03 detsember 2012

Kari Hotakainen. Kaitsekraavi tee

Me kõik oleme ühel või teisel moel mammona orjad: need, kellel seda ei ole, aga kes seda tahaks, samuti need, kellel see on ning kes tunnevad hirmu selle kadumise või vähenemise ees. Lisaks veel need, kes on vanad ning kellel on esikohal nähtava kraamiga seotud moraalsed väärtused. Ja siis veel need, kes seda kõike ühelt teisele vahendavad. 
Jah, me arvame, et meid selle maailma rikkus ei morjenda, kuid tasapisi ajab see oma nähtamatud kombitsad külge, mässib meid sisse ja kui seda märkame, siis on võib-olla juba liiga hilja: me oleme sellega harjunud ega tahagi enam vabaneda.
Sellest kõigest räägib Kari Hotakainen "Kaitsekraavi tees". Pealkiri on eksitav, tegu ei ole militaarset sorti raamatuga selle traditsioonilises tähenduses. Toimuvat võib küll pidada sõjaks, kuid relvad ei ole kindlasti mitte rauast.
Peategelane kaotab oma pere. Pärast seda, kui ta tõstab vihahoos käe oma naise vastu, kolib see koos väikese tütrega minema. Nii otsustab mees oma pere tagasi võita. Ta teab, et naine unistab oma majast ning seetõttu asub innukalt tööle selleks, et see endale soetada. Meetodid, mida ta selleks kasutab, on jahmatavad. Kui arvestada sellega, et mehe majanduslik seis ei anna kindlasti mitte lootust väärikat eluaset soetada, siis tulevadki mängu teised võimalused. Ta asub vaatlema kõike, mis seondub kinnisvaraga. Ta koostab majaomanike profiili: oma terrass, saun, lakkamatu muruniitmine nädalavahetustel, grillimine (ülim nauding), aiatoolid. Samuti võtab ta vaatluse alla kinnisvaramaaklerid, kes näivad tema silmis erilised jätised. Lisaks veel vana kooli majaomanikud, kellel on asjasse hoopis teistsugune suhtumine. Kõrvaltvaatajana tuleb mängu peategelase naaber, kelle kaudu saab lugeja ka korrusmaja elaniku kirjelduse (tülikas ja tüütu, segab alati naabreid, temast tuleks lahti saada. Luurab kogu aeg). See kõik paistab lugejale läbi kõverpeegli, kuid äratundmisrõõmu on siin ikkagi küllaga. Ja nalja saab ka kõvasti (kui nalja ei saa, pole mõtet elada).
Romaan on võitnud Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar