Postitused

Kuvatud on kuupäeva detsember, 2012 postitused

Jaan Mikweldt. Kass, koer ja kaks õde

Kujutis
Kui alustasin selle lugemispäeviku pidamist, lubasin endale, et raamatutest halba ei kirjuta. Praegu on mul seda lubadust väga raske pidada. Püüan anda endast parima. Seda romaani iseloomustavad märksõnad: nipsakad tüdrukud sassis peresuhted machomehed kantpead seks vägivald kinnisvara meri saun romantika tilli- ja munadenaljad armukadedus jne jne. Ja sellest kõigest on kokku keeratud uskumatult kummaline kompott, mis ei ole see ega teine. Tahaks olla armastusromaan, aga nagu ei ole ka. Tahaks olla koomiline kirjatükk, aga nagu ei ole ka. Muuseas - naljad on küll olemas, aga need keerlevad peamiselt meeste suguorganite ümber ja kaua sa, hing,  ikka selle väikese asjakese üle naerad. Tahaks olla põnevusromaan, aga nagu ei ole ka. Või siis suhteromaan, aga seda ka ei ole. Kõike on, aga väga pealiskaudselt. Pärast esimest sadat lehekülge hakkasin uurima, kes on raamatu toimetaja. Tuleb välja, et toimetajat ei olegi ja see annab kõvasti tunda. Tavapärastest ladumisvigad

Maimu Berg. Moemaja

Kujutis
Mind on alati võlunud Maimu Bergi veidi eemalviibiv, kuid samas üdini naiselik stiil. Selles on piisav annus sarkasmi, samas ka romantilist, kuid mitte lääget ilu. Just niisugune see raamat ongi. Tegemist on omamoodi leidliku, kaunisse raami paigutatud meenutusega seitsmekümnendate ja kaheksakümnendate aastate Tallinna moemaja tegemistest, kusjuures kesksel kohal on ajakirja "Siluett" toimetus. Selles on tasakaalustatult ja mõõdukas annuses kirjeldused nii olustikust kui inimestest, nii et stagnaaega mäletavatele inimestele jagub siin äratundmist küllaga. Isegi mäletan seda, kuidas valgete barettide ajajärgul ennast alaväärtuslikuna tundsin, sest mu vanematel jätkus oidu mulle mitte sellist veidrat röögatust soetada. Samamoodi meenub keemiakaupade kaupluse spetsiifiline lõhn, mida ikka veel mõõdukal määral Kallaste või Mustvee majatarvete poes tunda on. Rääkimata sellest, et seitsmekümnendate ja kaheksakümnendate "Siluetid" on mu vanematest koos lõikelehtedega

Sofka Zinovieff. Maja Paradiisi tänaval

Kujutis
Pealkiri võib mõnikord olla petlik. Kui raamatut ennast ega selle tutvustust ei näeks, võiks arvata, et tegemist on roosamannalise naistekaga, kus kohustusliku elemendina on mängus üks beebi. Tegelikult on see raamat niisugusest žanrist väga kaugel. Tegemist on omamoodi Kreeka lähiajaloo õpikuga. Eestlastena oleme harjunud rõhutama, et meie minevik rahvana on olnud väga raske. Mõned poevad selle taha, et kaasaja ühiskonna pahesid põhjendada. Kui aga laiemalt vaadata, siis pole me selles asjas midagi nii erilised. Küll ja küll on rahvaid, kes on pidanud kannatama. Loomulikult ei saa võrrelda erinevate rahvaste kannatusi, see viiks demonstratiivse ohvrirollini, mis oleks üdini võlts. Sellepärast hoidun edaspidi võrdlustest. Aga see raamat räägib kreeka rahva kannatustest alates Türgi Impeeriumist vabanemisest kuni tänapäevani ja teeb seda läbi ühe perekonna loo. Meie koolide ajalookursus ei võimalda kreeklaste ajaloost suurt aimu saada. Viimane sündmus, mida seal õpitakse, on Itaa

S.J. Watson. Ei. Tohi. Magama. Jääda

Kujutis
"Magamistuba on imelik. Võõras. Ma ei tea, kus ma olen, kuidas ma siia sattusin. Ma ei tea, kuidas ma koju saan. Ma olen öösel siin olnud. Ärkasin naisehääle peale - esmalt arvasin, et ta on minuga koos voodis, aga siis sain aru, et ta luges uudiseid ja ma kuulen raadioga äratuskella - ning kui silmad lahti tegin, leidsin end siit. Toast, mida ma pole varem näinud." Romaan räägib 47-aastasest Christine´ist, kellel on haruldase iseloomuga amneesia. Ta suudab mäletada vaid seda, mis toimub temaga käesoleval päeval, pärast viimast ärkamist. Igal õhtul uinudes teab ta, et hommikul algab kõik otsast peale: ta ei tea, kes, kus ja kellega ta on ning see kõik tuleb uuesti selgeks õppida. Arvutikeeles öeldes: magamine restardib ta mälu ära. Christine kohtub salaja arstiga, kes tahab tema haruldasest haigusest uurimust kirjutada. See soovitab tal hakata päevikut pidama ning helistab igal hommikul, et ta oma päeviku jälle üles leiaks. Nii kogub peategelane kildhaaval kokku eelmis

Tõnu Õnnepalu. Mandala

Kujutis
Eks see aastavahetuse kokkuvõtete asi ole rohkem kokkuleppe küsimus. Aga üldise vooluga kaasa minnes olgu siin ära toodud kolm põrutavat sündmust. Tähtsaid sündmusi on olnud ju teisigi, aga jäägu need sinnapaika. Omamoodi tähtsaks võib lugeda iga naeratust, mida oled kohanud. Aga siin siis minu valik: 1) suri Kõta (vaata esimest pilti paremal); 2) Lulu lapsendas mu ära (vaata viimast pilti paremal). Ja mitte ainult - ta võidab armutult kõikide südamed, see varjupaigakass; 3) ilmus Tõnu Õnnepalu "Mandala" (vaata pilti selle postituse juures). Kõik kolm on seotud kassidega ja kaks viimast on üdini rõõmsad, seevastu esimene vähemalt sama kurb kui kaks ülejäänut kokku. Aga neid ühendab kaks märksõna: kassid ja ausus. Selle raamatu ümber on olnud nii palju kollakat kära, et alustasin mõnevõrra ettevaatlikult. Ei saa ju olla nii, et meedia möllab mingi asjaliku asja ümber. Aga kollast ei ole selles raamatus midagi. Olgu peale - kaas on. Aga sisu küll mitte. See on üdini a

Ebe Padu. On alles elu

Kujutis
Maaelu selle raamatu vaatevinklist on mustvalge. Musta on rohkem: Maal on igav elada. Peab pidevalt tööd tegema. Ainus infovahetuse koht on külapood. Inimesed istuvad päevad otsa selle sees ja ümber ning räägivad külajutte. Kõik mehed on viinaninad. Muud nad ei teegi, ainult joovad.  Kõik naised räägivad üksteist taga. Jutud on kurjad. Lapsi pole mõtet sünnitada, sest poistest saavad nagunii joodikud ja tüdrukutest litsid. Ja kes seda ikka tahab. Mehed tahavad pidevalt sedasamustki, aga naised ei taha. Peavad lihtsalt kohusetundest andma. Ja mida kiiremini mees hakkama saab, seda vähem tuleb kannatada. Naised tahavad kallistada, aga mehed ei taha. Mõnikord kohusetundest kallistavad, aga enamasti teevad asjaliku näo ette ja lähevad traktorit putitama. Kui tüliks läheb, tuleb tappa anda. Või vähemalt sellega ähvardada.  Naispolitseinikud ja -kirikuõpetajad on ebanormaalsed. Eriti siis, kui nende füüsises mingeid naisterahvale omaseid jooni on. Kooli õppekava on hukas. Õpetab

Kari Hotakainen. Kaitsekraavi tee

Kujutis
Me kõik oleme ühel või teisel moel mammona orjad: need, kellel seda ei ole, aga kes seda tahaks, samuti need, kellel see on ning kes tunnevad hirmu selle kadumise või vähenemise ees. Lisaks veel need, kes on vanad ning kellel on esikohal nähtava kraamiga seotud moraalsed väärtused. Ja siis veel need, kes seda kõike ühelt teisele vahendavad.  Jah, me arvame, et meid selle maailma rikkus ei morjenda, kuid tasapisi ajab see oma nähtamatud kombitsad külge, mässib meid sisse ja kui seda märkame, siis on võib-olla juba liiga hilja: me oleme sellega harjunud ega tahagi enam vabaneda. Sellest kõigest räägib Kari Hotakainen "Kaitsekraavi tees". Pealkiri on eksitav, tegu ei ole militaarset sorti raamatuga selle traditsioonilises tähenduses. Toimuvat võib küll pidada sõjaks, kuid relvad ei ole kindlasti mitte rauast. Peategelane kaotab oma pere. Pärast seda, kui ta tõstab vihahoos käe oma naise vastu, kolib see koos väikese tütrega minema. Nii otsustab mees oma pere tagasi võita