeks õppida. Arvutikeeles öeldes: magamine restardib ta mälu ära. Christine kohtub salaja arstiga, kes tahab tema haruldasest haigusest uurimust kirjutada. See soovitab tal hakata päevikut pidama ning helistab igal hommikul, et ta oma päeviku jälle üles leiaks. Nii kogub peategelane kildhaaval kokku eelmised ülestähendused ning saab päeva alustada mingite häguste algteadmistega, mitte päris nullist. Pikapeale saab ta aru, et ta mees valetab talle järjekindlalt. Sellest kujuneb niisugune segadus, et lõppeks ei saa ta enam aru, kes talle valetab: kas tema abikaasa, arst või ta ise.
Raamat paneb mõtlema selle üle, millele siis tugineb inimese enda MINA. Tuleb välja, et ainult suhtestamisele teiste inimeste, mineviku ja ümbritseva maailmaga. Ja kui need ära võtta, siis kaob ka MINA ning jääb alles paljas füüsiline kest ja suur sisemine segadus, millega on väga raske midagi peale hakata. Ei ole olemas objektiivset MINA, mis eksisteeriks ümbritsevast maailmast ja mälestustest sõltumatult. Aga võiks ju olla...
Kui paar sissekannet varem võrdlesin ühte raamatut "Liblikapüüdjaga", siis nüüd pean samasse punkti tagasi pöörduma. See raamat meenutab just nimelt Fowles´i romaani, aga hoopis teisel kujul. Samamoodi kohtuvad siin mitu äraspidist maailma, mis omavahel põimuvad, vastuollu lähevad ja paralleelselt kulgevad. Kuid seda hoopis varjatumalt kui Fowlesi romaanis. Ja samamoodi on siin juttu haiglasest armastusest, mis püüab oma ohvrit omada ja pigem tappa, kuid mitte mingil juhul loobuda.
Läksin raamatukogusse põnevusromaani otsima, aga ei saanud. Lihtsalt sellepärast, et nii palju leidus seal uusi põnevaid köiteid. Tuli välja, et sain küll põnevusromaani, aga oodatust hoopis teistsuguse. Klassikalisele krimkale ei jää see küll millegi poolest alla. Pigem vastupidi.
 

10 detsember 2012

Tõnu Õnnepalu. Mandala

Eks see aastavahetuse kokkuvõtete asi ole rohkem kokkuleppe küsimus. Aga üldise vooluga kaasa minnes olgu siin ära toodud kolm põrutavat sündmust. Tähtsaid sündmusi on olnud ju teisigi, aga jäägu need sinnapaika. Omamoodi tähtsaks võib lugeda iga naeratust, mida oled kohanud. Aga siin siis minu valik:
1) suri Kõta (vaata esimest pilti paremal);
2) Lulu lapsendas mu ära (vaata viimast pilti paremal). Ja mitte ainult - ta võidab armutult kõikide südamed, see varjupaigakass;
3) ilmus Tõnu Õnnepalu "Mandala" (vaata pilti selle postituse juures).
Kõik kolm on seotud kassidega ja kaks viimast on üdini rõõmsad, seevastu esimene vähemalt sama kurb kui kaks ülejäänut kokku. Aga neid ühendab kaks märksõna: kassid ja ausus.
Selle raamatu ümber on olnud nii palju kollakat kära, et alustasin mõnevõrra ettevaatlikult. Ei saa ju olla nii, et meedia möllab mingi asjaliku asja ümber. Aga kollast ei ole selles raamatus midagi. Olgu peale - kaas on. Aga sisu küll mitte. See on üdini aus ja lihtne raamat. Sama aus kui kassid, selle raamatu peategelased. Nojah... kassid küll väga lihtsad tegelased ei ole, aga see-eest põnevad, kui neid vaadata oskad. Mõistmine on juba kõrgem pilotaaž.
Oma mullis istudes on väga värskendav lugeda, missugune näeb maailm välja Kasside ja Kirjaniku pilgu läbi. See lõhub su mulli ruttu ja põhjalikult ära ning muudab maailma kohe palju avaramaks... kuni sa jälle uue mulli kasvatad. Nii ju ikka juhtub.
Nagu viimase aja kirjandusele üldiselt omane, lõhub autor oma kirjutisega tänapäeva linnastunud pragmaatilist maailmapilti. Linn paistab huvitav sellele, kes on seal sees. Ta usub, et selles on iga päev midagi uut. Tegelikult aga ei ole seal uut midagi, kõik kordub ja see, mis tuleb, on kunagi juba olnud. Seega on uudsus  pelgalt inimeste ettekujutuse vili. Jah, linnainimesele tundub, et maal on kogu aeg üks ja seesama. Aga ei ole ju! Millal on enne nähtud, et tomatid igal aastal samamoodi kasvavad? Ikka teevad nad mingi üllatuse. Rääkimata sellest, et pähkelkõrvits muteerub millekski, mida varem pole nähtud. Või see, et lumehang ukse ees on igal hommikul erineva kujuga. Ja kunagi ei tea, millal elekter võib ära minna. Ikkagi uus.
Mind üllatab, et see raamat on müügiedetabelite tipus. Omamoodi näitab see, kuivõrd väsinud on inimesed igapäevasest meeletust tühjajooksmisest. Jooksmisest millegi järele, mis tegelikult ei ole üldse väärtuslik. Võib-olla ei ole seda kogunisti olemas, aga massipsühhoosis ei oska me ilma seda kujulemata elada. Aga sellelt rongilt maha ka ei saa hüpata. Nii tulebki see raamat kätte võtta ja vähemalt mõttes seda teha. Kassid on siin suureks abiks.

06 detsember 2012

Ebe Padu. On alles elu

Maaelu selle raamatu vaatevinklist on mustvalge. Musta on rohkem:
  • Maal on igav elada. Peab pidevalt tööd tegema.
  • Ainus infovahetuse koht on külapood. Inimesed istuvad päevad otsa selle sees ja ümber ning räägivad külajutte.
  • Kõik mehed on viinaninad. Muud nad ei teegi, ainult joovad. 
  • Kõik naised räägivad üksteist taga. Jutud on kurjad.
  • Lapsi pole mõtet sünnitada, sest poistest saavad nagunii joodikud ja tüdrukutest litsid. Ja kes seda ikka tahab.
  • Mehed tahavad pidevalt sedasamustki, aga naised ei taha. Peavad lihtsalt kohusetundest andma. Ja mida kiiremini mees hakkama saab, seda vähem tuleb kannatada.
  • Naised tahavad kallistada, aga mehed ei taha. Mõnikord kohusetundest kallistavad, aga enamasti teevad asjaliku näo ette ja lähevad traktorit putitama.
  • Kui tüliks läheb, tuleb tappa anda. Või vähemalt sellega ähvardada. 
  • Naispolitseinikud ja -kirikuõpetajad on ebanormaalsed. Eriti siis, kui nende füüsises mingeid naisterahvale omaseid jooni on.
  • Kooli õppekava on hukas. Õpetab seksima.
  • Pidevalt keegi sureb. Üks surm on hirmsam kui teine.
  • Kõikehaarav homofoobia ütleb, et homoseksuaalsus on haigus, seetõttu tuleb seda ravida.
Kaks aastat elasin Läänemaal (kus mina ka elanud ei oleks!). Kogemused ütlevad järgmist:
  • Maal ei ole kaugeltki igav. Kõik sõltub mõtlemisest.
  • Poes käiakse süüa ja tarbeesemeid ostmas. Rahvakogunemisi pole märgata.
  • Üksikud mehed joovad palju. Mõned mehed joovad mõõdukalt. Leidub mehi, kes üldse ei joo. 
  • Naised teevad vabal ajal rahvatantsu ja muud toredat. Tagarääkimiseks aega ei jätku.
  • Lapsed on toredad ja edasipüüdlikud. Purjutamine pole kuigi populaarne.
  • Mida inimesed magamistubades teevad, seda mina ei tea.
  • Kallistatakse ohtralt. Ka mehed.
  • Kahe aasta jooksul ei olnud peksust midagi kuulda.
  • Soorollid ei ole jäänud jäigalt traditsioonilistesse raamidesse. Isegi mehed jalutavad lapsevankritega ringi.
  • Seksi ei saa enamasti vältida. Küsimus on, kuidas seda võimalikult turvaliselt harrastada. Seda võiks koolis õpetada.
  • Suremus ei ole kõrgem kui mujal Eestis.
  • Homofoobia on täiesti olemas.
Selle raamatu järgi saaks suurepärase teleseriaali stiilis "Eestlane ja venelane". Näitlejad võiksid samaks jääda, lisaks Ott Sepp, Märt Avandi ja Peeter Oja. 

03 detsember 2012

Kari Hotakainen. Kaitsekraavi tee

Me kõik oleme ühel või teisel moel mammona orjad: need, kellel seda ei ole, aga kes seda tahaks, samuti need, kellel see on ning kes tunnevad hirmu selle kadumise või vähenemise ees. Lisaks veel need, kes on vanad ning kellel on esikohal nähtava kraamiga seotud moraalsed väärtused. Ja siis veel need, kes seda kõike ühelt teisele vahendavad. 
Jah, me arvame, et meid selle maailma rikkus ei morjenda, kuid tasapisi ajab see oma nähtamatud kombitsad külge, mässib meid sisse ja kui seda märkame, siis on võib-olla juba liiga hilja: me oleme sellega harjunud ega tahagi enam vabaneda.
Sellest kõigest räägib Kari Hotakainen "Kaitsekraavi tees". Pealkiri on eksitav, tegu ei ole militaarset sorti raamatuga selle traditsioonilises tähenduses. Toimuvat võib küll pidada sõjaks, kuid relvad ei ole kindlasti mitte rauast.
Peategelane kaotab oma pere. Pärast seda, kui ta tõstab vihahoos käe oma naise vastu, kolib see koos väikese tütrega minema. Nii otsustab mees oma pere tagasi võita. Ta teab, et naine unistab oma majast ning seetõttu asub innukalt tööle selleks, et see endale soetada. Meetodid, mida ta selleks kasutab, on jahmatavad. Kui arvestada sellega, et mehe majanduslik seis ei anna kindlasti mitte lootust väärikat eluaset soetada, siis tulevadki mängu teised võimalused. Ta asub vaatlema kõike, mis seondub kinnisvaraga. Ta koostab majaomanike profiili: oma terrass, saun, lakkamatu muruniitmine nädalavahetustel, grillimine (ülim nauding), aiatoolid. Samuti võtab ta vaatluse alla kinnisvaramaaklerid, kes näivad tema silmis erilised jätised. Lisaks veel vana kooli majaomanikud, kellel on asjasse hoopis teistsugune suhtumine. Kõrvaltvaatajana tuleb mängu peategelase naaber, kelle kaudu saab lugeja ka korrusmaja elaniku kirjelduse (tülikas ja tüütu, segab alati naabreid, temast tuleks lahti saada. Luurab kogu aeg). See kõik paistab lugejale läbi kõverpeegli, kuid äratundmisrõõmu on siin ikkagi küllaga. Ja nalja saab ka kõvasti (kui nalja ei saa, pole mõtet elada).
Romaan on võitnud Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna.